Kolesteroolist ja suurtest valedest

„Leiuta suur vale, tee see võimalikult lihtsaks, jätka selle kordamist – ja lõpuks arvavad kõik, et see on tõsi“ /J. Goebbels/


Maailma ajaloos on olnud hulganisti nähtusi, mis põhinevad valel (teadlikul või mitte), aga mida kõik usuvad. Olgu siin näiteks omal ajal laialtlevinud arusaamad, et maailm on lame või et päike pöörleb ümber maakera. Ohtralt on tuua sarnaseid näiteid meditsiini valdkonnast, kus muuhulgas veel poolteist sajandit tagasi pea kõiki haigusi aadrilaskmisega ravida püüti. Inimkonna arenedes on loomulikult paljudest eksiarvamustest vabanetud. Ometi on ka veel kaasajal hulganisti neid nähtusi või käitumismalle, mis siiani (paljudel juhtudel väidetavatel) valedel püsivad. Maailmapoliitikas ja ärimaailmas on neid kindlasti lugematu hulk, mis annavad rohkesti tööd nii hulgale tõsistele ajakirjanikele/uurijatele kui ka veel suuremale massile vandenõuteoreetikutele. Ja eks ole inimese loomuski tihtipeale leida mingit alternatiivset lahendust või mõtet „peavoolule“, kuna esimene tundub põnevam ja kuna laiatarbemeedia pakutud lahendus ei tundu olevat õige. Tihti on juhtunud, et õiged mõtted, mis ei ole mingil põhjusel „peavoolu“ omad, on alla surutud ning ei pääse löögile, kuna nad on kas vastuolus kehtivate dogmade, „rahapumba“ juures olijate või mõne muu huvigrupiga.

Üks selline näide, mis puudutab tohutut hulka peamiselt Lääne, aga järjest enam ka muu maailma inimesi, on kartus kolesterooli kui ateroskleroosi ja rasvumise peamise põhjuse ees. Ma olen lugenud käesoleva aasta jooksul läbi neli raamatut (aga neid on välja antud veel palju-palju) ja vaadanud dokumentaale, mis kõik sisuliselt põrmustavad kogu dogma sellest, et me peame südamehaiguste ja rasvumise vältimiseks tarbima madala rasvasisaldusega toite, vältima mune, võid ja loomset rasva ning suurendama järsult „kasulike“ täisteratoodete tarbimist. Kuna mul ei ole meditsiinilist haridust, ei saa ma hakata siinkohal õpetama, mida tegema peab ja mis keemilised protsessid täpsemalt kehas toimuvad, kuid oma tervise säästmiseks nende täiesti valede ettekirjutuste rakendamise eest soovitan tungivalt tutvuda vastava kirjandusega ning teha sellest omad järeldused. Üldiselt ei ole ma vandenõuteooriate või „alternatiivlahenduste“ pooldaja, kuid antud juhul ei ole minu arvates üldse tegemist mingi vandenõu, vaid täiesti proosaliste ärihuvidega, mida võib täiesti uskuda. Mõned huvitavamad punktid on toodud allpool.

Kirjandus, millega tutvusin, ei ole pärit mingite sensatsioonijanuliste ajakirjanike sulest, vaid need raamatud on kirjutanud tunnustatud arstid ja seetõttu asjaga kursis olevad inimesed. Nende eripära on lihtsalt selles, et nad räägivad hoopis teist juttu kui need arstid, kes ajakirjanduses sõna saavad ja kelle juures me oma tervist käime kontrollimas. Seetõttu on kurb, et need meedikud ja toitumiseksperdid, kes peaks inimesi aitama, teevad neile kas teadlikult või mitte (ma pigem usuks viimast varianti) hoopis karuteene.

Nii soovitatakse alandada oma kolesterooli ja nii madalale kui võimalik, vähendada rasva tarbimist jms. Seda teevad muuseas ka „tunnustatud“ toitumiseksperdid. See teadmine, et just kolesterool on süüdi eelkõige ateroskleroosi laias levikus ning üleüldises rasvumises, on inimestes nii juurdunud, et selle vastu on lausa imelik sõna võtta. Et rasvumise vältimiseks tuleb süüa light-tooteid ja palju trenni teha; et süüa ei tohi mune, loomset rasva; et palju tuleb süüa täisteratooteid jne jne. Me oleme seda kõik kuulnud. Mida aga paljud kuulnud pole (ning mis põhineb loetud kirjandusel), on alljärgnev:

• siiani ei ole olemas mitte ühtegi tõsiseltvõetavat ja kõikidele uuringu tegemise nõuetele (sh statistilised meetodid) vastavat uuringut, mis üheselt tõestaks seose kõrge kolesteroolitaseme ja ateroskleroosi vahel;
  
• uuringutes, kus see seos väidetavalt on leitud, on seda tehtud andmeid ja statistikat väänates, mille põhjuseid tuleb otsida nende uuringute rahastajate huvidest. Samuti on nende uuringute kokkuvõtetes (mida loeb rõhuv enamik arste ja muid otsustajaid) jäetud välja toomata mittesoovitavad tulemused või on neist väga pealiskaudselt mööda mindud – st sisuliselt on kokkuvõtted kallutatud soovitud tulemuste poole;
  
• väga paljud USA prominentsetes erialaliitudes (südameassotsiatsioon jms) töötavatest ja kogu maailma poolt järgitavate kolesterooli piirmäärade sisseviimise eest vastutavatest isikutest omavad tihedaid finantssidemeid asjast huvitatud ravimitööstusega;
  
• südamehaiged inimesed ei ole tarbinud rohkem küllastunud rasvu (mida igal pool kui tuld kardetakse) kui terved inimesed;
  
• vanemas eas on suremus suurem pigem väiksema kolesteroolitasemega inimeste hulgas, mis on vastuolus üldlevinud arusaamaga;
  
• kuigi alates 1984. aastast on USAs tunduvalt vähendatud loomse rasva tarbimist, on ülekaalulisus ja rasvumine kasvanud selles riigis samal ajal kolm korda;
  
• süües kaks täisteraleiva viilu, tõuseb vere suhkrutase rohkem, kui see tõuseb, süües kaks supilusikatäit puhast suhkrut.
  

Need on vaid mõned näited sellest kirjandusest ja filmidest, mis nimetatud teemat väga põhjalikult käsitlevad ja vähemalt minu jaoks kogu kolesterool-on kahjulik-müüdi purustasid. Samuti on toodud välja rasvumisepideemia tegelik põhjus. Jääb arusaamatuks, kuidas ikkagi on võimalik, et terve plejaad riiklikke institutsioone ja ka arste, kes ometi peaks oma kodanike tervise eest seisma, annavad neile nii valesid juhtnööre. Kas tõesti on nad kõik ära ostetud nii ebaausate, kuid rikaste ravimifirmade, kui ka hiigelsuureks kasvanud „väherasvase“ toidutööstuse poolt? Nagu pankade kohta kriisi ajal öeldi - „too big to fail“? Või usuvad kõik need „eksperdid“ siiralt, et nad ajavad õiget asja ning neil pole olnud aega lugeda muud kui uuringute (kallutatud) kokkuvõtteid? Tahaks uskuda siiski pigem viimast.

Mul on järjest rohkem tunne, et mitmel alal peaks olema ekspert, et normaalselt elada – seda nii biokeemia, füüsika, meditsiini ja veel paljude alade peal, sest muidu tõmmatakse sulle peavoolumeedia ja „arvamusliidrite“ poolt lihtsalt kott pähe ja halvemal juhul riskid oma või lähedaste tervisega. Tegelikult ei tohiks see nii olla, aga on. Ainuke võimalus on olla ise asjast huvitatud ja erinevate teemadega kursis olla ning eelkõige olla avatud mõtlemisega. Piisava hulga taoliselt mõtlevate inimeste korral võib lõpuks valede alt ka tõde välja kooruda.