Seekord siis pisut „keerulisemal“ ehk finantsteemal. Olen alati olnud arvamusel (ja kogemus on seda tõestanud), et inimestel võiks ideaalis olla mingigi finantstaust või kogemus rahaga majandamisel. See ei pea tähendama konkreetselt ülikoolikraadi raamatupidamise või finantsjuhtimise vallas, aga neil peaks ikkagi olema vähemalt mingi ettekujutus sellest, kuidas majanduse vereringe – raha – töötab ning mis finantsseosed (tulemus-tagajärg) ühe või teise langetatava otsuse taga valitsevad. Siis saadaks aru, milline finantstagajärg oma isiklikule majandusseisule mingil otsusel on. Oma eraelu peaks suutma nii majandada, et miinustesse ei jääda ning jooksvateks kulutusteks laenu ei pea võtma.
Kui nüüd vaadata tagasi meie riigi viimaste aastate majandusarengule, sellest osasaanud inimestele ning meediast loetud juhtumitele, siis tundub, et rahaga majandamist peaks hakkama lausa hoogtöö korras õpetama. Lihtsalt niipalju on kuulda-näha olnud näiteid, kus eksitakse elementaarsemategi rahaga ümberkäimise reeglite vastu. Ütleb ju (lihtsustades) näiteks üks finantsjuhtimise põhireegleid, et lühiajalisi kohustusi tuleb finantseerida lühiajaliste vahenditega (ning pikaajalisi kohustusi vastavalt siis pikaajalistega). Aga mida me tegelikult näeme? Ma ütleksin, et kohati täielikku ratsionaalse finantskäitumise põhimõtete eiramist. Kuidas muidu seletada fakti, et toidupoes sisseostude sooritamiseks kasutatakse järelmaksukaarte (st. sisuliselt hetkeline kulu vs pikemaajalisem (antud juhul tõlgendan sellisena järelmaksu, kuna võrreldes soetatud ressursi säilivusega on krediidi tähtaeg kindlasti pikem) laen), et mööblit, kodusisustust ja autosid soetatakse kodulaenuga (st. ülipika laenu arvel ostetakse kinnisvarast palju lühemalt kestvaid tooteid) ja mis eriti hull, et SMS-laenuga refinantseeritakse omakorda hüpoteeklaenude makseid (!).
Räägitakse, et palgad on meil väikesed ning et suur osa rahvast elab vaesuses – see justkui õigustaks erinevate laenutoodete (mõtlen praegu lühiajalisi) kasutamist. Samas kui vaatame, mis autod meil ringi sõidavad, kuidas (veel) kasvab jaemüük ning mis villad igal pool kerkivad, siis ma sellist juttu juba viis aastat enam ei usu. Meie riigis makstakse tegelikult juba väga head palka. Alati on ka võimalik vähem kulutada või siis kulutada õigesti. Muidugi on mul kerge targutada ja ma täiesti usun, et on inimesi, kellel on raskusi ots-otsaga kokku tulemisel. Aga millegipärast arvan, et nemad eriti laenutooteid ei kasuta, kuna neile pangad taolisi teenuseid ei pakugi. Mulle tundub hoopis, et igasuguseid SMS-laene, järelmaksukaarte, tarbimislaene ja mis iganes veel kasutavad just need inimesed, kes ei ole nõus oma elustandardit (mis pahatihti ei vasta nende sissetulekutele) alla laskma. Et kui inimene vaatab (sh meediast), mismoodi tõeliselt jõukad elavad, siis tahetakse nende moodi olla ning elatakse üle oma võimete. Nii et kui jääbki kuu lõpus sissetulevast rahavoost puudu, siis see osa kaetakse mingi laenu arvel. Seega ei vähendata kulutusi (mida oleks kindlasti vaja teha), vaid suurendatakse kunstlikult (loe: tuleviku arvel) oma sissetulekut. Elatakse nagu päev korraga – mul on täna ja praegu seda jopet/teksapaari vms vaja, raha mul nagu pole, aga ma võtan selle SMS-laenu ja maksan „millalgi hiljem“ tagasi. Ja nii kuust kuusse, samas kui võiks oma tarbimisharjumused üle vaadata. Kas inimesed siis ei tea, kui suur on muuhulgas SMS-laenu ja tarbimislaenu intress?
Mis aga juhtub siis, kui meie majandust tabab valus maandumine – kui hulk töökohti järsku kaob, samas võetud lühiajalised laenud vajavad tagasimaksmist või vähemalt refinantseerimist? Kas üritatakse oma kallid brändiriided Humanas rahaks teha? Enne tarbimislaenu või järelmaksu võtmist tuleks küll vähemalt kümme korda mõelda, kas laenu eest ostetavat toodet on väga vaja või ei. Ratsionaalne finantskäitumine peab saama siin emotsionaalsega võrreldes edumaa, muud võimalust ei ole.
Cash is king – sa oled väljaspool ohtu, kui sul on piisavalt likviidseid vahendeid. Brändiriided ja disainmööbel paraku võetud kohustusi tagasi maksta ei aita, eriti kui need on soetatud laenuga, mille kas tagasimakse tähtaeg ulatub pikalt üle soetatud asja kasutusaja või millelt makstava intressi eest võiks osta veel kolm paari bränditeksaseid :P.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar