Anonüümsetest kommentaaridest

Tahaksin seekord kirjutada internetikommentaaridest. Ma ei ole küll eriline internetis olevate ajaleheartiklite kommentaaride lugeja, kuid mõnikord harva juhtun huvi pärast ikka vaatama, mida inimesed mingi teema kohta kirjutavad. Ja mida ma seal näen?! Selle asemel, et neist kommentraaridest konstruktiivset kriitikat või näiteks tunnustamist/kaasakiitmist lugeda, saan ma peaaegu alati korduva kinnituse, kui õel ja küüniline mõni eestlane ikka olla võib. Kusjuures paraku on taolisi inimesi nn. kommentaatorite hulgas suures enamuses. Väga harva, kui olen lugeda saanud tõeliselt artiklile lisaväärtust andvat kommentaari.

Kas see on mingi massipsühhoos, et kuivõrd inimese jaoks tundub, et internet on üks anonüümne paik (mis tegelikult ju ei vasta üldse tõele), siis ta võib seal kirjutada, mis pähe tuleb? Kusjuures vähe sellest, et oma arvamust artikli teema kui sellise kohta üsna bravuurikalt avaldatakse – tihti läheb asi väga isiklikuks (kui jutt käib artiklis mõnest inimesest) ning solvavaid ning halvustavaid kommentaare langeb paremalt ja vasakult.

Miks see kõik küll nii on? Ma olen tihti mõelnud, et kui rentslipoliitikasse kuuluva retoorika poolest esmaklassiliste avalduste laviini alla sattunud inimene nüüd nendesamade „arvamusliidrite“ ette peaks sattuma, kas teda loobitaks siis ka kivide ja muude ettejuhtuvate vahenditega, nagu meie kallid kultuuritoojatest kaasmaalased politseinikega kristall-pronksöö käigus talitasid? Või sülitataks tal näiteks nägu täis, või karjutaks end tema peale hääletuks? Või on olukord hoopis selline, et kui panna see kommenteerija kommenteeritavaga näost-näkku-olukorda, siis ei julge esimene piuksugi öelda ning vaatab vaikides maha nagu tüüpiline eestlane? Ma millegipärast arvan, et just viimane oleks see reaalses elus esinev variant.

Aga endiselt jääb suurele ringile küsimus (ma loodan, et mitte retooriline) – miks internetis võib inimest solvata, samas kui reaalses elus teeks seda ilmselt väga vähesed, kui välja arvata mõned „kõvemad tegijad“? Ja teine küsimus – mis inimesed need üldse on, kes internetis „anonüümsele“ solvangute peldikuseinale oma kritselduse lisavad? Ma saaks aru, kui inimeste majanduslik olukord oleks meil nii raske, et elu tundub väga kibe ja vastik, et siis elatakse end lihtsalt kellegi peal välja. Aga kui käesoleval ajal on Eestis ikkagi suhteliselt hea majanduslik seis ning autode ja majade arvu järgi otsustades on jõukus jõudnud ka väga paljude eestimaalaste õuele (iseasi küll, mis teed pidi, aga sellest ehk mõni teine kord), siis milles on ikkagi inimeste probleem? Mis neil elus veel puudu on, et nii isiklikke sapiseid solvanguid loopida? See ei saa ju olla seotud ka nõukogudeaegse olukorraga, kus pidi vastumeelsust kellelegi või millelegi vaid enda teada hoidma – enamik kommenteerijatest on ju noored või keskealised inimesed, kellel puudub „vanade heade aegadega“ otsene või vähemalt tugev side.

Tundub tihti, et Eesti on täis elus kibestunud inimesi, kellel pole töö juures midagi muud teha kui Delfisse või kuhu iganes oma „komme“ poetada ning siis vaadata, kuidas järgmised sellest tuld võtavad ning puha lollusi kirjutavad. Siit väike vihje firma- ja riigiasutuste juhtidele – vaadake, millega teie Kroonika-lugejatest keskealised ametnikud oma tööajal tegelevad. Ning meediaväljaannete juhtidele tuleb tungivalt soovitada loobuda anonüümsetest kommentaatoritest. Sest tundub, et eesti inimene ei saa asjast enne aru, kui tal see võimalus käest lihtsalt ära võtta. Ausalt öeldes hakkab mul mõnikord kommenteeritavatest lihtsalt kahju, sest tegelikult on anonüümsetest allikatest pärit solvangute määr internetis päris uskumatu. Ning mul on häbi, et elan vabariigis, mille loomise nimel olime valmis küll kartulikoori sööma, kuid kus tegelikult kallatakse mõned meie seast konkreetselt pangest vaata et päevast päeva sitaga üle, kusjuures seda tehakse suurima mõnuga.

Seega kokkuvõtteks – inimesed, mõelge enne sellele, kui sisutut, aga samas solvavat kommentaari kuskile kirjutama hakkate – kas teie tahaksite, et teid hakataks näiteks linnaväljakul kõigi poolt küüniliste ja õelate märkustega isiklikult ründama, kuigi te pole teemaga võib-olla üldse kursiski, rääkimata milleski süüdiolekus? Kui ei taha, siis olete juba ülaltoodud küsimustele üheselt vastanud.

Fotokoolitusest

Raske on kirjutada millestki positiivsest – ikka on blogija jaoks kergem ja teisele huvitavam teema selline, kus kedagi või midagi maha tehakse, kritiseeritakse või pilatakse. Aga ma siiski üritan seekord taolisest teemakäsitlusest hoiduda ning kirjutada hoopis ühest heast isiklikust kogemusest :).

Nimelt olen nüüd juba umbes kuu aega käinud ühel pildistamiskoolitusel ning kuigi alla poole materjalist on veel läbi võtmata, saab juba teha mõningaid kokkuvõtteid ja järeldusi. Mu enda pildistamisstaaž ei ole olnud sugugi pikk – digifotokaga kuskil kolm aastat, neist vaid neli kuud digipeegliga – kuid juba nii mõnigi nipp on selgem ja silm teravam. Loomulikult on veel pikk maa minna, et väga häid pilte teha, aga hetketase on võrreldes paari aasta taguse ajaga minu arvates ikkagi märkimisväärselt paranenud (muidugi tänu ka kasutatava tehnika järkjärgulisele väljavahetamisele...). Et mitte alati ei ole siiski võimalik kõiki nippe raamatust õppida (kus tegelikult väga palju teemasid puudu on) või kelleltki küsida (mida limiteerib ka eestlaslik tagasihoidlikkus...), siis otsustasin osa võtta ühest algajatele mõeldud fotokoolitusest.

Minu eelhäälestus nimetatud koolitusele ei olnud väga positiivne – mõtlesin, et seal õpitakse tõeliselt algajatele mõeldud asju, aga tuleb välja, et pole see nii hull midagi. Olen nimelt teada saanud juba väga palju uusi nippe või lihtsalt teadmisi, mille peale otseselt pole siiani mõelnud. Eks loomulikult tuleb ise veel katsetada ja testida, kas ja kuidas ikkagi need parimad pildid tulevad, kuid vähemalt teoreetiline baas peab ikka hea kui mitte tugev olema. Ja just nimelt seda koolitus pakubki ning olen väga rahul. Olen täiesti kindel, et ma oleks samad probleemid, mida koolitusel käsitletakse, kas pildistamise käigus katsetamise või siis kuskilt raamatust lugemise teel lahendanud, aga samas kui palju häid pilte oleks siis senimaani tegemata jäänud ;) ? Seetõttu soovitan kõigil, kes oma pildistamisoskuses päris kindlad pole, aga riistvara juba korralik on, oma valehäbi maha matta (eriti mehed !) ja mõnel fotokoolitusel siiski käia – uskuge mind, te saate enesekindlamaks ning pildistamisel ette tulevate probleemide lahendamise osas julgemaks.

Üks soovitus siiski siia juurde – enne, kui mingile fotokoolitusele minna, tuleks oma aparaadi manuaal läbi lugeda :) Sealt saab nii mõnedki koolitusel vajalikud eelteadmised.