Pronksööst ja meie tulevikust

„Kahjuks võtsid täna Tallinnas Tõnismäel sündmused sellise pöörde, mida võis küll karta, kuid kindlasti mitte oodata...“. Sellise ärevusttekitava sõnumiga algas aasta eest, 26. aprillil 2007, õhtune Kanal 2 erisaade ja ütlejaks saatejuht Jürgen Fogel. Mäletan, et kui tol õhtul telekat vaatasin, siis kuna oli teada, mis toimub, üritasin leida mingit saadet, kust oleks näidatud reportaaži Tõnismäel toimuvast ja just sattuski Kanal 2 peale, kus ekraani ülaosas jooksis enne saate algust kiri a la „kell 22.30 „Reporteri“ erisaade!“. Kaadrid, mida siis selles erisaates näidati, olid õõvastavad. Aga mitte konkreetselt sellest teemast ei tahtnud ma täna kirjutada, vaid hoopis meie kõigi tulevikust – sellisel kujul, nagu mina arvan, mis saab teatud tõenäosusega olema.

Miks tõin sisse esimeses lõigus oleva tsitaadi? Ühelt poolt muidugi aastataguste sündmuste meenutamiseks, teiselt poolt kirjeldamaks meie riigi, rahva, laiemalt aga kogu maailma tulevikust. Viimasel juhul ma parafraseeriks tegelikult tsitaadi (natuke meelega stiilivigu tehes) ümber nii et „juhtuvad asjad, mida võis karta, et kunagi juhtuvad, aga poleks oodanud, et need siiski juhtuvad“. Ma pole mingi prohvet ja ma loodan, et eksin oma arvamustes, aga eks lõppkokkuvõttes aeg annab arutlust. Mainin veel väikese reklaamina ära, et lisastiimuli kirjutise tarvis andis käesoleva aasta Pärnu Finantskonverentsil kuuldud ettekanded.

Viimasel ajal räägitakse palju toidukaupade hinnatõusust, mis mõnedel juhtudel on olnud kümneid protsente, ja seda lühikese aja jooksul. Samas on asjaga mitte kursis olevad inimesed süüdistanud küll tootjaid, küll kaupmehi ja isegi ilma, et hinnad niimoodi tõusnud on. Eks oma osa ole neilgi, aga tegelik põhjus peitub mujal. Kui te olete kasvõi huvi pärast sattunud nägema maailmaturgudel toimuvaid toorainete hinnatõuse, siis oleks teie süüdistused suunatud hoopis teistele aadressidele. Kas näiteks teadsite, et riisi hind on maailmaturul ainuüksi viimase kahe kuuga kallinenud kaks korda? Biokütuste aina laienev kasutuselevõtt tähendab samal ajal toiduviljaks haritava põllupindala vähenemist; Hiina ja India jõuliselt kasvavad majandused nõuavad aina rohkem ja rohkem läänelikku elustandardit; mitmel pool maailmas eelmisel aastal valitsenud äärmuslikud ilmaolud (põud-üleujutused), mis omakorda on tingitud kliimasoojenemisest; nafta hinna tõus – kõik need loetletud faktorid on tegelikult meie toidulaua kallinemise taga. Ja mina julgen siinkohal küll arvata, et taoline situatsioon saab ainult hullemaks minna või heal juhul pisut stabiliseeruda, aga suure tõenäosusega ei lähe see enam paremaks. Juba on maailma suurimad riisieksportijad (nt Vietnam) teatanud väljaveomahtude vähendamisest, et toita oma rahvast jne. Võib-olla pakub siinkohal lohutust see, et lõpuks ometi on meie põllumehed sõiduvees ning „Mart Laari poolt hävitatud Eesti põllumajanduse“-retoorika asemel loetakse farmides rahakuhilaid kokku.

Nafta ja muude energiavarade jätkuv hinnatõus, mida tugevalt toetab taaskord tegelikult arenevate Aasia majanduste vajadusi, teeb järjest jultunumaks meie suure idanaabri käitumise. Uskuge – kui energiakandjate hind ei oleks maailmaturul praegu nii kõrge (mäletate, alles mõni aasta tagasi oli naftabarreli hind kusagil 30 USD kandis, mida peeti juba tol ajal kalliks), oleks Venemaa oma suhtumises lääneriikidesse hoopis midagi muud. Sest tegelikult, nagu on ajakirjandusest lugeda, sõltub Vene majandus praegu pea täielikult nafta ja maagaasi hinnast (loe: hinnatõusust). Hetkel on aga Venemaa oma energiakandjate peaaegu et monopoliga Euroopat oma lõa otsas hoidmas. Ning Euroopa kuuletub nagu vagur talleke. Mis sest, et Euroliidu majandus on kokku 11 korda suurem kui Venemaa oma ning et EL-is elab üle kolme korra rohkem inimesi kui Venemaal. Aga kes tahaks istuda külmas toas? Või jätta seisma tehaste masinad, mis tähendab töötust? Nii lendab nurka Euroliidu ühtsus, kui oleks vaja mõnes küsimuses Venemaale vastu hakata ning oma liikmeid rünnakute eest kaitsta. Mis saab Euroopa ühtsest energiapoliitikast, ei oska keegi öelda, aga karta on, et seda ei tulegi.

Paradoksaalsel kombel on Venemaa suurimad sõbrad Saksamaa ja Itaalia oma (endiste) liidrite näol (Schröder, Berlusconi), kes siis õigel ajal on oma positsioonid sisse võtnud, kes Vene-Saksa gaasijuhet rajava ettevõtte eesotsas, kes riigijuhina. Kas mitte ei olnud need kaks nimetatud riiki II maailmasõja ajal Nõukogude Liidu vaenlased ja sakslased-itaallased venelaste jaoks suurimad fašistid? Ja keda nad praegu fašistideks nimetavad? Igastahes mitte neid, kes suutsid sõja ajal tungida peaaegu Moskvani välja ning tappa miljoneid venelasi – sest NEMAD avasid meile ju energiaturu Euroopas! Vaid hoopis eestlasi, kes üritavad suurte hiidude vahel lihtsalt oma kohta leida. Ütleks siinkohal, et „kes teisele nime annab, see...“. Edasised kommentaarid on liigsed.

Tulevikku silmas pidades oleksin Venemaa suhtes väga skeptiline, sest seal suure hooga pead tõstev imperialism ja isikukultus on meile järjest kasvavaks ohuks. Nüüd, kus Ameerika on seotud sõdadega Iraagis ja mujal kriisikolletes ning Saksamaa-Prantsusmaa-Itaalia on suured Venemaa-sõbrad, on meil NATO vihmavarjust kardetavasti abi vaid sümboolsel kujul, kajastudes ehk ainult retoorika tasandil. Kas kujutaksite näiteks ette, et USA astuks Venemaaga sõtta, kui Eesti peaks mingil põhjusel otsese rünnaku all olema? Mina ei kujuta, kuigi kogu aeg üritan. Nii et tegelikult oleme siin maailmas nii praegu kui ka tulevikus täiesti üksi, rääkigu tähtsad vanamehed, mida iganes.

Väga tähtsa teemana on meie tuleviku suureks väljakutseks veel võitlus aina globaliseeruva kliimasoojenemisega, mis puudutab küll kõiki eestlasi. Möödunud sooja talve mäletame ju hästi – igastahes nii lumevaest ja ülipika novembri sarnast talveilma pole mina veel näinud. Sulavad jäämütsid (liustikud), kaduvad looma- ja linnuliigid, jällegi suurt rolli mängiv Hiina majanduskasv, mis lausa õgib loodusvarasid (muuhulgas metalli maailmaturuhindade tõusu põhjus!) – need on vaid mõned faktorid, mille mõju tulevikus paraku järjest kasvab. Sellist olukorda ei ole maakeral tema ajaloos praktiliselt veel olnud või vähemalt ei ole üsna pikal teadlikul perioodil olnud. Vaadake kasvõi Al Gore’i filmi „Ebamugav tõde“ ja te saate aru, millest ma siin kirjutan.

Seega on meie kõigi tulevik eelnevat arvestades minu arvates pehmelt öeldes enam kui ebakindel, kuid eesti keeles öeldes – lihtsalt sitt. Ma millegipärast arvan, et meie põlvkond näeb veel oma elueal midagi kohutavat juhtumas. Ja siin ma mõtlen apokalüptilist juhtumit. On see siis (tuuma)sõda toidu pärast või sündmus a la filmist „Päev pärast homset“, aga ilmselt on see midagi, mida me võib-olla ei oskagi oodata. Teatud mõttes tagasi tulles kirjutise alguse juurde – me peame oma (riigi, rahva ja maailma) tulevikku siiski kartma ja olema valmis kõige hullemaks, sest paraku on lohutavaid märke vähem kui kohutavaid...

SMS-laenudest ja tarbimisharjumustest

Seekord siis pisut „keerulisemal“ ehk finantsteemal. Olen alati olnud arvamusel (ja kogemus on seda tõestanud), et inimestel võiks ideaalis olla mingigi finantstaust või kogemus rahaga majandamisel. See ei pea tähendama konkreetselt ülikoolikraadi raamatupidamise või finantsjuhtimise vallas, aga neil peaks ikkagi olema vähemalt mingi ettekujutus sellest, kuidas majanduse vereringe – raha – töötab ning mis finantsseosed (tulemus-tagajärg) ühe või teise langetatava otsuse taga valitsevad. Siis saadaks aru, milline finantstagajärg oma isiklikule majandusseisule mingil otsusel on. Oma eraelu peaks suutma nii majandada, et miinustesse ei jääda ning jooksvateks kulutusteks laenu ei pea võtma.

Kui nüüd vaadata tagasi meie riigi viimaste aastate majandusarengule, sellest osasaanud inimestele ning meediast loetud juhtumitele, siis tundub, et rahaga majandamist peaks hakkama lausa hoogtöö korras õpetama. Lihtsalt niipalju on kuulda-näha olnud näiteid, kus eksitakse elementaarsemategi rahaga ümberkäimise reeglite vastu. Ütleb ju (lihtsustades) näiteks üks finantsjuhtimise põhireegleid, et lühiajalisi kohustusi tuleb finantseerida lühiajaliste vahenditega (ning pikaajalisi kohustusi vastavalt siis pikaajalistega). Aga mida me tegelikult näeme? Ma ütleksin, et kohati täielikku ratsionaalse finantskäitumise põhimõtete eiramist. Kuidas muidu seletada fakti, et toidupoes sisseostude sooritamiseks kasutatakse järelmaksukaarte (st. sisuliselt hetkeline kulu vs pikemaajalisem (antud juhul tõlgendan sellisena järelmaksu, kuna võrreldes soetatud ressursi säilivusega on krediidi tähtaeg kindlasti pikem) laen), et mööblit, kodusisustust ja autosid soetatakse kodulaenuga (st. ülipika laenu arvel ostetakse kinnisvarast palju lühemalt kestvaid tooteid) ja mis eriti hull, et SMS-laenuga refinantseeritakse omakorda hüpoteeklaenude makseid (!).

Räägitakse, et palgad on meil väikesed ning et suur osa rahvast elab vaesuses – see justkui õigustaks erinevate laenutoodete (mõtlen praegu lühiajalisi) kasutamist. Samas kui vaatame, mis autod meil ringi sõidavad, kuidas (veel) kasvab jaemüük ning mis villad igal pool kerkivad, siis ma sellist juttu juba viis aastat enam ei usu. Meie riigis makstakse tegelikult juba väga head palka. Alati on ka võimalik vähem kulutada või siis kulutada õigesti. Muidugi on mul kerge targutada ja ma täiesti usun, et on inimesi, kellel on raskusi ots-otsaga kokku tulemisel. Aga millegipärast arvan, et nemad eriti laenutooteid ei kasuta, kuna neile pangad taolisi teenuseid ei pakugi. Mulle tundub hoopis, et igasuguseid SMS-laene, järelmaksukaarte, tarbimislaene ja mis iganes veel kasutavad just need inimesed, kes ei ole nõus oma elustandardit (mis pahatihti ei vasta nende sissetulekutele) alla laskma. Et kui inimene vaatab (sh meediast), mismoodi tõeliselt jõukad elavad, siis tahetakse nende moodi olla ning elatakse üle oma võimete. Nii et kui jääbki kuu lõpus sissetulevast rahavoost puudu, siis see osa kaetakse mingi laenu arvel. Seega ei vähendata kulutusi (mida oleks kindlasti vaja teha), vaid suurendatakse kunstlikult (loe: tuleviku arvel) oma sissetulekut. Elatakse nagu päev korraga – mul on täna ja praegu seda jopet/teksapaari vms vaja, raha mul nagu pole, aga ma võtan selle SMS-laenu ja maksan „millalgi hiljem“ tagasi. Ja nii kuust kuusse, samas kui võiks oma tarbimisharjumused üle vaadata. Kas inimesed siis ei tea, kui suur on muuhulgas SMS-laenu ja tarbimislaenu intress?

Mis aga juhtub siis, kui meie majandust tabab valus maandumine – kui hulk töökohti järsku kaob, samas võetud lühiajalised laenud vajavad tagasimaksmist või vähemalt refinantseerimist? Kas üritatakse oma kallid brändiriided Humanas rahaks teha? Enne tarbimislaenu või järelmaksu võtmist tuleks küll vähemalt kümme korda mõelda, kas laenu eest ostetavat toodet on väga vaja või ei. Ratsionaalne finantskäitumine peab saama siin emotsionaalsega võrreldes edumaa, muud võimalust ei ole.

Cash is king – sa oled väljaspool ohtu, kui sul on piisavalt likviidseid vahendeid. Brändiriided ja disainmööbel paraku võetud kohustusi tagasi maksta ei aita, eriti kui need on soetatud laenuga, mille kas tagasimakse tähtaeg ulatub pikalt üle soetatud asja kasutusaja või millelt makstava intressi eest võiks osta veel kolm paari bränditeksaseid :P.