Kuna just möödus vabariigi juubeliaastapäev, siis mõtlesin, et kirjutan seekord hoopis natuke omaenda mälestusi 90-ndaist kui riigi jaoks esimesest vabast kümnendist, kus möödus minu teismeiga ehk inimese jaoks pöördelisim aeg. Mälestuskilde oleks palju, seega valisin kirjeldamiseks olulisemad.
Ilmselt võib iga erineva kümnendi aegne teismeline öelda, et just tema aastakümme oli hoopis teistsugune kui eelkäijatel. Olen siiski veendunud, et 90-ndad on eelnevate kümnenditega võrreldes diametraalselt erinevad. Taasmoodustus siis ju „vana“ uus riik, mille segased ja samas huvitavad algusaastad ei ole võrreldavad näiteks 80-ndatega. Vabariigi (taas)väljakuulutamisest kuni sajandivahetuseni jäi pea üheksa aastat, kus iga järgnev aasta erines eelmisest päris palju.
Mis siis kronoloogilises järjekorras meenub? Alguses ikka defitsiidi- ja talongiaeg, kus isegi pätsi leiba sai talongide eest, muust kaubast rääkimata. Samuti järjekorrad, kus saia saamiseks pidi seisma praeguseks unustatud (korvi)järjekorras, mille moodustasid kümned ja kümned inimesed. Järjekorras seisjad andsid traadist korvid tagantpoolt ettepoole ning ilma ostukorvita ei lubatud isegi saali siseneda (mäletate veel seda silti „Ilma ostukorvita ei teenindata“?). Mööblimajas olid näiteks saalis väljas mööbel, mis oli varustatud siltidega kas „Näidis“ (ei saanud üldse osta), „Asutuste jaotusega“ (sai läbi asutuste jaotatavate ostulubadega) või „Müügiks“. Neist viimase sildiga esemeid oli äärmiselt vähe, mistõttu osta ei saanud tegelikult suurt midagi. Võib-olla mõne arstikapi.
Rahareform – kus inimesed üritasid reformile eeleval õhtul (ehk siis 19.06.1992) oma viimaseid rublasid, mida kroonideks ei vahetatud, ära kulutada – aga mille peale? Poes midagi saada ei olnud. Järjekorrad olid meeletud. Mäletan, et käisin läbi kõik Õismäe tollased kauplused (Õismäe 1, 2, 3 ja Järveotsa) ning üritasin midagi osta, kuid tulutult – järjekorras ulatusid vongeldes ustest välja. Uus raha, mis aga saadi, oli ilus ja värviline, erinevalt suht ilmetutest rubladest. Ja uue paberraha kupüürid olid muidugi suuremad kui rublad. Lisaks meenub, kui odav kõik alguses oli – sai, piim 2-3 krooni... Uskumatu.
Kooliaeg – kui õigesti mäletan, siis 1991-1992 oli viimane aasta, kus pidi käima veel koolivormiga. Peale seda anti vabad käed. Erinevalt praegusest (põhinedes sellel, mida olen kuulnud-lugenud), oli koolielu üldiselt rahulikum, kehtisid veel mingid reeglid, valitses kord, kuigi hiljem hakkasid sinna aja möödudes (ja mis seal salata, lapsevanemate rikkuse kasvades) juba mõrad tekkima. Ei mäleta eputamist teemal „kellel on kallimad firmariided“. Muidugi on läbi aegade oma staatust näidatud ajakohaste vahenditega, kas siis mudelautod, kleebised, pinalid vms, aga veel 90-ndail tundus see mulle vähemalt veel suht süütu sisuga tegevusena. Puudusid mobiilid, iPod-id, mp3-mängijad ja mis kõik veel. Ma ei ütleks, et me omal ajal millestki ilma jäime, kuna meil neid vidinaid polnud. Alati ei ole seega tehnika areng kasulik, kui seda kasutada valesti.
Ülikooliaeg – siin meenub kõigepealt see, milliste autodega tudengid liikusid. Kui praegu sõidavad juba enam-vähem kõik esimese kursuse tudengid kallite markide ja vingete mudelitega, siis tol ajal oli tudengi peamiseks liiklusvahendiks mingi vanem rüsa, mis oli küll viisaka väljanägemisega, aga absoluutselt ajast maha jäänud. Aga keegi ei häbenenud – oluline oli ju, et saaks sõita erinevate ülikooli õppehoonete vahel (Mustamäe vs Kopli) ja vajadusel ka tööle. Teise mälestuskilluna tuleb ette see, kuidas tollast imeasja – internetti – sai spetsiaalselt TTÜ arvutimajas näppimas käidud. Netscape Navigator oli tollal kõva tegija ning õppejõududel oli raskusi tudengeid sellest eemal hoida. Kuidas ma tollal kõik oma kodutööd ilma internetita ära tegin, on tagasivaates uskumatu. Lisaks puudus meieaegsetel tudengitel praegu ilmselt üliõpilaste lahutamatu kaaslane – sülearvuti. Õnnelikematel oli kodus lauaarvuti, teised pidid leppima sellega, et läksid spetsiaalselt selleks arvutiklassi, et oma kodutööd ära teha. Ja nüüd mõelda, et kui panna praegused õpilased-tudengid eelkirjeldatud aega-olukordadesse, kas nad veaksid välja? Või tunduks neile, et nad on sattunud üksikule saarele ellujäämiskursusele?
Tegelikult on mul isegi kahju, et meie praegustel lastel-noortel ei olnud võimalust käia koolis 90-ndail, kui puudusid paljud praegused ahvatlused, probleemid, hädaohud; kui elu oli lihtsam, sest reeglid alles tekkisid ning oli suurem vabadus teha seda, mida tahad, samas omades veel respekti kooli ja õpetajate suhtes. Minumeelest oli kogu see kogemus (90-ndad) midagi väga unikaalset ning andis edaspidise elu jaoks hulganisti väärtuslikke elukogemusi ning -hoiakuid. Praegune aeg on selle poolest kahjuks palju-palju vaesem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar