Üle pika aja üritan nüüd mõningaid mõtteid kokku võtta ja kirja panna, mis viimase nelja kuu jooksul tekkinud on. Tegelikult on tagasi mõeldes hämmastav, kui palju on vahepeal (st septembrist 2008 kuni 2009. aasta alguseni) Eestis ja maailmas juhtunud, aga ilmselt üle kõige on imestamapanev, kui kiiresti vajus kokku meie majanduskasv. Kes oleks osanud arvata, et veel aasta alguses pea kahekohalist majanduskasvu nautiv Eesti kukkus aasta lõpuks sügavale miinusesse. Ja seda vaid mõne kuuga – oli ju august veel päris heade tulemustega kuu. Seetõttu keskendun tänases kirjutises just (paljuräägitud) majanduslangusel ja veelgi enam selle eellool, sest pean ka omapoolsed mõtted kirja panema.
Kui öelda eelmise aasta kohta mingid(d) märksõna(d), siis kindlasti on selleks/nendeks „globaalne finantskriis“. Kunagi vaid pankurite ja asjassepühendatute terminid said kiiresti igapäevasteks käibefraasideks ning maailma väiksus ja läbipõimitus jõudsid ka kõige lihtsamate inimesteni. Iseasi on, kas selle sõnapaari raskusest ja veelgi enam, tagajärgedest reaalmajandusele, on lõpuni aru saadud. Tihti tundub mulle lehti lugedes ja telekat vaadates, et Eesti inimesed ei saa siiski aru, kuhu sohu me sattunud oleme ja mis meid tegelikult on tabanud. Eestil läks ju nii hästi – kerkisid elumajad, büroohooned, spaad, tekkis terve hulk nn. heaoluühiskonnale omaseid asutusi (küünetehnikud, koerte ilusalongide pidajad...) jne. Tööhõive oli ajaloo kõrgeim ning palgakasv näis lõputu – ikka 15-20% igal aastal juurde. Meile jutlustati, kuidas jõuame viie rikkaima Euroopa riigi hulka, ning keskmised palgad pidid üsna varsti küündima 25 000.- kroonini. Dividendimiljonäride ja uhkete autode arv kasvas pea geomeetrilise progressioonis ja seadus seaduse järel jagati riigieelarve juba selle algses staadiumis rahvale erinevate toetuste ja maksetena laiali. Kõige paremini tundus aga minevat ikkagi ehitajatel, kes ei jõudnud laekuvaid tellimusi ära teha, soetasid uued bemarid ning mõnes mõttes arusaadavalt ajasid nina püsti ja palganõudmised kõrgeks. Ka pättidest said ehitajad. Kõik oli roosiline...
Samal ajal kui nautisime suurt majanduskasvu, toimusid maailmas teatud suundumused, mis ka meid otseselt mõjutasid, aga mille pärast me oma kasvava sissetuleku tõttu ei muretsenudki – kui mõni kuiv analüütik välja arvata. Nii kasvas nafta hind eelmise aasta juuni lõpuks 147 USDini barrelist ning järsu tõusu tegid läbi toiduainete hinnad. Ühel hetkel märkasime statistikaameti aruandeid, mis paljastasid, et majanduskasvul on ka üks oluline pahupool – inflatsioon. Veel 2004. aastal oli see mõõdetav paari-kolme protsendiga aastas, 2008. aasta lõpptulemuseks jäi aga 8,3%, kusjuures aasta algupoolel ulatus see paiguti üle kümne. Aga mis sellest – palk ju kasvas rohkem kui kaup! Nii ei osanud keegi halba veel aimata, kuigi tähelepanelikumad küsisid juba tõsiselt, mille arvel Eesti üldse kasvab. Kogu see pidu tuleb ju millegi arvelt kinni maksta. Majandusteooria ütleb, et riik saab rikkamaks ainult mingitel kindlatel asjaoludel – kas omatehtud asju teistele riikidele müües (teisisõnu eksportides). Või meelitades ligi välisraha – investeeringuid (kas otseste või portfelliinvesteeringute kujul). Need on riigi maksebilansi kaks olulisimat komponenti. Nagu juba teame, siis eksport meie jooksevkontol jääb siiani selgelt alla impordile, rääkimata paari aasta tagusest tarbimisbuumi ajast. Seega ekspordist meie rikkus suuremaks ei lähe – import kulutab sellelt teenitava raha kõik ära ja küsib juurdegi. Investeeringuid ei ole meie majandusse viimastel aastatel just palju tulnud – suurem osa ettevõtteid on praktiliselt juba välismaalastele müüdud ning tööjõukulude järsk kasv sundis osa investeeringuid hoopis Eestist lahkuma, olenemata meie suhteliselt soodsast maksupoliitikast (muuseas, mis siiski ei ole väga palju soodsam kui Lätis).
Mille arvelt siis Eesti „rikastuda“ (loe: tarbida ja ehitada) sai – hmm, üks asi on ju veel... õige, laen!! Kui praegu pole endal piisavalt raha varutud, saab ju laenata, et vajalik asi endale soetada. Tõepoolest – kogu kapitalistlik maailm elab laenudel ja on seda teinud aastakümneid, miks mitte meie. Maksan kunagi tulevikus, praegu tahan elada! – nii mõtlesid paljud eestimaalased, kui muuhulgas Hansapanga diivanist naftat purskama hakkas. Mobiilidega piiksutati ka päris kõvasti, et see viimanegi vaba raha SMS-laenuna kätte saada. Ja nii tekkis meie viimaste aastate majanduskasv – laen, laen ja ikka laen. Raamatupidamistõde ütleb, et varade finantseerimiseks on põhimõtteliselt kaks allikat – kas võõrvahendid (laen) või omavahendid (jooksevkonto ülejääk). Kuna juba eelpool sai mainitud, siis teist varianti me kasutada praktiliselt ei saanud, seega jäi laen. Ja nii tekkis kunagistele kolhoosipõldudele ridamisi uusi uhkete nimedega (a la Karukella, Pääsupesa, Siidisaba jne) elurajoone, avati kallid butiigid ostukeskustes ja inimesed ostsid valimatult kõike, ka kinnisvara. Viimase müüjad on meenutanud, et olid ajad, kus nad müüsid korteri, ilma et ostja oleks üldse seda vaatamas käinud. On räägitud ka, et korteriostulepingu sõlmis müüja sellega, kes kõige esimesena trepist üles korterini jooksis. Ja ikka mõtlesime, et no on elu – kui see on kapitalism, siis sellises kapitalismis tahamegi elada! Kuni saabus 2008. a. sügis...
Alguses kuskil kaugel Ameerikas toimunud pankade krahhid meid justkui ei puudutanud – õieti keegi polnud midagi kuulnud pankadest Fanny Mae ja Bear Sterns, veelgi vähem pangast Lehman Brothers. Ometigi olid kaks esimesena nimetatut USA suurimad hüpoteekide andjad ja kolmas nimetatu üks Wall Street’i viiest suurest tuntud investeerimispangast, mis näidetena paljudest raskustesse sattusid. Detailidesse minemata selgus järsku, et suur osa USA kodumajapidamistele antud hüpoteekidest on sisuliselt sama palju väärt kui paber, millel see vormistati. Anti ju USAs mõnda aega tänu madalale Föderaalreservi intressimäärale inimestele olematu intressiga koduostulaenu, kontrollimata, kas inimene seda tagasi ka maksta jõuab või ei. Kodulaenud pakendati kõlavate nimedega „pakikestesse“ ja müüdi kvaliteetväärtpaberi nime all investeerimispankadele muudkui edasi, kes neid rõõmuga ostsid, sest „turg ju tõusis“, ja siis taas (kasuga) edasi müüsid. Tegelikult ostsid need pangad sisuliselt rämpsu. Piisas aga (piltlikult öeldes) kellelgi küsida, mis need keerulised väärtpaberipaketid jms võlakirjad reaalselt väärt on (ehk kui palju nende tagatis väärt on), kui algas kaos.
Pangad teatasid äkki hiigelsuurtest kahjumitest, mille tõttu oli USA valitsus sunnitud paljud pangad riigistama, et päästa inimeste ja firmade raha ning hoida majandust töökorras, Lehman Brothers – see pooleteistsajandi vanune pank – lasti aga pankrotti. Siis ilmnesid sarnased probleemid ka teistes maailma pankades, ning riigid olid sunnitud nendelegi appi tõttama, vastasel korral oleks kogu maailmamajandust tabanud kollaps. Tegelikud probleemid algasid siis, kui külmutati pankadevaheline laenuturg, kuna ükski pank enam ei usaldanud teist panka – „järsku on ka too maksejõuetu?“. See tähendas aga, et kogu maailmamajanduse vereringe – rahavool – peatus ja loendamatud äritehingud jäid seisma, sest finantseerimise kraanid keerati kinni. Raskustesse sattus terve hulk ettevõtteid, panku ja isegi riike (tuletame meelde näiteks Islandi saatust). Pikemalt selgitamata oli selge, et oli avanenud Pandora laegas – globaalsest finantskriisist oli saamas globaalne majanduskriis ning rikkamad riigid ja ühendused olid sunnitud rahaturu lahtisulatamiseks (st usalduse taastamiseks) kasutusele võtma drastilised meetmed – riigistamised, abipaketid, riigigarantiid, aga ka devalveerimised, intressitõusud. Keskpangad peavad tegema meeleheitlikke intressikärpeid, et pankadevahelist laenuturgu pisutki elavdada, aga nende käedki jäävad varsti lühikeseks. Kokkuvõttes võis öelda, et turumajanduse loogika – turg korrastab asjad iseenesest (mäletate ehk Smithi „nähtamatu käe“ teooriat) – ei töötanud enam ning taasvirgus alternatiiv – J. M. Keynes’i teooria.
Ühel hetkel oli maailmamajandust tabanud kriis järsku päral meie nii edukas riigis – meie pangad seiskasid kõik oma laenuvahendid (sest Rootsist lisaraha ei antud, kuna nad olid esiteks ise rahahädas ja teiseks kadus usaldus Balti riikide edukuse suhtes), nende arvel oma tegemisi finantseerinud ettevõtted (ja omakorda nende äripartnerid) ning inimesed olid äkki raskuste ees ja riik on silmitsi eelarvekärbetega (ometi oli veel 2007. aasta lõppenud suure ülejäägiga). Järgemööda teatasid raskusest ehitajad, kinnisvaraettevõtted, siis väiksemad ettevõtted ja tööstused. Paari kuuga oli edulugu muutunud aga ka tavakodanike jaoks õudusunenäoks – makse- ja finantseerimisraskuste tõttu algasid koondamised. Räägitakse krooni devalveerimisest. Nii muundus kuskil kauges Ameerikas „võrksärgis töötule neegrile“ antud kodulaen Eestis (aga mitte loomulikult ainult siin) üleüldiseks karmiks reaalsuseks (loe: majanduslanguseks).
Kui vaadata edasi, siis on kõige hullem asja juures see, et Eestil tegelikult puudub baas, millelt alustada uut majandustõusu. Nagu ma eespool kirjutasin, saab see tulla ainult kas ekspordi või välisinvesteeringute suurendamise teel. Ma ei näe hetkel, et meie tööstus oleks valmis, tootmaks lisaväärtust sellise hinnaga, mida välismaalane oleks nõus ostma. Samuti on keeruline meelitada ligi investeeringuid, kuna meie tööjõukulu on siiski juba suht kõrge ning midagi enam meil suurt müüa polegi. Mis peaks olema see majandussektor / need sektorid, mis võiks meid surutisest välja tuua? Teisisõnu – mis on siis lõpuks see Eesti Nokia, mida ollakse ka mujal nõus ostma või mille eest maksma? Just praegu on selle järele kõige karjuvam vajadus. Kui alustame uut kasvutsüklit taaskord uute laenude toel, astume samale libedale teele, mis meid juba ükskord alt vedas. Sama mõte kehtib tegelikult kogu maailma osas. Oma vigadest õppimine peaks olema inimkonna loomupärane, mitte valikuline omadus. Ehk on abi 2009. kui innovatsiooniaastast ning meil tekib häid mõtteid, kuid tahes-tahtmata ootavad meid ees lausa herakleslikud väljakutsed...
