2012. aasta peaks olema õige hetk, et kirjutada maailmalõpust, mis meid vanade maiade andmetel käesoleva aasta 21. detsembril tabama peaks. Kas see sündmus tegelikult ka toimub või ei, selgub ilmselt „töö käigus“, aga igal juhul on kavalamad endale nimetatud ootuse pealt raha juba koorinud ja teevad seda veel. Mida nad sellega peale kõige hävinemist teevad, kui nad mingi ime läbi peaks ellu jääma, on omaette küsimus, aga fakt on see, et tänavune aasta kulgeb rohkem või vähem apokalüpsise ootuses – olgu see siis läbi mingi tundmatu planeedi rünnaku, mis päikese taga oma aega ootab, mõne hoopis uue maailmakorra tulemusel (mis viimaste majandussündmuste taustal polegi nii võimatu) vms. Kuid on üks reaalsem võimalus, millest vahetevahel oleme osa saanud, aga mis võib just eelnimetatud kuupäeval (tegelikult ka mõnel muul ajal) väga intensiivsel kujul juhtuda – nimelt päikesetorm.
Teatavasti võivad päikesest lähtuvad võimsad osakeste vood ehk päikesetorm tabada Maad ja põhjustada muuhulgas sidesüsteemide häireid ja muid elektroonikaseadmete viperusi. Poolustel avalduvad päikesetormid virmaliste näol, mis on seotud Maa magnetväljaga, mis omakorda meid selliste päikese rünnakute eest kaitseb, juhtides osakeste voo Maast eemale. Atmosfääri sattunud osakesed aga panevadki taeva „helendama“, mida tihti Eestiski nautida võib. Viimasel ajal olen juhtunud aga paari teaduskallakuga telesaadet vaatama, kus on räägitud Maa magnetvälja kummalistest nõrgenemistest ja „rebenemistest“ mõnel eelmisel aastal. See võib ärevaks teha küll. On räägitud lausa pooluste omavahel vahetumisest, mis peaks siiski aastasadu kui mitte -tuhandeid aega võtma.
Kuigi magnetvälja vähenemise ja samaaegselt esinevate võimsate päikesetormide oht Maa elule on ilmselt natuke üle pingutatud, on see minu meelest ainuke tõsisem võimalus, mis võiks ühe maailmalõpu või vähemalt suuremad probleemid põhjustada. Küll aga toob eeltoodu taaskord teravalt esile fakti, kuivõrd sõltuv on inimkond tehnoloogiast, mis meid iga päev ümbritseb ja mille olemasolu peale me tavaliselt üldse ei mõtle, võttes seda enesestmõistetavana. Maa orbiidil lendavate satelliitide olulisus selgub tavainimesele siis, kui katkeb teleülekanne või telefoniside. Kui eelnev on inimesele võib-olla ainult ebamugav, siis ohtlikuks muutub satelliitide rivistlangemine kõigile, kes sel hetkel kas lennukiga lendavad või lennutrajektooril maapinnal elavad. Kui navigeerimine GPSi abil ikka järsku ei toimi, ei ole ilmselt lennuki ohutu maandamine enam ka üldjuhul võimalik.
Kaugelt kõige enam mõjutab inimese tavaelu aga elektrisüsteemi ulatuslik rike, mida on muuseas ajaloos päikesetormide tagajärjel juba ka juhtunud, nimelt 70-ndate lõpus Põhja-Ameerikas. Selline rike ei hõlmaks enam üksikuid talusid või majapidamisi, vaid terveid riike ja kontinente, sest teatavasti on riikide vahel elektrisüsteemid seotud ja kui kuskil langeb midagi rivist välja, mõjutab see kohe edasi tervet maailmajagu. Kujutage ette elu ilma elektrita, kui näiteks terves Eestis ei oleks enam voolu. Sisuliselt ei toimiks enam mitte midagi – ei pumbamajad (st vett ei ole), ei katlamajad, ei mingid sidesüsteemid jne. Inimesed ei saaks tükk aega aru, mis õieti lahti on, sest ükski tavapärane suhtlusvahend peale suust suhu leviva info ei toimiks. Niikaua, kuni on (toidu- ja vee)varusid, suudavad inimesed ehk ellu jääda ning seniks, kuni on autokütust, ka ringi sõita ja infot koguda, aga mingil hetkel lõppeks seegi tegevus. Kui elektrikatkestus juhtuks kesktalvel, oleks suur risk ka külmumises. Ma ei tea, kas Eesti Energial ja valitsusel on üldse mingi varuplaan elu ja korra tagamiseks riigis, kui selline asi peaks juhtuma, aga täiesti võimatu taoline sündmus ei ole. Igal juhul annaks kogu riiki haarav elektrikatkestus maailmalõpu mõõdu välja küll, isegi kui füüsiliselt maakeraga midagi ei juhtuks.
Eelnev oli aga siiski üsna äärmuslik pilt ja on väga vähetõenäoline, et nii juhtuks. Igapäevaselt võib meid aga tehnoloogiasõltuvuse negatiivne pool tabada täiesti olmelisel tasandil ja suvalisel ajal. Kuigi sellest teemast võiks pikalt heietada ja analüüsida näiteks, mis riskid toob kaasa nutitelefonide kasutamine (ja nende kaotamine nt koos pidevalt sisselogitud Facebooki jms rakendustega, ptüi-ptüi-ptüi...), on üks paremaid tehnoloogiasõltuvuse riskinäiteid tavaline arvuti kõvaketas, mis ühel hetkel võib lihtsalt lakata töötamast ja kuvada kurikuulsa BSOD ehk „sinise ekraani“. Kuna see juhtus mu endaga mõned kuud tagasi, on seega teemaga olemas täiesti isiklik kogemus. Kuigi kõik kõvakettad lähevad varem või hiljem katki (seal on tegu siiski liikuvate osadega jms), ei mõtle paljud oma andmetest varukoopiate (tihedale) tegemisele. Nii võivad asjade halbade kokkulangemiste tagajärjel jäädavalt kaotsi minna kõik dokumendid, pildid, videod jms materjal, mis arvutis talletati. Kaasajal hoitakse väga tihti kogu oma digifotode/videote kogu (kus igalühel meist on kindlasti unikaalseid kaadreid ja võtteid) lihtsalt kõvakettal, kuna nende kopeerimine DVD-dele ja mujale andmekandjatele on tülikas ja neid pole kuskil hoida. Niisiis minnakse lihtsama vastupanu teed ja riskitakse iga päev – kas homme saab pilte jälle arvutist vaadata või ei. Rahakotti ei jäeta ju taskust välja tilpnema, riskides, et kas täna kaob see taskust või ei. Miks siis oma digitaalse varaga riskida?
Tehnoloogiast ei ole meil võimalik enam vabaneda – ta on tulnud, et jääda. Meie võimuses on temast võimalikult vähe või siis nö. turvaliselt sõltuda – st minimeerida võimalused, et meie elu saab mingi tehnikavidina mittetöötamise tagajärjel pöördumatult rikutud. Loomulikult ei ole elektrikatkestuse ärahoidmine meie võimuses, kuid kasvõi varukoopiate tegemine oma kõige kallimatest piltidest ja videotest aitab alati riskide maandamisele kaasa, sest võimalus, et nii algallikas kui ka varukoopia seade ühel ajal rikki lähevad, on suhteliselt väike. Ning piltide puhul tuleb säilitamisele alati kasuks ka nende fotopaberile trükkimine, nagu vanal heal ajal tehti – olgugi, et see tundub iganenuna. Kõige tavalisem paber on meid ümbritsenud juba aastasadu, samas kui ränil põhinev kiibistik jm arvuti sisemus pole poolt sajanditki vana. Niisiis kartkem maailmalõppu, aga veelgi enam kartkem inimeste kasvavat sõltuvust tehnoloogiast, mille negatiivne väljund võib mõnele maailmalõpust hullemgi näida...
