Tänase peauudise (Steve Jobs’i lahkumine taevaste IT-visionääride hulka) valguses tuli mul üle pika aja taas mõte millestki blogisse kirjutada. Seekord teemast, millest olen mõnikord tabanud end mõtlemast – brändikultus ja seda antud juhul Apple’i näitel.
On tegelikult ikkagi kummaline, mismoodi üks IT-firma (kui Apple’it nii võib nimetada) on omandanud ülemaailmselt sedavõrd olulise tähenduse, olles ühtlasi hetkel üks väärtuslikumaid (kui mitte kõige väärtuslikum) ettevõtteid maailmas. See tähendus on mõne inimese jaoks nii suur, et Apple’i toodete nimel ollakse valmis välja käima üüratuid summasid, võrreldes konkurentidega. Et ollakse valmis seisma pikkades ootejärjekordades spetsiaalsete firmakaupluste uste taga varahommikust alates, et omandada endale järjekordne Apple’i toode. Et vahetatakse oma iPhone’i mudel uue vastu niipea, kui see on lettidele jõudnud, samas kui vana aparaat töötaks veel aastaid. Jne, jne. Loomulikult on loodud terve plejaad kodulehti, fännklubisid jms nii internetis kui ka reaalmaailmas, mis jumaldavad Apple’i toodangut ja teevad nii firmale tasuta reklaami.
Vahetevahel tundub, et kui sul on mõni Apple’i sülearvuti, mille kuvarikaane tagaküljel põleb ilus õunakujuline sümbol, ja sa istud sellega näiteks mõnes tänavakohvikus (nähtaval kohal), caffe latte ühes käes ja teine käsi MacBook’i klaviatuuril, vaatavad inimesed sind kohe 20% (või rohkem) paremas valguses. Kas olete näiteks tähele pannud, milliseid sülearvuteid kasutatakse Eesti seriaalides väga tihti? Vaadake neid seriaale mõnikord ja te näete, et Apple’i toodang vilksatab ekraanil palju rohkem kui mõne teise oma. Miks see kõik nii on? Kas tõesti on tegemist niivõrd palju parema riist- ja/või tarkvaraga, et see on oma hinda väärt? Või on toodete disain, mida kõrgelt hinnatakse, tõepoolest üle prahi? Nagu iga silmapaistva nähtusega siin maailmas, jagunevad ka Apple’i puhul inimesed minumeelest kahte leeri – tulised toetajad-fännid ja nö. vastasleeri esindajad, kes ei pruugi olla küll alati Apple’i toodangu enda vastased, kuid kes ei mõista kas osaliselt või täielikult toetajate argumente. Esimesed on nõus maksma suuri summasid, et endale järjekordne õunavidin saada, teised vangutavad pead, et (palju) odavamalt saaks mõnelt teiselt tehnoloogiatootjalt sugugi mitte halvema jõudlusega masina, mistõttu raha jääks ülegi.
Eelnevast võis jääda mulje, et olen ise Apple’i toodangu vastane. Sugugi mitte – kasutan praegugi üht Apple’i edukat toodet ja olen väga rahul. Küsimus on pigem brändikultuses. Tuues eelnevalt näite MacBook’iga tänavakohvikus istumisest, on see ilming millestki laiemast, mida näeme ka riietel, autokapottide esiosas jne – see on „bränd“. Ilma marketingihariduseta ja puhtalt empiirilisest kogemusest saab öelda, et brändiga toote omamine ja kasutamine näitab tegelikult inimeste kuuluvusvajadust, mis on teatavasti Maslow inimvajaduste hierarhia kolmas aste. Sellega käib kaasas ka tunnustusvajadus ehk veel üks Maslow geniaalse püramiidi astmetest. Vajadus kuuluda mingisse gruppi ja/või olla millegi omamise pärast tunnustatud on inimest saatnud aguaegadest saadik. Tarbijaühiskonnas on kuuluvus- ja tunnustusvajaduse rahuldamise üheks võimaluseks brändid. Kui sa suudad kanda Pradat, sõita ringi Jaguariga ja veeta kohvikus aega MacBook’i seltsis, peab enamik inimesi sind kõvaks tegijaks ja „eliiti kuuluvaks“ või midagi sarnast. Apple’i toodang on paljude jaoks sisuliselt sama, mis naiste kostüümide või käekottide puhul Prada. Inimesed ostavad mitte toodet, mida neil ehk isegi vaja on, aga mida nad mujalt saaks võib-olla odavamalt ja enam-vähem sama kvaliteediga, vaid tootel olevat brändi, lootes osta sellega endale ka kuuluvuse ja tunnustuse. Niisiis on see inimloomusest tulenev.
Samas on selge, et need maailmakuulsad brändid on (enamasti) ka oma hinda väärt. Ka Apple’i toodang – disaini poolest ületamatu (nt. ülistiilne sülearvuti MacBook Air vastukaaluks teiste firmade näotutele kobakatele), trende luues esirinnas (suutis sisuliselt nullist nutitelefonide ja tahvelarvutite määratu turu luua, kuigi ei olnud kummagi osas esimene turuletulija) ja tarkvara poolest alati töökindel (mõni Mac’i fännav IT-mees oskaks vist tunde rääkida sellest, kui palju parem, stabiilsem ja turvalisem on Mac’ide OS võrreldes Windows’iga). Lisaks lahendused, mis tõepoolest muutsid maailma ja mingil seletamatul kombel tegid seda, mida varasem konkurendi lahendus ei suutnud. Nt iTunes, mis vähemalt USAs muutis radikaalselt näiteks muusika kui kauba ostmist. Nii on üks firma suutnud isikupäraseid lahendusi pakkudes end maailmakuulsaks teha. Sellega kaasnev (või seda põhjustanud?) brändikultus on aga üritusele ainult kasuks tulnud. Seega on tekkinud taoline sünergia, millele sarnast maailmas võrdset hetkel ilmselt ei ole.
Niisiis on Apple suutnud luua sellise brändi, mis juba ise end toidab ja millel on tohutu hulk andunud (rahakaid) fänne. Niikaua, kuni viimaseid jätkub (Apple’i fänne on ju eriti rohkesti idamaades, sh Hiinas, kus rikkus teatavasti praegu ainult kasvab) ja Apple suudab visionääri lahkumisele vaatamata innovatsiooni, kvaliteedi ja tehnoloogiadisaini esirinnas olla, näeme ilmselt selle firma õitsengut veel kaua. Kes tahab seda arengut murda, peab tooma turule veel ägedamad tehnoloogiavidinad ja mis veel olulisem – luua ja ehitada uus bränd (koos kõige sellega kaasnevaga), mille ümber (soovitavalt jõukaid ja rohkeid) austajaid koondada, sest tugev brändikultus on toodangu edukale müügile määratult olulise tähendusega.
