Minu eelmisest majanduslangust käsitlevast sissekandest on natuke üle üheksa kuu möödunud, seega on nüüd paras aeg teha vahekokkuvõte ja kommenteerida vahepeal juhtunut. Selle aja jooksul on selginenud nii mõndagi, kuid arusaadavalt ei ole üldpilt veel kaugeltki korras. Kõige hullemad stsenaariumid, mida omal ajal välja pakuti, ei tundu õnneks siiski täituvat ning pikas pimedas koridoris hakkab eestpoolt juba paistma valguskiir. Probleeme on aga veel lahendada üksjagu...
Kui vaatame, mis maailmas toimub, siis tundub, et majandus on põhjas ära käinud ning vegeteerib seal nüüd, otsides vaikselt uusi tõusumomente. Mõnes riigis olemegi peale pikka kukkumist majanduses juba näinud väikest tõusu (või vähemalt kukkumise enda peatumist). Valitsuste meeleheitlikud pankade ja suurfirmade päästmisplaanid tunduvad olevat suurema kriisi ära hoidnud ning rahajoad on jälle vaikselt liikuma hakanud. Iseasi on aga see, kas selline kriisi ärahoidmine kunagi meile kallimaks ei kujune kui nö. puhtalt lehelt alustamine.
Üheltpoolt on arusaadav, et riikide valitsused püüavad kõike teha, et säilitada töökohti (valijad!) ja aidata pankadel taas rahajõgesid voolama lasta, et seeläbi kapitalijanus ettevõtteid toimima aidata. Teiseltpoolt on aga igal asjal oma hind – arvestades, et valitsused saavad taolisi abimeetmeid rakendada praktiliselt ainult omakorda laenuraha kasutades (riigivõlakirjad jms), siis on selge, et meie ise ja ka veel tulevased põlved peavad kõik need sammud kinni maksma. Kas oleme selleks valmis? Inimlikust aspektist vaadatuna on loomulik, et soovime ebameeldivate asjade lükkamist tulevikku, aga ühel hetkel peame siiski tõele näkku vaatama ning oma kunagiste otsuste eest tasuma. Seda enam, et tegelikult maksid valitsused kinni suurfirmade ja pankade juhtide vead ning riskid. Kas oleme kuulnud mõnest uudisest, et keegi neist juhtidest oleks pidanud selle jama, mille ta korraldas, hüvitama (rahaliselt)? Olid ju just pangad need, kelle tegevuse/tegevusetuse tõttu langus üldse pihta hakkas. Halvemal juhul küsitleb teda politsei (või Senati erikomitee nagu USAs) ja kohus määrab pankurile seejärel mõne tingimisi vangistuse. Paremal juhul saadetakse pankur (koos lahkumishüvitusega) lihtsalt koju. Võib-olla kõige tuntum inimene, kellele määrati reaalne vangistus (150 aastat), oli USAs suure püramiidskeemi autor Bernard Madoff, kelle tekitatud kahju investoritele ulatus 18 miljardi dollarini (!). Hea küll, inimene määrati sisuliselt eluks ajaks vangi, aga mis kasu on sellest investoritel? Nemad näevad oma kadunud raha samuti nagu oma kõrvu – heal juhul saavad nad pankrotivara müügist tagasi murdosa sellest, mille nad kaotasid. Sama kehtib teiste inimestega, kes oma rahad hättasattunud pankade/fondide hooleks usaldasid – lollusega mahasaanud pankur jalutab lihtsalt minema ja rahalise kahju eest ei vastuta mitte keegi, võib-olla välja arvatud valitsus, kes mingi osa rahvale hüvitab. (Tuletame siinkohal meelde meie enda riigi „surematuid tähti“ – Maapank, Hüvitusfond, Sotsiaalpank, ERA Pank... Nimekiri on päris pikk. Tulen veel selle teema juurde allpool tagasi.)
Kõigest ülaltoodust hoolimata on siiski majanduslangus kui selline näitamas maailmas peatumismärke – küsimus on nüüd, kas jätkatakse L, V või W-kujulise arenguga. Eesti kontekstis on hea see, et jalgu on vaikselt alla saamas meie põhilised Lääne eksporditurud (Saksamaa, Skandinaavia). Lõuna (Läti, Leedu) ja ida pool on probleeme siiski veel üksjagu ja vaata et rohkemgi kui Eestis.
Kui nüüd kommenteerida majanduslanguse „arengut“ Eestis, siis viimaste uurimuste ja numbrite põhjal võime öelda, et ka meie riigis tunduvad vähemalt üksikud valguskiired sellesse pimedasse sügistaevasse tungivat. Põhi oleks nagu saavutatud – peatumas on languse tempo, kohandumas on tööjõuturg ja alanenud on inflatsioon. Järgmiseks aastaks prognoositakse juba ettevaatlikult väikest tõusu ning hellitame ka aina tugevamalt euro-lootusi. Selle eest makstud hind on aga siiani olnud üsna ränk – riik on käesoleva aasta eelarvet pidanud juba mitu korda kärpima (koos kõigi kärbetest tulenevate tagajärgedega), tööpuudus on kasvanud järsult ning palkades on toimunud pööre langusele, rääkimata pankade laenukahjumite kasvamisest ja ettevõtete sulgemisest või nende töö tõsisest ümberkorraldamisest. Kõik see on olnud muidugi suuresti paratamatu, kuna rahahulga vähenemise korral (raha on siiski see, mis majandust elus hoiab, tahame seda või ei) tuleb teha tõsiseid valikuid, üks halvem kui teine. Samas võime arvestada, et taolised „koerasaba raiumised“ on siiski lõppkokkuvõttes meie konkurentsivõimet välisriikide ettevõtete silmis suurendanud, kes seetõttu üle pika aja planeerivad Eestisse jälle investeeringuid teha. Tööjõu ja üldse tootmise odavnemine on muutnud atraktiivsemaks meie ekspordi, millest peab omakorda tahes-tahtmata saama meie loodetava majanduskasvu uus baas. Samuti on hindade odavnemine mõjunud soodsalt tarbimisele – näeme kauplustes pidevaid kampaaniaid, odavaid väljamüüke ja hinnasõdu, mis raskel ajal lihtsale inimesele abiks on. (Kuigi firmade jaoks on odavate väljamüükide näol tegemist kasumit söövate üritustega, siis tegelikult on tihtilugu käsil nende jaoks elu ja surma küsimusega – parem teha kampaania ja müüa kaup kasvõi mingi hinna eest maha, kui üritada müüa tavahinnaga ja vaadata hiljem sellega näkku suhteliselt kindlale maksejõuetusele.) Vaatamata odavamatele hindadele ja viimastel andmetel ka tarbijate kindlustunde suurenemisele ei prognoosita lähiajal siiski veel sisetarbimise kasvu, kuna takistuseks saab nii kõrge tööpuudus, hirm töökoha kaotuse ees, palkade langus kui ka mittesoovimatus näiteks tarbimislaenu võtta (mis tegelikult on ka arusaadav).
Majanduslanguse ajal on ilmnenud aga ka teatav (vihaleajav) käitumine, mida tõusu ajal näha ei ole. Mainisin ülalpool probleemidesse mattunud pankade või firmade suhteliselt „puhtalt“ pääsevaid juhte. Kui mõtleme siin Eesti peale, siis on käesoleval aastal olnud tihti lehtedest lugeda, mismoodi on pangad paigutanud raha fondidesse, mille varad olid pehmelt öeldes tagatiseta. Ehk kuulsaim näide sellest on Q Vara võlakirjad, mida meie pankade pensionifondid ostsid, lootuses head teenimisvõimalust. Tegelikkuses selgus, et Q Vara (mis on tuletatud sõnast „kvaliteetvara“) oleks võinud ümber nimetada Non-Q Vara’ks, sest võlakirjad, mida see firma väljastas, olid mingil hetkel täiesti väärtusetud, sest katet neil (enam) ei olnud. Sama on juhtunud kümnete ja kümnete teiste firmade võlakirjadega. Nii on pangad pidanud sel aastal korstnasse kirjutama sadade miljonite ulatuses fondide vara, millel puudus realiseerimisväärtus. Lisaks on nüüd selgunud, et pangad on kasutanud pensionifondide raha ka selleks, et teistesse omaenese fondidesse investeerida, mis, nagu on selgunud, sisaldasid peaasjalikult „rämpsu“. Nii Swed- kui SEB-pank on pidanud oma maine säästmiseks kahjud hüvitama. Mindi püüdma suurt kala, aga jäädi lõpuks ilma ka õngest. Kui kõiki neid sigadusi vaadelda, siis vastab ka siin tõele investeerimisguru Warren Buffett’i ütlus, et „mõõna ajal selgub, kes meist ujus alasti“.
Kuidas edasi ja mis märksõnu peaks arvesse võtma, et kriisi põhi paremini üle elada ning saada osa uuest tõusust? Hetkel peame paraku veel olema endiselt valmis selleks, et meie palgad jätkavad veel mõnda aega vähenemist ning et töökoha kaotus kummitab endiselt. Püsib väike risk krooni devalveerimiseks. Samas on hetkel tõenäosus uut tööd leida juba suurem, kui see oli aasta esimeses pooles. Hea aeg on täiend- ja ümberõppeks. Kinnisvarahindade langus ja EURIBOR’i madal tase võimaldavad aina soodsamalt osta meelepärase elamispinna, ja seda hindadega, mis veel poolteist aastat tagasi oleks täiesti ulmeliselt madalad olnud. Langenud tarbekaupade hinnad ja konkurents võimaldavad ka soodsamalt tarbida ning nõuda firmadelt veelgi soodsamaid hindu (ruumi selleks veel on). Kellel on head äriideed, siis on nüüd hea võimalus oma ideed teoks teha ning sukelduda ettevõtlusse, sest konkurente on igal pool vähemaks jäänud ning turg ootab uusi tegijaid. Ja lõpuks – kõigele vaatamata on euro meil käeulatuses ja lootes meie valitsejate soovile lõpuks ometi koostööd teha on võimalik, et 2011. aastal on meil uued rahatähed peos. See aga oleks omakorda Eesti majandusele tõukeks tõusule, nagu seda oli omal ajal Euroopa Liiduga liitumine, ja loodetavasti näeme siis Eestis majanduse V-kujulist taastumist.
