Üks igapäevane jututeema kaasaja Eestis on meie vabariigi liikluskultuur (või selle puudumine), mille ühe väljundina võime igal hommikul raadiost kuulata eelmise ööpäeva õnnetuste kiretut ettelugemist, kusjuures kajastatakse just neid õnnetusi, milles inimesed kannatada said. Kui palju kergemaid juhtumisi, nö. plekimõlkimisi, veel juhtus, seda tavaliselt ei öelda, aga võib üsna kindel olla, et ega see arv väike pole. Seega kirjutaks täna eeltoodud teemast pisut ka omalt poolt. Ma pole küll kindlasti mingi hommikust-õhtuni-ratastel eluviisiga ega trügi ka näiteks tipptundide ajal kesklinna, kuid sellest pildist, mida oma suhteliselt tagasihoidlikke igapäevasõite tehes näen, saab teha nii mõningaidki järeldusi ja anda hinnanguid – kui õiglased need on, jäägu igaühe enese otsustada. Rõhutan siinkohal, et minu järeldused on puhtalt empiirilised ega toetu mingitele uuringutele. Samuti ei puuduta ma allolevas kirjatükis purjus juhte, kuna see nõuaks eraldi teemat.
Tegelikult võib öelda, et asi, mis torkab silma, on kirjeldatav ühe sõnaga – ülbus. Muidugi ei ole see väide absoluutne. Tegelikult on inimestel, ka mul, mõnikord kalduvus liialdada ning üksikjuhtumeid tervele liikluspildile külge pookida, eriti kui teema on „seksikas“. Aga kahjuks väga mitmelgi puhul kumavad siiski normaalse liikluskultuuri tagant välja ülbuse ja nahaalsuse teravatipulised ning ähvardavad kõrvad. Tundub, et meil kehtib reegel – mida kallim ja suurem (sõidu)auto, seda ülbem on selle juht. See korrelatsioon on kusjuures väga lähedal „+1“-le, mis matemaatilise statistika keeles on teatavasti väga tugev samasuunaline seos. Loomulikult on meil ka noori kukkesid (maakeeli rullnokki), kes pigistavad oma olematust sõiduoskusest ja odavast, aga tuunitud massautost välja meile juba tuttava käitumismudeli, mis ei jää sugugi alla kallite autode juhtide omale. Üldiselt tundub aga, et just need „milliste“ autode juhid on (muuseas suure tõenäosusega hämaral teel soetatud sõiduvahendi) juhtimiseks mingil seletamatul kombel kaasa ostnud või saanud indulgentsi kõikide patustamiste ja reegliterikkumise vastu. Et nagu valitseks suhtumine – kui mul on juba selline auto, siis ma võin teha, mida tahan, sest mul on raha niipalju, et ma võin ju neid trahve maksta, aga peaasi, et keegi mulle teele ette ei jää. Hullem, kui selleks ettejääjaks juhtub olema jalakäija või rattur, keda ei kaitse plekkrüü. Nimetatud "indulgents" võimaldab näiteks linnas takistamatult ridu vahetades sõeluda, taolisel kombel liikluspilti pingestades, kihutada lubatud piirkiirusest ikka +30...+40 km/h rohkem või siis kuskil kaupluse parklas auto lihtsalt kahe parkimiskoha peale või kollase pidevjoone äärde võimalikult ukse ette parkida – peaasi, et peaks ennast autost poodi liigutama nii vähe, kui saab. Võiks küsida, kas siis on nii raske oma autot natukenegi korrektsemalt parkida? Aga eks minge proovige sellisele nahaalile midagi öelda – hea, kui pääsete ainult ropu sõimuga. Halvemal juhul lahkute parklast lihtsalt mitu värviastet lillama silmaalusega. Või üritate liiklust rahustada ise enam-vähem lubatud kiirusel sõites? Täiesti kindel, et mõne aja pärast on teie selja taga mõni uus mersu, lexus või X5, kes sõidab teile nii selga, et te lihtsalt peate kõrvalritta tõmbuma ning vaatama, mismoodi miljoniauto suurel kiirusel minema tuiskab (järgmise foori juures jõuate talle muuseas ilusasti järele).
Siinkohal jällegi minu retooriline stampküsimus, mida esitasin juba mõnes oma eelmises blogiteemas – mis inimesed need ikkagi sellised on, kes taoliselt käituvad? Ja miks? Pakun teisele küsimusele vastusena välja oma variandi – on ilmselt päris sümptomaatiline, et kui anda inimesele kätte võim (antud juhul siis suure ja kalli auto näol), siis hakkab ta seda kuritarvitama. Nagu juhtus ühes Saksa vanglaeksperimendis, kus nii valvureid ja vange etlesid sama kooli tudengid. Teate ju küll, mis seal lõpuks juhtus. Sama fenomen valitseb minu arvates meie liikluses. Kui sul ikka on Hummer, siis on võim juba nii käegakatsutav, et lihtsalt peab seda täies ulatuses teiste arvel rakendama. Mis aga juhtub siis, kui Hummeri-omanikul on homseks sõiduvahendiks hoopis Yaris? Olen peaaegu kindel, et endisest ülbusest jääks järgi ainult riismed, sest kuidas sa Yarisega ikka oma võimu näitad (meestel võtab Hummeri asendamine Yarisega „lisaboonusena“ maha ka auto kui riistapikenduse argumendi). Põhjus, miks näiteks Soome liiklus meie omast palju läänelikum on, peitub ilmselt asjaolus, et seal ollakse suutelised oma rahalist või muud üleolekut (mis väljendub liikluses justnimelt ülbuses) teistest palju paremini vaos hoidma kui meie noores kauboikapitalistlikus riigis.
Minu üleskutse inimestele oleks liikluskultuuri teemal kokkuvõtlikult järgmine – käituge kaasliiklejaga nii, nagu tahate, et teie endaga käitutaks. Ma ei usu, et soovite olukorda, kus parkimiskohta otsides näete, et viimased kaks kõrvutiolevat kohta on hõivanud üks diagonaalis parkinud maastur. Seega ärge siis ise niimoodi parkige. See võib küll kõlada pateetiliselt, aga ütlen siiski – rohkem vastastikust austust, ning meie liikluspilt oleks juba tunduvalt parem :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar