Kuna just möödus vabariigi juubeliaastapäev, siis mõtlesin, et kirjutan seekord hoopis natuke omaenda mälestusi 90-ndaist kui riigi jaoks esimesest vabast kümnendist, kus möödus minu teismeiga ehk inimese jaoks pöördelisim aeg. Mälestuskilde oleks palju, seega valisin kirjeldamiseks olulisemad.
Ilmselt võib iga erineva kümnendi aegne teismeline öelda, et just tema aastakümme oli hoopis teistsugune kui eelkäijatel. Olen siiski veendunud, et 90-ndad on eelnevate kümnenditega võrreldes diametraalselt erinevad. Taasmoodustus siis ju „vana“ uus riik, mille segased ja samas huvitavad algusaastad ei ole võrreldavad näiteks 80-ndatega. Vabariigi (taas)väljakuulutamisest kuni sajandivahetuseni jäi pea üheksa aastat, kus iga järgnev aasta erines eelmisest päris palju.
Mis siis kronoloogilises järjekorras meenub? Alguses ikka defitsiidi- ja talongiaeg, kus isegi pätsi leiba sai talongide eest, muust kaubast rääkimata. Samuti järjekorrad, kus saia saamiseks pidi seisma praeguseks unustatud (korvi)järjekorras, mille moodustasid kümned ja kümned inimesed. Järjekorras seisjad andsid traadist korvid tagantpoolt ettepoole ning ilma ostukorvita ei lubatud isegi saali siseneda (mäletate veel seda silti „Ilma ostukorvita ei teenindata“?). Mööblimajas olid näiteks saalis väljas mööbel, mis oli varustatud siltidega kas „Näidis“ (ei saanud üldse osta), „Asutuste jaotusega“ (sai läbi asutuste jaotatavate ostulubadega) või „Müügiks“. Neist viimase sildiga esemeid oli äärmiselt vähe, mistõttu osta ei saanud tegelikult suurt midagi. Võib-olla mõne arstikapi.
Rahareform – kus inimesed üritasid reformile eeleval õhtul (ehk siis 19.06.1992) oma viimaseid rublasid, mida kroonideks ei vahetatud, ära kulutada – aga mille peale? Poes midagi saada ei olnud. Järjekorrad olid meeletud. Mäletan, et käisin läbi kõik Õismäe tollased kauplused (Õismäe 1, 2, 3 ja Järveotsa) ning üritasin midagi osta, kuid tulutult – järjekorras ulatusid vongeldes ustest välja. Uus raha, mis aga saadi, oli ilus ja värviline, erinevalt suht ilmetutest rubladest. Ja uue paberraha kupüürid olid muidugi suuremad kui rublad. Lisaks meenub, kui odav kõik alguses oli – sai, piim 2-3 krooni... Uskumatu.
Kooliaeg – kui õigesti mäletan, siis 1991-1992 oli viimane aasta, kus pidi käima veel koolivormiga. Peale seda anti vabad käed. Erinevalt praegusest (põhinedes sellel, mida olen kuulnud-lugenud), oli koolielu üldiselt rahulikum, kehtisid veel mingid reeglid, valitses kord, kuigi hiljem hakkasid sinna aja möödudes (ja mis seal salata, lapsevanemate rikkuse kasvades) juba mõrad tekkima. Ei mäleta eputamist teemal „kellel on kallimad firmariided“. Muidugi on läbi aegade oma staatust näidatud ajakohaste vahenditega, kas siis mudelautod, kleebised, pinalid vms, aga veel 90-ndail tundus see mulle vähemalt veel suht süütu sisuga tegevusena. Puudusid mobiilid, iPod-id, mp3-mängijad ja mis kõik veel. Ma ei ütleks, et me omal ajal millestki ilma jäime, kuna meil neid vidinaid polnud. Alati ei ole seega tehnika areng kasulik, kui seda kasutada valesti.
Ülikooliaeg – siin meenub kõigepealt see, milliste autodega tudengid liikusid. Kui praegu sõidavad juba enam-vähem kõik esimese kursuse tudengid kallite markide ja vingete mudelitega, siis tol ajal oli tudengi peamiseks liiklusvahendiks mingi vanem rüsa, mis oli küll viisaka väljanägemisega, aga absoluutselt ajast maha jäänud. Aga keegi ei häbenenud – oluline oli ju, et saaks sõita erinevate ülikooli õppehoonete vahel (Mustamäe vs Kopli) ja vajadusel ka tööle. Teise mälestuskilluna tuleb ette see, kuidas tollast imeasja – internetti – sai spetsiaalselt TTÜ arvutimajas näppimas käidud. Netscape Navigator oli tollal kõva tegija ning õppejõududel oli raskusi tudengeid sellest eemal hoida. Kuidas ma tollal kõik oma kodutööd ilma internetita ära tegin, on tagasivaates uskumatu. Lisaks puudus meieaegsetel tudengitel praegu ilmselt üliõpilaste lahutamatu kaaslane – sülearvuti. Õnnelikematel oli kodus lauaarvuti, teised pidid leppima sellega, et läksid spetsiaalselt selleks arvutiklassi, et oma kodutööd ära teha. Ja nüüd mõelda, et kui panna praegused õpilased-tudengid eelkirjeldatud aega-olukordadesse, kas nad veaksid välja? Või tunduks neile, et nad on sattunud üksikule saarele ellujäämiskursusele?
Tegelikult on mul isegi kahju, et meie praegustel lastel-noortel ei olnud võimalust käia koolis 90-ndail, kui puudusid paljud praegused ahvatlused, probleemid, hädaohud; kui elu oli lihtsam, sest reeglid alles tekkisid ning oli suurem vabadus teha seda, mida tahad, samas omades veel respekti kooli ja õpetajate suhtes. Minumeelest oli kogu see kogemus (90-ndad) midagi väga unikaalset ning andis edaspidise elu jaoks hulganisti väärtuslikke elukogemusi ning -hoiakuid. Praegune aeg on selle poolest kahjuks palju-palju vaesem.
esmaspäev, 25. veebruar 2008
pühapäev, 3. veebruar 2008
Liis Lassist ja Stephen Hawking'ist
Tänase teema pealkirjas mainitud isikud on valitud kui sümbolid, absoluutselt mitte tahes kedagi solvata või ülistada. Mis sümbolitest aga juttu tuleb, sellest juba allpool. Rõhutan siinkohal ka veelkord, et kõik siin kirjeldatu on puhtalt empiiriline.
Olen tähele pannud seda, et kui näiteks mõnes restoranis teenindab mind välimuselt kena tüdruk, siis tekib automaatselt soov talle jootraha jätta, loomulikult eeldades, et teenindus on ka kvaliteetne. Samas, keskmisest vähem ilusa teenindaja korral on tipi jätmine suht vähetõenäoline, isegi kui ta teenindas mind hästi. Sarnane olukord on kaupluses – kui ikka müüja on välimuselt kena, siis on suurem tõenäosus mul ost sooritada, kui siis, kui teenindaja nii kena pole. Müüja boonus aga sõltub praktiliselt igal pool ka käibest... Okei, ma saan aru, et mehed vaatavad silmadega ja selline käitumismudel on nende puhul ehk normaalne. Aga olen päris kindel, et ka naistele on vähemalt esmapilgul ikkagi oluline see, kui hea teenindaja välja näeb. Ja seda just näolapi ja kehaehituse, mitte riiete poolest.
Mida tahan eelpool kirjutatuga öelda? Aga seda, et olenemata meie jutust, et me hindame inimest ikkagi tema „sisu“, mitte tema „kesta“ järgi, siis reaalses elus on see jutt pooltõde või isegi demagoogia. Fakt on see, et esimesena hinnatakse inimest ikkagi selle järgi, kui kena ta välja näeb. Ja see reegel, nagu sai ka kirjeldatud, kehtib ka naistepoolsel hinnanguandmisel. Seega – ükskõik, kui hea või halb inimene sisimas ja iseloomult on, langetavad teised inimesed tema kohta esmase hinnangu, lähtudes hinnatava välimusest. Rääkides sümbolitest, siis kui on ikka kole inimene (robustne väljend, aga paremat ei leidnud), siis võib ta olla küll kuitahes hea südamega, siiras, lõbusa jutuga ja mis kõik veel, aga teised inimesed teda ikka omaks ei võta, vähemalt esimese hooga. Ja vastupidi - olenemata sellest, kui õel ja muidu vastiku iseloomuga inimene on – kui inimene on välimuselt ja näolapilt klassikaliselt ilus, siis vaadatakse tema peale automaatselt teistmoodi (loe: soosivalt) ja ta võetakse seltskonda kiiresti omaks. Loomulikult hiljem, kui avaldub inimese tegelik pale, saavad ehk needsamad esmase hinnangu andjad oma veast aru ning võivad veel midagi päästa. Pahatihti võib aga siis juba hilja olla – kahju on juba tehtud.
Me ei ole ju kõik välimuselt ilusad inimesed – ikka on neid, kellele on ilu looduse poolt vähem antud, ja neid, kellele rohkem. Jätame siinkohal välja hindajate subjektiivsuse (et ilu on vaataja silmades ja muu selline jama) – räägime klassikalistest iluideaalidest. Aga nagu teame, see ei tähenda, et ilusad inimesed on oma olemuselt alati ka paremad ja koledad halvemad. Kahjuks me seda fakti ei arvesta. Ma arvan, et kõik meie, kes me nii „ilusad“ pole, oleme mõnel elujuhtumil kogenud teistepoolset tõrjumist, halvustavat suhtumist või mis kõige hullem, mõnitamist. Ja seda just inimese välimuse ja/või tema näolapi pärast. Aga kas saame öelda, et meie, mitte-nii-ilusad-inimesed, oleme siis sellest patust puhtad, et hindame teist inimest alati tema sisu järgi? Vaevalt. Nii, nagu meid hinnatakse halvemini, kuna oleme teiste silmis koledamad, nii hindame me ise ka meie silmis inetuid inimesi veel halvemini.
Miks see siis nii on, et me vaatame inimesele peale ja kui ta on välimuselt kena ja armas, siis võtame ta kohe omaks, vastasel korral mitte? Eks siin mängivad peamist rolli inimese meeled, mis aitavad ümbrust tajuda. Inimese jaoks on ju peamine meel, mille kaudu info meie ajju saabub ja kus seda siis edasi töödeldakse, nägemismeel. Seega esimene kontakt välismaailmaga saabub silmade kaudu. Ja kuna me nüüd näeme läbi silmade, et meie vastas olev inimene ei ole ilus, siis aju langetabki kohe otsuse, et inimene on kole ning kujundab automaatselt ka hoiaku, mis läbi meie käitumise ka väljendub. Kuna nägemisimpulss on esmane kontakt nii meestele kui ka naistele, siis lähtuvadki mõlemad oma hinnangu andmisel just sellest, mida nad silmade kaudu teada said, mitte sellest, mida nad kuulevad või haistavad. Nii et suhteliselt üks-ühene seos. Sellepärast ongi ilusatel inimestel maailmas kergem elada, et neid koheldakse kõigi poolt automaatselt paremas valguses mitte sellepärast, et nad on võib-olla targad või hea huumorimeelega, vaid just tänu oma ilusale välimusele. Inimese sisuline pool ehk siis tema iseloom, teadmised, oskused ja eluhoiak avalduvad muule maailmale hiljem. Naised vaatavad peale lähemat tundmaõppimist ehk rohkem inimese sisse ja hakkavad lõpuks „kõrvadega“ armastama, nagu seda on kujundlikult öeldud.
Kõigest eelnevast lähtudes pole vaja palju mõelda, mis näiteks saab, kui mitte-nii-ilusale-mehele (kellel on küll hea süda, fantastiline huumorimeel ja hooliv iseloom) hakkab meeldima mõni kena naine. Kui sellel naisel oleks nüüd valida eelkirjeldatud mehe ja mõne ilueedi (kes eeldatavasti on suhteliselt loll ja harimatu) vahel, siis kumma ta kõige esmase mulje (elik välimuse) järgi valiks? Ja nüüd küsin, miks naised oma valesid otsuseid meestevalikul (ja ka mehi, keda nad valisid) alati tagantjärgi kiruvad, aga mitte kunagi ei mõtle sellele, et alguses saaks teha õigema valiku, kui natukenegi püüda langetada otsust mitte silmadest, vaid südamest saadava info põhjal? Aga ilmselt on need kahjuks ainult retoorilised küsimused...
Olen tähele pannud seda, et kui näiteks mõnes restoranis teenindab mind välimuselt kena tüdruk, siis tekib automaatselt soov talle jootraha jätta, loomulikult eeldades, et teenindus on ka kvaliteetne. Samas, keskmisest vähem ilusa teenindaja korral on tipi jätmine suht vähetõenäoline, isegi kui ta teenindas mind hästi. Sarnane olukord on kaupluses – kui ikka müüja on välimuselt kena, siis on suurem tõenäosus mul ost sooritada, kui siis, kui teenindaja nii kena pole. Müüja boonus aga sõltub praktiliselt igal pool ka käibest... Okei, ma saan aru, et mehed vaatavad silmadega ja selline käitumismudel on nende puhul ehk normaalne. Aga olen päris kindel, et ka naistele on vähemalt esmapilgul ikkagi oluline see, kui hea teenindaja välja näeb. Ja seda just näolapi ja kehaehituse, mitte riiete poolest.
Mida tahan eelpool kirjutatuga öelda? Aga seda, et olenemata meie jutust, et me hindame inimest ikkagi tema „sisu“, mitte tema „kesta“ järgi, siis reaalses elus on see jutt pooltõde või isegi demagoogia. Fakt on see, et esimesena hinnatakse inimest ikkagi selle järgi, kui kena ta välja näeb. Ja see reegel, nagu sai ka kirjeldatud, kehtib ka naistepoolsel hinnanguandmisel. Seega – ükskõik, kui hea või halb inimene sisimas ja iseloomult on, langetavad teised inimesed tema kohta esmase hinnangu, lähtudes hinnatava välimusest. Rääkides sümbolitest, siis kui on ikka kole inimene (robustne väljend, aga paremat ei leidnud), siis võib ta olla küll kuitahes hea südamega, siiras, lõbusa jutuga ja mis kõik veel, aga teised inimesed teda ikka omaks ei võta, vähemalt esimese hooga. Ja vastupidi - olenemata sellest, kui õel ja muidu vastiku iseloomuga inimene on – kui inimene on välimuselt ja näolapilt klassikaliselt ilus, siis vaadatakse tema peale automaatselt teistmoodi (loe: soosivalt) ja ta võetakse seltskonda kiiresti omaks. Loomulikult hiljem, kui avaldub inimese tegelik pale, saavad ehk needsamad esmase hinnangu andjad oma veast aru ning võivad veel midagi päästa. Pahatihti võib aga siis juba hilja olla – kahju on juba tehtud.
Me ei ole ju kõik välimuselt ilusad inimesed – ikka on neid, kellele on ilu looduse poolt vähem antud, ja neid, kellele rohkem. Jätame siinkohal välja hindajate subjektiivsuse (et ilu on vaataja silmades ja muu selline jama) – räägime klassikalistest iluideaalidest. Aga nagu teame, see ei tähenda, et ilusad inimesed on oma olemuselt alati ka paremad ja koledad halvemad. Kahjuks me seda fakti ei arvesta. Ma arvan, et kõik meie, kes me nii „ilusad“ pole, oleme mõnel elujuhtumil kogenud teistepoolset tõrjumist, halvustavat suhtumist või mis kõige hullem, mõnitamist. Ja seda just inimese välimuse ja/või tema näolapi pärast. Aga kas saame öelda, et meie, mitte-nii-ilusad-inimesed, oleme siis sellest patust puhtad, et hindame teist inimest alati tema sisu järgi? Vaevalt. Nii, nagu meid hinnatakse halvemini, kuna oleme teiste silmis koledamad, nii hindame me ise ka meie silmis inetuid inimesi veel halvemini.
Miks see siis nii on, et me vaatame inimesele peale ja kui ta on välimuselt kena ja armas, siis võtame ta kohe omaks, vastasel korral mitte? Eks siin mängivad peamist rolli inimese meeled, mis aitavad ümbrust tajuda. Inimese jaoks on ju peamine meel, mille kaudu info meie ajju saabub ja kus seda siis edasi töödeldakse, nägemismeel. Seega esimene kontakt välismaailmaga saabub silmade kaudu. Ja kuna me nüüd näeme läbi silmade, et meie vastas olev inimene ei ole ilus, siis aju langetabki kohe otsuse, et inimene on kole ning kujundab automaatselt ka hoiaku, mis läbi meie käitumise ka väljendub. Kuna nägemisimpulss on esmane kontakt nii meestele kui ka naistele, siis lähtuvadki mõlemad oma hinnangu andmisel just sellest, mida nad silmade kaudu teada said, mitte sellest, mida nad kuulevad või haistavad. Nii et suhteliselt üks-ühene seos. Sellepärast ongi ilusatel inimestel maailmas kergem elada, et neid koheldakse kõigi poolt automaatselt paremas valguses mitte sellepärast, et nad on võib-olla targad või hea huumorimeelega, vaid just tänu oma ilusale välimusele. Inimese sisuline pool ehk siis tema iseloom, teadmised, oskused ja eluhoiak avalduvad muule maailmale hiljem. Naised vaatavad peale lähemat tundmaõppimist ehk rohkem inimese sisse ja hakkavad lõpuks „kõrvadega“ armastama, nagu seda on kujundlikult öeldud.
Kõigest eelnevast lähtudes pole vaja palju mõelda, mis näiteks saab, kui mitte-nii-ilusale-mehele (kellel on küll hea süda, fantastiline huumorimeel ja hooliv iseloom) hakkab meeldima mõni kena naine. Kui sellel naisel oleks nüüd valida eelkirjeldatud mehe ja mõne ilueedi (kes eeldatavasti on suhteliselt loll ja harimatu) vahel, siis kumma ta kõige esmase mulje (elik välimuse) järgi valiks? Ja nüüd küsin, miks naised oma valesid otsuseid meestevalikul (ja ka mehi, keda nad valisid) alati tagantjärgi kiruvad, aga mitte kunagi ei mõtle sellele, et alguses saaks teha õigema valiku, kui natukenegi püüda langetada otsust mitte silmadest, vaid südamest saadava info põhjal? Aga ilmselt on need kahjuks ainult retoorilised küsimused...
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)