Jagaksin seekord mõtteid teemal, mis on juba pikemat aega kirjapanemist oodanud, aga ajapuudusel ei ole ma seda siiani teha jõudnud. Nimelt meedia – täpsemini, selle kolletumine. Nimetatud termini all tuleks mõista eelkõige nähtust, kus teoreetiliselt nagu pigem tõsisemaks peetav ajakirjandus (või nagu nad ise end nimetavad – neljas võim) võtab tegelikkuses järjest rohkem ja rohkem üle nn. kollase meedia vahendeid ning neid ka kasvava sagedusega kasutab. Sellisel trendil võib olla omad tagajärjed, mis paraku ei pruugi olla sugugi meeldivad. Kuna ma ei tööta meediaäris ning ei tea selle toimimise mehhanisme ja telgitaguseid, siis avaldan käesolevas kirjutises arvamust kui „inimene tänavalt“, kes igapäevaselt meediat piisavalt palju tarbib.
Kõik me teame, et elame infoühiskonnas. Selle nimetuse täpse sisu võivad formuleerida ühiskonnateadlased, kuid konventsionaalne mõtlemine seostab infoühiskonna olemuse vajaliku teabe olemasolu või mitteolemasoluga. Viimase all mõistame omakorda tegelikult infomüra ehk kasutut teavet. Kindlasti on maailmas tehtud uuringuid selles osas, kui palju me igapäevaselt saadavat teavet kasulikult rakendame ja kui palju (kasutut) infot me ühest kõrvast sisse ja teisest välja laseme. Ma julgeks arvata, et see suhe on 1:10 või veelgi äärmuslikum. Seda enam on oluline meedia roll, kes selles infotulvas peaks üles leidma need teabekillud ja teemad, mis tavainimestele kasulikud või vajalikud võiks olla. Ja siin ei mõtle ma mitte nimme endale kollase sildi kaela riputanud meediakanaleid, vaid vähemalt end ise tõsisteks pidavaid väljaandeid/telekanaleid jne. Aga miskipärast tundub mulle, et selles infotulvas orienteerumine hakkab ka mitte-kollastele meediakanalitele üle jõu käima, mille tagajärjeks on aina süvenev pinnapealsus teemakäsitlustel. Võetakse täna mingi teema üles, kord või kaks tullakse natuke hiljem veel selle juurde tagasi – ning siis unustatakse. Samas võib teema vägagi oluline olla – ja seda just terve ühiskonna huve silmas pidades. Tehakse justnagu mingit projektitööd ja ei vaevuta ühe teemaga lõpuni minema, vaid haaratakse juba uus. Elu on loomulikult kiire ja iga päev tuleb uus info peale, aga on siiski terve hulk teemasid, mis ei vanane ja mida peab pidevalt ühiskonnale meelde tuletama, et need ei ununeks. Kasvõi näiteks internetiohutusega seotud probleemid – kunagi paar aastat tagasi oli suur skandaal, kui keegi ajakirjanik leidis, et rate.ee-s eksponeerivad end poolpaljad alaealised tüdrukud, kes on väljavalituks pannud mõne üsna küpses eas härrasmehe. Korraks keerutati vaht üles ja sinna see jäigi – ei mingeid artikleid järelanalüüsi või lisauuringute osas. Sellest ajast on internetti ilmunud lisaks paljud uued, aga sisult sarnased ahvatlused, mistõttu teema olulisus ei ole kindlasti kuhugi kadunud, lisaks on vahepeal ka interneti kasutajatering laienenud. Aga mingit regulaarset nn. juurdlust ajakirjanduses eeltoodud teemal ma näinud ei ole. Ja internetiohutus on ainult üks taoline näide. Olen mõnikord üritanud spetsiaalselt jälgida, kas Postimehes mõni näiteks täna ilmuv uuriv artikkel saab hiljem järje või ei, eriti kui probleem ei ole otseselt lahendatud, kuid seda juhtub väga harva. On korraks probleem – ja siis kaob see kuhugi ajahämarusse ja pealetulevasse uude infotulva.
Teine häiriv nähtus, mis seondub eelmisega, on meedia süüdimatus faktidega ümberkäimisel. Tehakse kellegagi intervjuu (kes võib-olla ei ole kõige tuntum inimene), kui veab, siis ka intervjueeritavast pilt, või lihtsalt artikkel näiteks jaekaubandusest ja joostakse siis ruttu toimetusse seda avaldama. Samal päeval ilmub artikkel internetilehes ja mõnikord päev hiljem ka paberlehes. Aga millised faktivead nendes on esinenud! Kirjutatakse nimed valesti (ka pildi all olen seda tihti märganud), eksitakse numbritega, hakatakse lihtsalt midagi välja luuletama, mida intervjueeritav pole öelnudki, kistakse lauseid kontekstist välja (neid pealkirjas rõhutades) jne. Siit on pärit ka süüdistused, et „ajakirjandus väänas mu sõnu“. Olen faktide kajastamisel väga palju praaki kohanud ka selliste soliidsete väljaannete nagu Äripäev ja Postimees puhul. Paraku teeb mõni lugeja (nt investor või klient) selle alusel juba oma otsuse ja kui ajaleht avaldabki päev hiljem kuskil tagumisel lehel väikses kirjas vabanduse, siis kahju on juba sündinud. Ja tihti neid kahjusid enam ilma suure vaevata parandada ei saa, eriti kui viga satub olema avaldatud suurelt ja nähtaval kohal. Kui kollase meedia lahmimisest faktidega saab veel aru, siis tõsise ajakirjanduse puhul on tegemist juba äärmise arrogantsusega oma objektide suhtes. Faktikorrektsus avaldamisel peab „neljanda võimu“ usaldusväärsuse säilitamiseks olema täielik.
Ja kolmas, ehk võib-olla kõige suurem probleem on tõsise meedia rolli hägustumine (nende endi tõttu) ühiskonnas. On teada, et ajakirjandus suunab (vähemalt üsna olulisel määral) inimeste mõttemaailma ja kujundab nende seisukohti, vastavalt mis teemal ja kuidas kirjutatakse. Nii tekivad inimestel teadmised, arvamused, hoiakud ja sellepärast võib tõepoolest ajakirjandust nimetada „neljandaks võimuks“, kes läbi ajakirjanike suudab luua ühiskonnas diskussiooni, heakskiidu, halvakspanu või midagi muud taolist. Niikaua, kuni seda tehakse headel ja õigetel (loe: õilsatel) eesmärkidel, ei ole probleemi, aga kohe, kui meedia hakkab oma positsiooni kurjasti ära kasutama, on tagajärjed ettearvamatud. Viimase taga tuleb muidugi näha meediaettevõtete rahaahnete omanike kõrvu, aga ometigi peab ennast tõsiseks pidava meediakanali juhtkond hoiduma sellele libedale teele astumast, kus teemavalikute ainsaks kriteeriumiks on see, et kui palju see nende läbimüüki suurendab. Kui „Reporterist“ saan nimetatud võtmes veel aru, kes paigutab praktiliselt iga päev esimeseks uudiseks mõne roolijoodiku, eluheidiku või muu võsapetsiliku teema, siis näiteks „AK“-s sellist nähtust olla ei tohiks. Vahetevahel on siiski ka ETV lipulaev libastunud. Sama on juhtunud Postimehega, kes ühelt poolt tahab endast jätta mulje nagu korralikust päevalehest, aga teiselt poolt loob ise tingimusi, et teda tegelikult päris tõsiselt võtta ei saa. Nii on selles lehes järjest rohkem ilmunud tendentslikke ja lausa õhtulehelikke artikleid. Eriti paistavad kollase meedia vahendid silma pealkirjades, kus tihti juba näidatakse ära ajakirjaniku või toimetaja seisukoht, mis minu meelest peaks peale artikli läbilugemist tekkima lugejal endal. Lisaks ei saa ma aru, miks on Postimehel vaja hoida sellist keskkonda nagu Elu24. Mille jaoks siis Õhtuleht on, eriti, kui need kaks väljaannet kuuluvad ühele ja samale omaikule? Selliste vahenditega ei suuda Postimees küll oma tõsiseltvõetavust parandada – iseasi, kas nad seda üldse soovivadki.
Üleüldse tundub olevat praegu trend, et ka korralikud meediakanalid ja ajalehed võtavad üle kollase meedia nippe. Iseenesest ei oleks see probleem, kui mingites põhimõttelistes asjades jääks tõsine meedia siiski oma liistude juurde. Läbinisti surmtõsised väljaanded (Sirp) võivad tõepoolest igavad tunduda ja on selge, et päevaleht tahab veidi huvitavam olla, aga samal ajal tuleb neil siiski säilitada piisav usaldusväärsus. Õhtulehte ja „Reporterit“ ei ole võimalik lugeda-vaadata, kui on soov teada saada, mida olulist on meil ja mujal juhtunud – taolised väljaanded-saated seda lihtsalt ei paku. Küll pakuvad või on pakkunud vajalikke teadmisi näiteks „AK“ ja Postimees, kes aga peavad arvestama, et kui nad tahavad jätkata olulise teavitamise ja uurimisega, siis väga paljud kollase meedia vahendid selleks ei sobi. Infomüra ookeanis peavad olema vähemalt mõned saarekesed, kus teda ümbritsevas teabetulvas hulpiv inimene korrakski maabuda ja olulisest teavitatud võiks saada. Ja seda ilma „lisaboonuseta“ à la „Märt Sultsile meeldib kahe-naise-porno“.
