Pohhuismist meie ümber

Üks kurikuulus tont käib ringi mööda Eestimaad, kui parafraseerida üht kunagist kuulsat maailmanimega poliitikut – ükskõiksuse tont. Ma julgeksin siinkohal kasutada selle mõiste nn. originaalpäritolu, mis sõnana on tulnud laenuna vene keelest ning mis minu arvates avaldab täpselt mõiste „ükskõiksus“ sisu – selleks on pohhuism. See teema ei jäta ilmselt külmaks kedagi, kuna me kõik oleme selle kurikuulsa nähtusega igapäevaelus kokku puutunud, kes rohkem, kes vähem, ning seetõttu on ka arvamusi kindlasti palju. Mina esitan antud teemast oma lühikäsitluse ning vastan endapüstitatud küsimustele – mis on pohhuism ning miks on ta meil nii levinud (või teisest küljest – kas ikka on nii levinud?)?

Pohhuism (ehk siis eesti keeles pehmemalt öeldes ükskõiksus) on kõige laiemas tähenduses ükskõiksus oma riigi suhtes, oma ümbritseva suhtes, oma lähedaste suhtes, aga mis veelgi olulisem – iseenda suhtes. See on nähtus, mis on tekkinud teatud põhjustel (nendest allpool), mis puudutab teatud inimkontingente ning mille tagajärgi me näeme oma igapäevases elus pea kõikjal, kui nüüd veidi utreerida. Kõikidel inimestel on teatud eluetapis või ajahetkel tunne, et neil on kõigest poogen, tahaks lihtsalt juhtme seinast välja tõmmata ning mitte millestki mitte midagi enam teada. Enamikul inimestest läheb see üle ning peale pisukest puhkust suudetakse taas (ühiskonnale) kasulik ilmakodanik olla. Aga mingil osal inimestest on taoline minalaskmisseisund staatiline – nad ei saa „mul on ükskõik“-seisundist välja. Nad on elus pettunud, kuna pole mingil põhjusel (puudulik haridus, saamatus, vale kasvatus vms) kas õigel ajal kiiresti edasirühkivale majandusrongile hüpanud (mis meie kauboikapitalismi ajastul on kahjuks täiesti loomulik kaasnähtus – kõik ei saa olla edukad) või on neil laiemalt öeldes rahuldamata mõni muu Maslow’ püramiidi alumistel astmetel märgitud vajadused. Ning kui inimene on elus pettunud, siis niipalju, kui mina psühholoogiast jagan, võiks järeldada, et selle tagajärjeks on käegalöömismeeleolu („ma nagunii ei saa/ei viitsi/ei jõua jne“) ning sammuna edasi pohhuism kõigi suhtes. Tagajärgi me teame – siit ei ole vaja kaugelt otsida põhjuseid näiteks loomapiinamistele, oma naiste-laste peksmisele, närvilisusele (liiklus!) jne. Nagu ka eespool mainitud, ei toeta(nud) Eesti majanduse šokiteraapia (mille eest Mart Laar on saanud muuseas mitmeid auhindu) ning sellele järgnenud kiire majandusareng taoliste inimeste ühiskonnaellu kaasamist, kuna „riik aitab neid, kes end ise aitavad“ – seega kui sa ei ole nii tark ja vaimukas kui teised, siis ei aita sind mitte keegi.

Teisel osal inimestest on sadanud sülle õnn olla äkkrikas. Tegelikult on see õnn teiselt poolt nii neile endile kui ka kogu ühiskonnale suur õnnetus, sest rõhuv enamik meie uusrikastest ei oska „taevast kukkunud“ suure rahaga kahjuks midagi peale hakata. Selle asemel, et vaikselt raha investeerida või kasvõi Šveitsi panka hoiule viia, näib mulle, et meie tänavatel toimub üks suur moelaat – Armani teksad, Gucci käekotid, Prada kingad, mersud, ülisuured maasturid jne jne. Kui see jääks sinnapaika, oleks isegi võib-olla OK, aga sellise moelaada kaasnev nähtus on ülim ülbus, millele omakorda poogib end kohe külge kõikehõlmav pohhuism. „Mul on (kinnisvara- või kust-iganes-(mustast)-ärist) miljonid ja ma võin teha kõike, mida ma tahan!“, ütlevad need jõmmid. Tahan, viskan prügi, kuhu juhtub; tahan, sõidan oma 700-seeria bemmiga nii, nagu hing ihaldab (loe: ületan kiirust, nõelun jne); tahan, pargin auto, kuhu jumal juhatab jne. Loetelu võib jätkata pikalt. Sellise võimaluse on meile loonud see noor Eesti – noor kapitalism, kus üle laipade ronijad ja kõigele moraalsele sülitavad noored nolgid on meie vabariiki igapäevatasandil valitsemas (jällegi pisut utreerin). Ja kahjuks on taoline mentaliteet levinud ka meie laste-teismeliste seas. Kas olete näiteks tähele pannud, kui hästi (loe: kallites brändirõivastes) käivad paljud meie noored riides? Ja millist (hedonistlikku) elu nad elavad (vt nt fotoalbum.ee)? Samas medali teine pool – mis tegusid nad küll teevad? Kasside torusiiliga ülevalamine, põhjalik läbutsemine, aja sõna otseses mõttes pea surnuks löömine kuskil Viru keskuses hängides, õpetajatele kallaleminemine... Tekib küsimus, kas D&G särk annab kõige suhtes automaatselt indulgentsi? Kas Hugo Bossi vöö annab õiguse kõik endast vanemad inimesed p....e saata ning ühiskonna normaalsetele liikmetele ülalt alla sülitada?

Millest taoline pohhuism tuleb? Ma arvan, et selleks annab peamise tõukejõu (kuigi on ka palju teisi faktoreid) meie üli-individualistlik elukäsitlus. See üksikisikut tähtsustav filosoofia juhib ideoloogiliselt meie pohhuistide armeed. „Tähtis olen MINA ja need teised mingi põrgu! MINA sõidan oma autoga siin tänaval, MINA elan selles kortermajas, see on siin MINU parkla, MUL on raha, et tänaval moelaata pidada... Kas minu ümber ka teisi on ja mida nad sellest arvavad, see mind ei koti. Mul on sellest lihtsalt pohhui“. Ja jõudsimegi algusesse tagasi...

Lõpetuseks ka midagi positiivset – mulle tundub, et tegelikult on pohhuism kui haigus nakatanud siiski ainult väikest osa ühiskonnast, mis on ajakirjanduse poolt lihtsalt väga suureks puhutud (negatiivne uudis müüb). Suur enamik meist on ju tavalised lihtinimesed, kes käivad tööl, kasvatavad lapsi, hoolitsevad ümbruskonna eest, arendavad ennast, käivad näiteks rahvatantsus või on muul viisil aktiivsed/passiivsed, aga samas just hoolivad kodanikud. Kuna üleüldine pohhuism hävitab lõpuks ühel või teisel viisil meid kõiki, siis ainus pääsetee on „olla (rohkem) hoolivad“. Hoolivus (NB! See ei ole viide Tallinna 2008. aasta linnaeelarve loosungile) on see, mida peab hoidma ja rakendama ning mis aitab hävitada pohhuismi. Siis ehk võime loota meid rahuldavale elukeskkonnale ja nimme paatoslikult öeldes – elule paremas tulevikus.