Jagaksin seekord mõtteid teemal, mis on juba pikemat aega kirjapanemist oodanud, aga ajapuudusel ei ole ma seda siiani teha jõudnud. Nimelt meedia – täpsemini, selle kolletumine. Nimetatud termini all tuleks mõista eelkõige nähtust, kus teoreetiliselt nagu pigem tõsisemaks peetav ajakirjandus (või nagu nad ise end nimetavad – neljas võim) võtab tegelikkuses järjest rohkem ja rohkem üle nn. kollase meedia vahendeid ning neid ka kasvava sagedusega kasutab. Sellisel trendil võib olla omad tagajärjed, mis paraku ei pruugi olla sugugi meeldivad. Kuna ma ei tööta meediaäris ning ei tea selle toimimise mehhanisme ja telgitaguseid, siis avaldan käesolevas kirjutises arvamust kui „inimene tänavalt“, kes igapäevaselt meediat piisavalt palju tarbib.
Kõik me teame, et elame infoühiskonnas. Selle nimetuse täpse sisu võivad formuleerida ühiskonnateadlased, kuid konventsionaalne mõtlemine seostab infoühiskonna olemuse vajaliku teabe olemasolu või mitteolemasoluga. Viimase all mõistame omakorda tegelikult infomüra ehk kasutut teavet. Kindlasti on maailmas tehtud uuringuid selles osas, kui palju me igapäevaselt saadavat teavet kasulikult rakendame ja kui palju (kasutut) infot me ühest kõrvast sisse ja teisest välja laseme. Ma julgeks arvata, et see suhe on 1:10 või veelgi äärmuslikum. Seda enam on oluline meedia roll, kes selles infotulvas peaks üles leidma need teabekillud ja teemad, mis tavainimestele kasulikud või vajalikud võiks olla. Ja siin ei mõtle ma mitte nimme endale kollase sildi kaela riputanud meediakanaleid, vaid vähemalt end ise tõsisteks pidavaid väljaandeid/telekanaleid jne. Aga miskipärast tundub mulle, et selles infotulvas orienteerumine hakkab ka mitte-kollastele meediakanalitele üle jõu käima, mille tagajärjeks on aina süvenev pinnapealsus teemakäsitlustel. Võetakse täna mingi teema üles, kord või kaks tullakse natuke hiljem veel selle juurde tagasi – ning siis unustatakse. Samas võib teema vägagi oluline olla – ja seda just terve ühiskonna huve silmas pidades. Tehakse justnagu mingit projektitööd ja ei vaevuta ühe teemaga lõpuni minema, vaid haaratakse juba uus. Elu on loomulikult kiire ja iga päev tuleb uus info peale, aga on siiski terve hulk teemasid, mis ei vanane ja mida peab pidevalt ühiskonnale meelde tuletama, et need ei ununeks. Kasvõi näiteks internetiohutusega seotud probleemid – kunagi paar aastat tagasi oli suur skandaal, kui keegi ajakirjanik leidis, et rate.ee-s eksponeerivad end poolpaljad alaealised tüdrukud, kes on väljavalituks pannud mõne üsna küpses eas härrasmehe. Korraks keerutati vaht üles ja sinna see jäigi – ei mingeid artikleid järelanalüüsi või lisauuringute osas. Sellest ajast on internetti ilmunud lisaks paljud uued, aga sisult sarnased ahvatlused, mistõttu teema olulisus ei ole kindlasti kuhugi kadunud, lisaks on vahepeal ka interneti kasutajatering laienenud. Aga mingit regulaarset nn. juurdlust ajakirjanduses eeltoodud teemal ma näinud ei ole. Ja internetiohutus on ainult üks taoline näide. Olen mõnikord üritanud spetsiaalselt jälgida, kas Postimehes mõni näiteks täna ilmuv uuriv artikkel saab hiljem järje või ei, eriti kui probleem ei ole otseselt lahendatud, kuid seda juhtub väga harva. On korraks probleem – ja siis kaob see kuhugi ajahämarusse ja pealetulevasse uude infotulva.
Teine häiriv nähtus, mis seondub eelmisega, on meedia süüdimatus faktidega ümberkäimisel. Tehakse kellegagi intervjuu (kes võib-olla ei ole kõige tuntum inimene), kui veab, siis ka intervjueeritavast pilt, või lihtsalt artikkel näiteks jaekaubandusest ja joostakse siis ruttu toimetusse seda avaldama. Samal päeval ilmub artikkel internetilehes ja mõnikord päev hiljem ka paberlehes. Aga millised faktivead nendes on esinenud! Kirjutatakse nimed valesti (ka pildi all olen seda tihti märganud), eksitakse numbritega, hakatakse lihtsalt midagi välja luuletama, mida intervjueeritav pole öelnudki, kistakse lauseid kontekstist välja (neid pealkirjas rõhutades) jne. Siit on pärit ka süüdistused, et „ajakirjandus väänas mu sõnu“. Olen faktide kajastamisel väga palju praaki kohanud ka selliste soliidsete väljaannete nagu Äripäev ja Postimees puhul. Paraku teeb mõni lugeja (nt investor või klient) selle alusel juba oma otsuse ja kui ajaleht avaldabki päev hiljem kuskil tagumisel lehel väikses kirjas vabanduse, siis kahju on juba sündinud. Ja tihti neid kahjusid enam ilma suure vaevata parandada ei saa, eriti kui viga satub olema avaldatud suurelt ja nähtaval kohal. Kui kollase meedia lahmimisest faktidega saab veel aru, siis tõsise ajakirjanduse puhul on tegemist juba äärmise arrogantsusega oma objektide suhtes. Faktikorrektsus avaldamisel peab „neljanda võimu“ usaldusväärsuse säilitamiseks olema täielik.
Ja kolmas, ehk võib-olla kõige suurem probleem on tõsise meedia rolli hägustumine (nende endi tõttu) ühiskonnas. On teada, et ajakirjandus suunab (vähemalt üsna olulisel määral) inimeste mõttemaailma ja kujundab nende seisukohti, vastavalt mis teemal ja kuidas kirjutatakse. Nii tekivad inimestel teadmised, arvamused, hoiakud ja sellepärast võib tõepoolest ajakirjandust nimetada „neljandaks võimuks“, kes läbi ajakirjanike suudab luua ühiskonnas diskussiooni, heakskiidu, halvakspanu või midagi muud taolist. Niikaua, kuni seda tehakse headel ja õigetel (loe: õilsatel) eesmärkidel, ei ole probleemi, aga kohe, kui meedia hakkab oma positsiooni kurjasti ära kasutama, on tagajärjed ettearvamatud. Viimase taga tuleb muidugi näha meediaettevõtete rahaahnete omanike kõrvu, aga ometigi peab ennast tõsiseks pidava meediakanali juhtkond hoiduma sellele libedale teele astumast, kus teemavalikute ainsaks kriteeriumiks on see, et kui palju see nende läbimüüki suurendab. Kui „Reporterist“ saan nimetatud võtmes veel aru, kes paigutab praktiliselt iga päev esimeseks uudiseks mõne roolijoodiku, eluheidiku või muu võsapetsiliku teema, siis näiteks „AK“-s sellist nähtust olla ei tohiks. Vahetevahel on siiski ka ETV lipulaev libastunud. Sama on juhtunud Postimehega, kes ühelt poolt tahab endast jätta mulje nagu korralikust päevalehest, aga teiselt poolt loob ise tingimusi, et teda tegelikult päris tõsiselt võtta ei saa. Nii on selles lehes järjest rohkem ilmunud tendentslikke ja lausa õhtulehelikke artikleid. Eriti paistavad kollase meedia vahendid silma pealkirjades, kus tihti juba näidatakse ära ajakirjaniku või toimetaja seisukoht, mis minu meelest peaks peale artikli läbilugemist tekkima lugejal endal. Lisaks ei saa ma aru, miks on Postimehel vaja hoida sellist keskkonda nagu Elu24. Mille jaoks siis Õhtuleht on, eriti, kui need kaks väljaannet kuuluvad ühele ja samale omaikule? Selliste vahenditega ei suuda Postimees küll oma tõsiseltvõetavust parandada – iseasi, kas nad seda üldse soovivadki.
Üleüldse tundub olevat praegu trend, et ka korralikud meediakanalid ja ajalehed võtavad üle kollase meedia nippe. Iseenesest ei oleks see probleem, kui mingites põhimõttelistes asjades jääks tõsine meedia siiski oma liistude juurde. Läbinisti surmtõsised väljaanded (Sirp) võivad tõepoolest igavad tunduda ja on selge, et päevaleht tahab veidi huvitavam olla, aga samal ajal tuleb neil siiski säilitada piisav usaldusväärsus. Õhtulehte ja „Reporterit“ ei ole võimalik lugeda-vaadata, kui on soov teada saada, mida olulist on meil ja mujal juhtunud – taolised väljaanded-saated seda lihtsalt ei paku. Küll pakuvad või on pakkunud vajalikke teadmisi näiteks „AK“ ja Postimees, kes aga peavad arvestama, et kui nad tahavad jätkata olulise teavitamise ja uurimisega, siis väga paljud kollase meedia vahendid selleks ei sobi. Infomüra ookeanis peavad olema vähemalt mõned saarekesed, kus teda ümbritsevas teabetulvas hulpiv inimene korrakski maabuda ja olulisest teavitatud võiks saada. Ja seda ilma „lisaboonuseta“ à la „Märt Sultsile meeldib kahe-naise-porno“.
pühapäev, 29. november 2009
pühapäev, 25. oktoober 2009
Majanduslangusest vol. 2 - üheksa kuud hiljem
Minu eelmisest majanduslangust käsitlevast sissekandest on natuke üle üheksa kuu möödunud, seega on nüüd paras aeg teha vahekokkuvõte ja kommenteerida vahepeal juhtunut. Selle aja jooksul on selginenud nii mõndagi, kuid arusaadavalt ei ole üldpilt veel kaugeltki korras. Kõige hullemad stsenaariumid, mida omal ajal välja pakuti, ei tundu õnneks siiski täituvat ning pikas pimedas koridoris hakkab eestpoolt juba paistma valguskiir. Probleeme on aga veel lahendada üksjagu...
Kui vaatame, mis maailmas toimub, siis tundub, et majandus on põhjas ära käinud ning vegeteerib seal nüüd, otsides vaikselt uusi tõusumomente. Mõnes riigis olemegi peale pikka kukkumist majanduses juba näinud väikest tõusu (või vähemalt kukkumise enda peatumist). Valitsuste meeleheitlikud pankade ja suurfirmade päästmisplaanid tunduvad olevat suurema kriisi ära hoidnud ning rahajoad on jälle vaikselt liikuma hakanud. Iseasi on aga see, kas selline kriisi ärahoidmine kunagi meile kallimaks ei kujune kui nö. puhtalt lehelt alustamine.
Üheltpoolt on arusaadav, et riikide valitsused püüavad kõike teha, et säilitada töökohti (valijad!) ja aidata pankadel taas rahajõgesid voolama lasta, et seeläbi kapitalijanus ettevõtteid toimima aidata. Teiseltpoolt on aga igal asjal oma hind – arvestades, et valitsused saavad taolisi abimeetmeid rakendada praktiliselt ainult omakorda laenuraha kasutades (riigivõlakirjad jms), siis on selge, et meie ise ja ka veel tulevased põlved peavad kõik need sammud kinni maksma. Kas oleme selleks valmis? Inimlikust aspektist vaadatuna on loomulik, et soovime ebameeldivate asjade lükkamist tulevikku, aga ühel hetkel peame siiski tõele näkku vaatama ning oma kunagiste otsuste eest tasuma. Seda enam, et tegelikult maksid valitsused kinni suurfirmade ja pankade juhtide vead ning riskid. Kas oleme kuulnud mõnest uudisest, et keegi neist juhtidest oleks pidanud selle jama, mille ta korraldas, hüvitama (rahaliselt)? Olid ju just pangad need, kelle tegevuse/tegevusetuse tõttu langus üldse pihta hakkas. Halvemal juhul küsitleb teda politsei (või Senati erikomitee nagu USAs) ja kohus määrab pankurile seejärel mõne tingimisi vangistuse. Paremal juhul saadetakse pankur (koos lahkumishüvitusega) lihtsalt koju. Võib-olla kõige tuntum inimene, kellele määrati reaalne vangistus (150 aastat), oli USAs suure püramiidskeemi autor Bernard Madoff, kelle tekitatud kahju investoritele ulatus 18 miljardi dollarini (!). Hea küll, inimene määrati sisuliselt eluks ajaks vangi, aga mis kasu on sellest investoritel? Nemad näevad oma kadunud raha samuti nagu oma kõrvu – heal juhul saavad nad pankrotivara müügist tagasi murdosa sellest, mille nad kaotasid. Sama kehtib teiste inimestega, kes oma rahad hättasattunud pankade/fondide hooleks usaldasid – lollusega mahasaanud pankur jalutab lihtsalt minema ja rahalise kahju eest ei vastuta mitte keegi, võib-olla välja arvatud valitsus, kes mingi osa rahvale hüvitab. (Tuletame siinkohal meelde meie enda riigi „surematuid tähti“ – Maapank, Hüvitusfond, Sotsiaalpank, ERA Pank... Nimekiri on päris pikk. Tulen veel selle teema juurde allpool tagasi.)
Kõigest ülaltoodust hoolimata on siiski majanduslangus kui selline näitamas maailmas peatumismärke – küsimus on nüüd, kas jätkatakse L, V või W-kujulise arenguga. Eesti kontekstis on hea see, et jalgu on vaikselt alla saamas meie põhilised Lääne eksporditurud (Saksamaa, Skandinaavia). Lõuna (Läti, Leedu) ja ida pool on probleeme siiski veel üksjagu ja vaata et rohkemgi kui Eestis.
Kui nüüd kommenteerida majanduslanguse „arengut“ Eestis, siis viimaste uurimuste ja numbrite põhjal võime öelda, et ka meie riigis tunduvad vähemalt üksikud valguskiired sellesse pimedasse sügistaevasse tungivat. Põhi oleks nagu saavutatud – peatumas on languse tempo, kohandumas on tööjõuturg ja alanenud on inflatsioon. Järgmiseks aastaks prognoositakse juba ettevaatlikult väikest tõusu ning hellitame ka aina tugevamalt euro-lootusi. Selle eest makstud hind on aga siiani olnud üsna ränk – riik on käesoleva aasta eelarvet pidanud juba mitu korda kärpima (koos kõigi kärbetest tulenevate tagajärgedega), tööpuudus on kasvanud järsult ning palkades on toimunud pööre langusele, rääkimata pankade laenukahjumite kasvamisest ja ettevõtete sulgemisest või nende töö tõsisest ümberkorraldamisest. Kõik see on olnud muidugi suuresti paratamatu, kuna rahahulga vähenemise korral (raha on siiski see, mis majandust elus hoiab, tahame seda või ei) tuleb teha tõsiseid valikuid, üks halvem kui teine. Samas võime arvestada, et taolised „koerasaba raiumised“ on siiski lõppkokkuvõttes meie konkurentsivõimet välisriikide ettevõtete silmis suurendanud, kes seetõttu üle pika aja planeerivad Eestisse jälle investeeringuid teha. Tööjõu ja üldse tootmise odavnemine on muutnud atraktiivsemaks meie ekspordi, millest peab omakorda tahes-tahtmata saama meie loodetava majanduskasvu uus baas. Samuti on hindade odavnemine mõjunud soodsalt tarbimisele – näeme kauplustes pidevaid kampaaniaid, odavaid väljamüüke ja hinnasõdu, mis raskel ajal lihtsale inimesele abiks on. (Kuigi firmade jaoks on odavate väljamüükide näol tegemist kasumit söövate üritustega, siis tegelikult on tihtilugu käsil nende jaoks elu ja surma küsimusega – parem teha kampaania ja müüa kaup kasvõi mingi hinna eest maha, kui üritada müüa tavahinnaga ja vaadata hiljem sellega näkku suhteliselt kindlale maksejõuetusele.) Vaatamata odavamatele hindadele ja viimastel andmetel ka tarbijate kindlustunde suurenemisele ei prognoosita lähiajal siiski veel sisetarbimise kasvu, kuna takistuseks saab nii kõrge tööpuudus, hirm töökoha kaotuse ees, palkade langus kui ka mittesoovimatus näiteks tarbimislaenu võtta (mis tegelikult on ka arusaadav).
Majanduslanguse ajal on ilmnenud aga ka teatav (vihaleajav) käitumine, mida tõusu ajal näha ei ole. Mainisin ülalpool probleemidesse mattunud pankade või firmade suhteliselt „puhtalt“ pääsevaid juhte. Kui mõtleme siin Eesti peale, siis on käesoleval aastal olnud tihti lehtedest lugeda, mismoodi on pangad paigutanud raha fondidesse, mille varad olid pehmelt öeldes tagatiseta. Ehk kuulsaim näide sellest on Q Vara võlakirjad, mida meie pankade pensionifondid ostsid, lootuses head teenimisvõimalust. Tegelikkuses selgus, et Q Vara (mis on tuletatud sõnast „kvaliteetvara“) oleks võinud ümber nimetada Non-Q Vara’ks, sest võlakirjad, mida see firma väljastas, olid mingil hetkel täiesti väärtusetud, sest katet neil (enam) ei olnud. Sama on juhtunud kümnete ja kümnete teiste firmade võlakirjadega. Nii on pangad pidanud sel aastal korstnasse kirjutama sadade miljonite ulatuses fondide vara, millel puudus realiseerimisväärtus. Lisaks on nüüd selgunud, et pangad on kasutanud pensionifondide raha ka selleks, et teistesse omaenese fondidesse investeerida, mis, nagu on selgunud, sisaldasid peaasjalikult „rämpsu“. Nii Swed- kui SEB-pank on pidanud oma maine säästmiseks kahjud hüvitama. Mindi püüdma suurt kala, aga jäädi lõpuks ilma ka õngest. Kui kõiki neid sigadusi vaadelda, siis vastab ka siin tõele investeerimisguru Warren Buffett’i ütlus, et „mõõna ajal selgub, kes meist ujus alasti“.
Kuidas edasi ja mis märksõnu peaks arvesse võtma, et kriisi põhi paremini üle elada ning saada osa uuest tõusust? Hetkel peame paraku veel olema endiselt valmis selleks, et meie palgad jätkavad veel mõnda aega vähenemist ning et töökoha kaotus kummitab endiselt. Püsib väike risk krooni devalveerimiseks. Samas on hetkel tõenäosus uut tööd leida juba suurem, kui see oli aasta esimeses pooles. Hea aeg on täiend- ja ümberõppeks. Kinnisvarahindade langus ja EURIBOR’i madal tase võimaldavad aina soodsamalt osta meelepärase elamispinna, ja seda hindadega, mis veel poolteist aastat tagasi oleks täiesti ulmeliselt madalad olnud. Langenud tarbekaupade hinnad ja konkurents võimaldavad ka soodsamalt tarbida ning nõuda firmadelt veelgi soodsamaid hindu (ruumi selleks veel on). Kellel on head äriideed, siis on nüüd hea võimalus oma ideed teoks teha ning sukelduda ettevõtlusse, sest konkurente on igal pool vähemaks jäänud ning turg ootab uusi tegijaid. Ja lõpuks – kõigele vaatamata on euro meil käeulatuses ja lootes meie valitsejate soovile lõpuks ometi koostööd teha on võimalik, et 2011. aastal on meil uued rahatähed peos. See aga oleks omakorda Eesti majandusele tõukeks tõusule, nagu seda oli omal ajal Euroopa Liiduga liitumine, ja loodetavasti näeme siis Eestis majanduse V-kujulist taastumist.
Kui vaatame, mis maailmas toimub, siis tundub, et majandus on põhjas ära käinud ning vegeteerib seal nüüd, otsides vaikselt uusi tõusumomente. Mõnes riigis olemegi peale pikka kukkumist majanduses juba näinud väikest tõusu (või vähemalt kukkumise enda peatumist). Valitsuste meeleheitlikud pankade ja suurfirmade päästmisplaanid tunduvad olevat suurema kriisi ära hoidnud ning rahajoad on jälle vaikselt liikuma hakanud. Iseasi on aga see, kas selline kriisi ärahoidmine kunagi meile kallimaks ei kujune kui nö. puhtalt lehelt alustamine.
Üheltpoolt on arusaadav, et riikide valitsused püüavad kõike teha, et säilitada töökohti (valijad!) ja aidata pankadel taas rahajõgesid voolama lasta, et seeläbi kapitalijanus ettevõtteid toimima aidata. Teiseltpoolt on aga igal asjal oma hind – arvestades, et valitsused saavad taolisi abimeetmeid rakendada praktiliselt ainult omakorda laenuraha kasutades (riigivõlakirjad jms), siis on selge, et meie ise ja ka veel tulevased põlved peavad kõik need sammud kinni maksma. Kas oleme selleks valmis? Inimlikust aspektist vaadatuna on loomulik, et soovime ebameeldivate asjade lükkamist tulevikku, aga ühel hetkel peame siiski tõele näkku vaatama ning oma kunagiste otsuste eest tasuma. Seda enam, et tegelikult maksid valitsused kinni suurfirmade ja pankade juhtide vead ning riskid. Kas oleme kuulnud mõnest uudisest, et keegi neist juhtidest oleks pidanud selle jama, mille ta korraldas, hüvitama (rahaliselt)? Olid ju just pangad need, kelle tegevuse/tegevusetuse tõttu langus üldse pihta hakkas. Halvemal juhul küsitleb teda politsei (või Senati erikomitee nagu USAs) ja kohus määrab pankurile seejärel mõne tingimisi vangistuse. Paremal juhul saadetakse pankur (koos lahkumishüvitusega) lihtsalt koju. Võib-olla kõige tuntum inimene, kellele määrati reaalne vangistus (150 aastat), oli USAs suure püramiidskeemi autor Bernard Madoff, kelle tekitatud kahju investoritele ulatus 18 miljardi dollarini (!). Hea küll, inimene määrati sisuliselt eluks ajaks vangi, aga mis kasu on sellest investoritel? Nemad näevad oma kadunud raha samuti nagu oma kõrvu – heal juhul saavad nad pankrotivara müügist tagasi murdosa sellest, mille nad kaotasid. Sama kehtib teiste inimestega, kes oma rahad hättasattunud pankade/fondide hooleks usaldasid – lollusega mahasaanud pankur jalutab lihtsalt minema ja rahalise kahju eest ei vastuta mitte keegi, võib-olla välja arvatud valitsus, kes mingi osa rahvale hüvitab. (Tuletame siinkohal meelde meie enda riigi „surematuid tähti“ – Maapank, Hüvitusfond, Sotsiaalpank, ERA Pank... Nimekiri on päris pikk. Tulen veel selle teema juurde allpool tagasi.)
Kõigest ülaltoodust hoolimata on siiski majanduslangus kui selline näitamas maailmas peatumismärke – küsimus on nüüd, kas jätkatakse L, V või W-kujulise arenguga. Eesti kontekstis on hea see, et jalgu on vaikselt alla saamas meie põhilised Lääne eksporditurud (Saksamaa, Skandinaavia). Lõuna (Läti, Leedu) ja ida pool on probleeme siiski veel üksjagu ja vaata et rohkemgi kui Eestis.
Kui nüüd kommenteerida majanduslanguse „arengut“ Eestis, siis viimaste uurimuste ja numbrite põhjal võime öelda, et ka meie riigis tunduvad vähemalt üksikud valguskiired sellesse pimedasse sügistaevasse tungivat. Põhi oleks nagu saavutatud – peatumas on languse tempo, kohandumas on tööjõuturg ja alanenud on inflatsioon. Järgmiseks aastaks prognoositakse juba ettevaatlikult väikest tõusu ning hellitame ka aina tugevamalt euro-lootusi. Selle eest makstud hind on aga siiani olnud üsna ränk – riik on käesoleva aasta eelarvet pidanud juba mitu korda kärpima (koos kõigi kärbetest tulenevate tagajärgedega), tööpuudus on kasvanud järsult ning palkades on toimunud pööre langusele, rääkimata pankade laenukahjumite kasvamisest ja ettevõtete sulgemisest või nende töö tõsisest ümberkorraldamisest. Kõik see on olnud muidugi suuresti paratamatu, kuna rahahulga vähenemise korral (raha on siiski see, mis majandust elus hoiab, tahame seda või ei) tuleb teha tõsiseid valikuid, üks halvem kui teine. Samas võime arvestada, et taolised „koerasaba raiumised“ on siiski lõppkokkuvõttes meie konkurentsivõimet välisriikide ettevõtete silmis suurendanud, kes seetõttu üle pika aja planeerivad Eestisse jälle investeeringuid teha. Tööjõu ja üldse tootmise odavnemine on muutnud atraktiivsemaks meie ekspordi, millest peab omakorda tahes-tahtmata saama meie loodetava majanduskasvu uus baas. Samuti on hindade odavnemine mõjunud soodsalt tarbimisele – näeme kauplustes pidevaid kampaaniaid, odavaid väljamüüke ja hinnasõdu, mis raskel ajal lihtsale inimesele abiks on. (Kuigi firmade jaoks on odavate väljamüükide näol tegemist kasumit söövate üritustega, siis tegelikult on tihtilugu käsil nende jaoks elu ja surma küsimusega – parem teha kampaania ja müüa kaup kasvõi mingi hinna eest maha, kui üritada müüa tavahinnaga ja vaadata hiljem sellega näkku suhteliselt kindlale maksejõuetusele.) Vaatamata odavamatele hindadele ja viimastel andmetel ka tarbijate kindlustunde suurenemisele ei prognoosita lähiajal siiski veel sisetarbimise kasvu, kuna takistuseks saab nii kõrge tööpuudus, hirm töökoha kaotuse ees, palkade langus kui ka mittesoovimatus näiteks tarbimislaenu võtta (mis tegelikult on ka arusaadav).
Majanduslanguse ajal on ilmnenud aga ka teatav (vihaleajav) käitumine, mida tõusu ajal näha ei ole. Mainisin ülalpool probleemidesse mattunud pankade või firmade suhteliselt „puhtalt“ pääsevaid juhte. Kui mõtleme siin Eesti peale, siis on käesoleval aastal olnud tihti lehtedest lugeda, mismoodi on pangad paigutanud raha fondidesse, mille varad olid pehmelt öeldes tagatiseta. Ehk kuulsaim näide sellest on Q Vara võlakirjad, mida meie pankade pensionifondid ostsid, lootuses head teenimisvõimalust. Tegelikkuses selgus, et Q Vara (mis on tuletatud sõnast „kvaliteetvara“) oleks võinud ümber nimetada Non-Q Vara’ks, sest võlakirjad, mida see firma väljastas, olid mingil hetkel täiesti väärtusetud, sest katet neil (enam) ei olnud. Sama on juhtunud kümnete ja kümnete teiste firmade võlakirjadega. Nii on pangad pidanud sel aastal korstnasse kirjutama sadade miljonite ulatuses fondide vara, millel puudus realiseerimisväärtus. Lisaks on nüüd selgunud, et pangad on kasutanud pensionifondide raha ka selleks, et teistesse omaenese fondidesse investeerida, mis, nagu on selgunud, sisaldasid peaasjalikult „rämpsu“. Nii Swed- kui SEB-pank on pidanud oma maine säästmiseks kahjud hüvitama. Mindi püüdma suurt kala, aga jäädi lõpuks ilma ka õngest. Kui kõiki neid sigadusi vaadelda, siis vastab ka siin tõele investeerimisguru Warren Buffett’i ütlus, et „mõõna ajal selgub, kes meist ujus alasti“.
Kuidas edasi ja mis märksõnu peaks arvesse võtma, et kriisi põhi paremini üle elada ning saada osa uuest tõusust? Hetkel peame paraku veel olema endiselt valmis selleks, et meie palgad jätkavad veel mõnda aega vähenemist ning et töökoha kaotus kummitab endiselt. Püsib väike risk krooni devalveerimiseks. Samas on hetkel tõenäosus uut tööd leida juba suurem, kui see oli aasta esimeses pooles. Hea aeg on täiend- ja ümberõppeks. Kinnisvarahindade langus ja EURIBOR’i madal tase võimaldavad aina soodsamalt osta meelepärase elamispinna, ja seda hindadega, mis veel poolteist aastat tagasi oleks täiesti ulmeliselt madalad olnud. Langenud tarbekaupade hinnad ja konkurents võimaldavad ka soodsamalt tarbida ning nõuda firmadelt veelgi soodsamaid hindu (ruumi selleks veel on). Kellel on head äriideed, siis on nüüd hea võimalus oma ideed teoks teha ning sukelduda ettevõtlusse, sest konkurente on igal pool vähemaks jäänud ning turg ootab uusi tegijaid. Ja lõpuks – kõigele vaatamata on euro meil käeulatuses ja lootes meie valitsejate soovile lõpuks ometi koostööd teha on võimalik, et 2011. aastal on meil uued rahatähed peos. See aga oleks omakorda Eesti majandusele tõukeks tõusule, nagu seda oli omal ajal Euroopa Liiduga liitumine, ja loodetavasti näeme siis Eestis majanduse V-kujulist taastumist.
pühapäev, 12. juuli 2009
ÜhesHingamisest ja publikuhuvist
2009. aasta üldlaulu- ja tantsupeo lõpust on nüüdseks möödunud nädal ning mõtlesin, et oleks sobiv aeg sellele pisut tagasi vaadata. Samal ajal kummitab meid varjuna edasi majanduskriis (mida vahepeal on millegipärast masuks kutsuma hakatud). Need ühe kujuteldava telje kaks otsa näitavad kujukalt, mis aegu me elame, olles samal ajal kinnituseks ühele tuntud mõtteavaldusele, mida muuhulgas kasutas proviisor filmis „Suvi“ – „elus on ikka nii, et rõõm ja kurbus käivad omavahel käsikäes“.
Kui kirjutada pisut lõppenud üldlaulu- ja tantsupeost, siis kümnesse on tabanud selle inimese (või inimgrupi) idee, et peo koondnimi peab olema „ÜhesHingamine“. Olles ise tantsupeost tantsijana osa võtnud, saan kinnitada selle idee tegelikku ellurakendumist. Esiteks – võib öelda, et ilmselt juba aastakümneid ei ole tantsupeol olnud sellist vaatajahuvi kui seekord. Kolm etendust – kõik välja müüdud! Kui oleks olnud näiteks lisaetendus, oleks välja müüdud olnud ilmselt ka see. Alates 1997. aasta noortepeost kuni tänaseni oli see olukord minu jaoks esmakordne. Esinejale on taoline olukord loomulikult suureks tunnustuseks, eriti aga loojatele ja juhendatajele, kes meiega kui tantsijatega vaeva nägid. Kindlasti oli ka publiku jaoks osavõtt väljamüüdud etendusest midagi erilist, sest teadmine, et olla üks vähestest õnnelikest, kellel avanes võimalus Kalevi staadionile pilet saada, tõstab pealtvaataja eneseuhkust päris palju.
Teiseks rongkäik – palju on nüüdseks räägitud asjaolust, et rongkäigu lõpp enne laulupeo esimest kontserti hilines just suure publikuhuvi tõttu, mis põhjustas selle, et mööda tänavat marssinud peolised ei mahtunud vahepeal lihtsalt puhtfüüsiliselt kolonnidele väga lähedale pressinud pealtvaatajatest läbi ning pidid seetõttu tekkinud „pudelikaeltest“ end läbi suruma. See mõju kandus edasi järgmistele gruppidele ja nii lõppeski rongkäik poolteist tundi kavandatust hiljem.
Ja kolmandaks – laulupidu. Ise ma sellest osa ei võtnud, küll aga nägin teleülekandest neid rahvamasse, kes sinna kokku olid kogunenud. Kohe meenus ka 2008. aasta augustiüritus Märkamisaeg, kus samuti hilisest kellaajast ja võib-olla liigsest pateetilisusest hoolimata rahvast kokku vooris. Aga pidagem samas meeles, et Märkamisaeg oli tasuta üritus, samas kui laulupeo pilet ei olnud sugugi mitte odav. Hilisematest pressiteadetest oli lugeda ja kuulda, et oma järjekorda ootavatel Õllesummeri korraldajatel oli tükk tegemist, et lauluväljakult viimaseid koore ja pealtvaatajaid ära saada, et saaks oma ürituse ettevalmistustega alustada.
Kõiki neid kolme eeltoodud üritusi nii eemalt vaadeldes (tantsupeost ja rongkäigust ka ise osa võttes) võisin tõesti täiesti selgelt näha, tunda ja tajuda seda üheshingamist, mis tekkis nii osavõtjate kui ka publiku vahel. Ei saanud enam öelda, et lauldakse rohkem enda jaoks (nagu oli näiteks Eesti-Soome ühislaulupeol 2000. aastal, kus publikut nappis) või tantsitakse pigem oma kavad läbi, ilma et see kedagi huvitaks (2002. aasta noortepidu). Publiku kaasaelamine igast kontserdist oli seekord lausa enesestmõistetav.
Milles aga siis on asi, millest taoline publikuhuvi? Ei saaks väita, et tantsu- ja laulupidu sel korral kuidagi rohkem reklaamitud oleks. Samuti olid piletihinnad üsna krõbedad ja ilmgi heitlik. Kui vaadata kogu seda peomeeleolu pisut laiemas kontekstis, ilmneb tõenäoline vastus (või vastused) – majanduskriis kombineerituna viimastel aastatel uuesti peadtõstnud rahvustundega.
Öeldakse, et rahvas vajab leiba ja tsirkust. Kui raha napib, siis vähemalt neid kahte on (natuke naljaga pooleks) inimesel ikka vaja. Antud juhul tähendabki tsirkus üldlaulu- ja tantsupidu. Aegadel, mil inimesed on mures oma igapäevatoimetuste pärast ning on hirmunud homse ees, peab meelelahutus need mured leevendama või vähemalt näiliselt ära kaotama. Saades osa ühest aegade parimast tantsupeost (julgen seda nii nimetada), on muremõtted kindlasti tükiks ajaks peletatud, sest selliseid emotsioone ja tantsumustreid ei ole Kalevi staadioni tantsumuru tükil ajal (kui üldse) näinud või tunda saanud. Taolist asjaolu silmas pidades ei ole imestada, miks kõik etendused olid välja müüdud. Kohapealne emotsioon on siiski midagi muud kui telekast nähtu (siin pean mainima, et endiselt puudub meie Rahvusringhäälingul režissöör, kes oskaks tantsumustreid professionaalselt üles võtta) ja seega said need ca. 35 000 inimest, kes kolme kontserti kohapeal jälgisid, suure impulsi osaliseks, mis loodetavasti nende argimuremõtteid kaugele eemale peletas. Olen samas peaaegu kindel, et parematel aegadel oleks huvi olnud väiksem ning vähemalt tantsupeole oleks veel samal päeval olnud võimalik pileteid hankida.
Samas ei ole majanduskriis kindlasti ainupõhjuseks, miks publik ÜhesHingamise vastu niis uurt huvi tundis. Muidu võiks ju väita, et kõik suvetuurid läheksid praegu täissaalidele, mida nad ometi ei tee. Oluliseks komponendiks on siiski ka eestlaste viimastel aastatel tuntavalt suurenenud rahvustunne, mis on üldjuhul olnud suhteliselt madal. Kas on põhjuseks olnud siis kaitsereaktsioon Venemaa-poolsetele sammudele (Gruusia sõda, „kaasmaalaste“ ässitamine põlisrahvuste vastu vms), pronksiööle või on tegemist mõne muu põhjusega – selgelt on näha, et eestlased tunduvad käituvat taas rohkem ühtse rahvana kui indiviididena. Vaadake kasvõi neid sinimustvalgeid lippe, mis autode külge on kinnitatud. Võib-olla on see ajutine ja (välise) surve alanedes mööduv nähtus, aga antud hetkel on tegemist rahvast liitva asjaoluga, mida oleme kogenud ka varem – sh laulva revolutsiooni aegadel. Nii leidsid tõenäoliselt paljud eestlased, et „ma tahan minna laulu/tantsupeole, sest see on iga eestlase kohus,ja minu soov, olgugi, et mul on ka muid toimetusi“ – tulemus ei andnud end kaua oodata.
Paradoksaalselt on majanduskriis kui kurb nähtus seega põhjustanud ühe olulise asjaoluna olukorra, kus võime tagasivaadates uhkusega öelda, et aasta suurim rõõmupidu – laulu- ja tantsupidu – läks tõeliselt korda. Kurbus andis tõuke rõõmu tekkeks – küll pikemas perspektiivis ajutiselt, kuid siiski nii palju, et me saaks veel kaua mõelda nende ilusate hetkede peale, mis meid Kalevi staadionil või lauluväljakul saatsid.
Majanduskriisi enda arengutest minu mõtete läbi aga juba lähiajal...
Kui kirjutada pisut lõppenud üldlaulu- ja tantsupeost, siis kümnesse on tabanud selle inimese (või inimgrupi) idee, et peo koondnimi peab olema „ÜhesHingamine“. Olles ise tantsupeost tantsijana osa võtnud, saan kinnitada selle idee tegelikku ellurakendumist. Esiteks – võib öelda, et ilmselt juba aastakümneid ei ole tantsupeol olnud sellist vaatajahuvi kui seekord. Kolm etendust – kõik välja müüdud! Kui oleks olnud näiteks lisaetendus, oleks välja müüdud olnud ilmselt ka see. Alates 1997. aasta noortepeost kuni tänaseni oli see olukord minu jaoks esmakordne. Esinejale on taoline olukord loomulikult suureks tunnustuseks, eriti aga loojatele ja juhendatajele, kes meiega kui tantsijatega vaeva nägid. Kindlasti oli ka publiku jaoks osavõtt väljamüüdud etendusest midagi erilist, sest teadmine, et olla üks vähestest õnnelikest, kellel avanes võimalus Kalevi staadionile pilet saada, tõstab pealtvaataja eneseuhkust päris palju.
Teiseks rongkäik – palju on nüüdseks räägitud asjaolust, et rongkäigu lõpp enne laulupeo esimest kontserti hilines just suure publikuhuvi tõttu, mis põhjustas selle, et mööda tänavat marssinud peolised ei mahtunud vahepeal lihtsalt puhtfüüsiliselt kolonnidele väga lähedale pressinud pealtvaatajatest läbi ning pidid seetõttu tekkinud „pudelikaeltest“ end läbi suruma. See mõju kandus edasi järgmistele gruppidele ja nii lõppeski rongkäik poolteist tundi kavandatust hiljem.
Ja kolmandaks – laulupidu. Ise ma sellest osa ei võtnud, küll aga nägin teleülekandest neid rahvamasse, kes sinna kokku olid kogunenud. Kohe meenus ka 2008. aasta augustiüritus Märkamisaeg, kus samuti hilisest kellaajast ja võib-olla liigsest pateetilisusest hoolimata rahvast kokku vooris. Aga pidagem samas meeles, et Märkamisaeg oli tasuta üritus, samas kui laulupeo pilet ei olnud sugugi mitte odav. Hilisematest pressiteadetest oli lugeda ja kuulda, et oma järjekorda ootavatel Õllesummeri korraldajatel oli tükk tegemist, et lauluväljakult viimaseid koore ja pealtvaatajaid ära saada, et saaks oma ürituse ettevalmistustega alustada.
Kõiki neid kolme eeltoodud üritusi nii eemalt vaadeldes (tantsupeost ja rongkäigust ka ise osa võttes) võisin tõesti täiesti selgelt näha, tunda ja tajuda seda üheshingamist, mis tekkis nii osavõtjate kui ka publiku vahel. Ei saanud enam öelda, et lauldakse rohkem enda jaoks (nagu oli näiteks Eesti-Soome ühislaulupeol 2000. aastal, kus publikut nappis) või tantsitakse pigem oma kavad läbi, ilma et see kedagi huvitaks (2002. aasta noortepidu). Publiku kaasaelamine igast kontserdist oli seekord lausa enesestmõistetav.
Milles aga siis on asi, millest taoline publikuhuvi? Ei saaks väita, et tantsu- ja laulupidu sel korral kuidagi rohkem reklaamitud oleks. Samuti olid piletihinnad üsna krõbedad ja ilmgi heitlik. Kui vaadata kogu seda peomeeleolu pisut laiemas kontekstis, ilmneb tõenäoline vastus (või vastused) – majanduskriis kombineerituna viimastel aastatel uuesti peadtõstnud rahvustundega.
Öeldakse, et rahvas vajab leiba ja tsirkust. Kui raha napib, siis vähemalt neid kahte on (natuke naljaga pooleks) inimesel ikka vaja. Antud juhul tähendabki tsirkus üldlaulu- ja tantsupidu. Aegadel, mil inimesed on mures oma igapäevatoimetuste pärast ning on hirmunud homse ees, peab meelelahutus need mured leevendama või vähemalt näiliselt ära kaotama. Saades osa ühest aegade parimast tantsupeost (julgen seda nii nimetada), on muremõtted kindlasti tükiks ajaks peletatud, sest selliseid emotsioone ja tantsumustreid ei ole Kalevi staadioni tantsumuru tükil ajal (kui üldse) näinud või tunda saanud. Taolist asjaolu silmas pidades ei ole imestada, miks kõik etendused olid välja müüdud. Kohapealne emotsioon on siiski midagi muud kui telekast nähtu (siin pean mainima, et endiselt puudub meie Rahvusringhäälingul režissöör, kes oskaks tantsumustreid professionaalselt üles võtta) ja seega said need ca. 35 000 inimest, kes kolme kontserti kohapeal jälgisid, suure impulsi osaliseks, mis loodetavasti nende argimuremõtteid kaugele eemale peletas. Olen samas peaaegu kindel, et parematel aegadel oleks huvi olnud väiksem ning vähemalt tantsupeole oleks veel samal päeval olnud võimalik pileteid hankida.
Samas ei ole majanduskriis kindlasti ainupõhjuseks, miks publik ÜhesHingamise vastu niis uurt huvi tundis. Muidu võiks ju väita, et kõik suvetuurid läheksid praegu täissaalidele, mida nad ometi ei tee. Oluliseks komponendiks on siiski ka eestlaste viimastel aastatel tuntavalt suurenenud rahvustunne, mis on üldjuhul olnud suhteliselt madal. Kas on põhjuseks olnud siis kaitsereaktsioon Venemaa-poolsetele sammudele (Gruusia sõda, „kaasmaalaste“ ässitamine põlisrahvuste vastu vms), pronksiööle või on tegemist mõne muu põhjusega – selgelt on näha, et eestlased tunduvad käituvat taas rohkem ühtse rahvana kui indiviididena. Vaadake kasvõi neid sinimustvalgeid lippe, mis autode külge on kinnitatud. Võib-olla on see ajutine ja (välise) surve alanedes mööduv nähtus, aga antud hetkel on tegemist rahvast liitva asjaoluga, mida oleme kogenud ka varem – sh laulva revolutsiooni aegadel. Nii leidsid tõenäoliselt paljud eestlased, et „ma tahan minna laulu/tantsupeole, sest see on iga eestlase kohus,ja minu soov, olgugi, et mul on ka muid toimetusi“ – tulemus ei andnud end kaua oodata.
Paradoksaalselt on majanduskriis kui kurb nähtus seega põhjustanud ühe olulise asjaoluna olukorra, kus võime tagasivaadates uhkusega öelda, et aasta suurim rõõmupidu – laulu- ja tantsupidu – läks tõeliselt korda. Kurbus andis tõuke rõõmu tekkeks – küll pikemas perspektiivis ajutiselt, kuid siiski nii palju, et me saaks veel kaua mõelda nende ilusate hetkede peale, mis meid Kalevi staadionil või lauluväljakul saatsid.
Majanduskriisi enda arengutest minu mõtete läbi aga juba lähiajal...
kolmapäev, 21. jaanuar 2009
Majanduslangusest
Üle pika aja üritan nüüd mõningaid mõtteid kokku võtta ja kirja panna, mis viimase nelja kuu jooksul tekkinud on. Tegelikult on tagasi mõeldes hämmastav, kui palju on vahepeal (st septembrist 2008 kuni 2009. aasta alguseni) Eestis ja maailmas juhtunud, aga ilmselt üle kõige on imestamapanev, kui kiiresti vajus kokku meie majanduskasv. Kes oleks osanud arvata, et veel aasta alguses pea kahekohalist majanduskasvu nautiv Eesti kukkus aasta lõpuks sügavale miinusesse. Ja seda vaid mõne kuuga – oli ju august veel päris heade tulemustega kuu. Seetõttu keskendun tänases kirjutises just (paljuräägitud) majanduslangusel ja veelgi enam selle eellool, sest pean ka omapoolsed mõtted kirja panema.
Kui öelda eelmise aasta kohta mingid(d) märksõna(d), siis kindlasti on selleks/nendeks „globaalne finantskriis“. Kunagi vaid pankurite ja asjassepühendatute terminid said kiiresti igapäevasteks käibefraasideks ning maailma väiksus ja läbipõimitus jõudsid ka kõige lihtsamate inimesteni. Iseasi on, kas selle sõnapaari raskusest ja veelgi enam, tagajärgedest reaalmajandusele, on lõpuni aru saadud. Tihti tundub mulle lehti lugedes ja telekat vaadates, et Eesti inimesed ei saa siiski aru, kuhu sohu me sattunud oleme ja mis meid tegelikult on tabanud. Eestil läks ju nii hästi – kerkisid elumajad, büroohooned, spaad, tekkis terve hulk nn. heaoluühiskonnale omaseid asutusi (küünetehnikud, koerte ilusalongide pidajad...) jne. Tööhõive oli ajaloo kõrgeim ning palgakasv näis lõputu – ikka 15-20% igal aastal juurde. Meile jutlustati, kuidas jõuame viie rikkaima Euroopa riigi hulka, ning keskmised palgad pidid üsna varsti küündima 25 000.- kroonini. Dividendimiljonäride ja uhkete autode arv kasvas pea geomeetrilise progressioonis ja seadus seaduse järel jagati riigieelarve juba selle algses staadiumis rahvale erinevate toetuste ja maksetena laiali. Kõige paremini tundus aga minevat ikkagi ehitajatel, kes ei jõudnud laekuvaid tellimusi ära teha, soetasid uued bemarid ning mõnes mõttes arusaadavalt ajasid nina püsti ja palganõudmised kõrgeks. Ka pättidest said ehitajad. Kõik oli roosiline...
Samal ajal kui nautisime suurt majanduskasvu, toimusid maailmas teatud suundumused, mis ka meid otseselt mõjutasid, aga mille pärast me oma kasvava sissetuleku tõttu ei muretsenudki – kui mõni kuiv analüütik välja arvata. Nii kasvas nafta hind eelmise aasta juuni lõpuks 147 USDini barrelist ning järsu tõusu tegid läbi toiduainete hinnad. Ühel hetkel märkasime statistikaameti aruandeid, mis paljastasid, et majanduskasvul on ka üks oluline pahupool – inflatsioon. Veel 2004. aastal oli see mõõdetav paari-kolme protsendiga aastas, 2008. aasta lõpptulemuseks jäi aga 8,3%, kusjuures aasta algupoolel ulatus see paiguti üle kümne. Aga mis sellest – palk ju kasvas rohkem kui kaup! Nii ei osanud keegi halba veel aimata, kuigi tähelepanelikumad küsisid juba tõsiselt, mille arvel Eesti üldse kasvab. Kogu see pidu tuleb ju millegi arvelt kinni maksta. Majandusteooria ütleb, et riik saab rikkamaks ainult mingitel kindlatel asjaoludel – kas omatehtud asju teistele riikidele müües (teisisõnu eksportides). Või meelitades ligi välisraha – investeeringuid (kas otseste või portfelliinvesteeringute kujul). Need on riigi maksebilansi kaks olulisimat komponenti. Nagu juba teame, siis eksport meie jooksevkontol jääb siiani selgelt alla impordile, rääkimata paari aasta tagusest tarbimisbuumi ajast. Seega ekspordist meie rikkus suuremaks ei lähe – import kulutab sellelt teenitava raha kõik ära ja küsib juurdegi. Investeeringuid ei ole meie majandusse viimastel aastatel just palju tulnud – suurem osa ettevõtteid on praktiliselt juba välismaalastele müüdud ning tööjõukulude järsk kasv sundis osa investeeringuid hoopis Eestist lahkuma, olenemata meie suhteliselt soodsast maksupoliitikast (muuseas, mis siiski ei ole väga palju soodsam kui Lätis).
Mille arvelt siis Eesti „rikastuda“ (loe: tarbida ja ehitada) sai – hmm, üks asi on ju veel... õige, laen!! Kui praegu pole endal piisavalt raha varutud, saab ju laenata, et vajalik asi endale soetada. Tõepoolest – kogu kapitalistlik maailm elab laenudel ja on seda teinud aastakümneid, miks mitte meie. Maksan kunagi tulevikus, praegu tahan elada! – nii mõtlesid paljud eestimaalased, kui muuhulgas Hansapanga diivanist naftat purskama hakkas. Mobiilidega piiksutati ka päris kõvasti, et see viimanegi vaba raha SMS-laenuna kätte saada. Ja nii tekkis meie viimaste aastate majanduskasv – laen, laen ja ikka laen. Raamatupidamistõde ütleb, et varade finantseerimiseks on põhimõtteliselt kaks allikat – kas võõrvahendid (laen) või omavahendid (jooksevkonto ülejääk). Kuna juba eelpool sai mainitud, siis teist varianti me kasutada praktiliselt ei saanud, seega jäi laen. Ja nii tekkis kunagistele kolhoosipõldudele ridamisi uusi uhkete nimedega (a la Karukella, Pääsupesa, Siidisaba jne) elurajoone, avati kallid butiigid ostukeskustes ja inimesed ostsid valimatult kõike, ka kinnisvara. Viimase müüjad on meenutanud, et olid ajad, kus nad müüsid korteri, ilma et ostja oleks üldse seda vaatamas käinud. On räägitud ka, et korteriostulepingu sõlmis müüja sellega, kes kõige esimesena trepist üles korterini jooksis. Ja ikka mõtlesime, et no on elu – kui see on kapitalism, siis sellises kapitalismis tahamegi elada! Kuni saabus 2008. a. sügis...
Alguses kuskil kaugel Ameerikas toimunud pankade krahhid meid justkui ei puudutanud – õieti keegi polnud midagi kuulnud pankadest Fanny Mae ja Bear Sterns, veelgi vähem pangast Lehman Brothers. Ometigi olid kaks esimesena nimetatut USA suurimad hüpoteekide andjad ja kolmas nimetatu üks Wall Street’i viiest suurest tuntud investeerimispangast, mis näidetena paljudest raskustesse sattusid. Detailidesse minemata selgus järsku, et suur osa USA kodumajapidamistele antud hüpoteekidest on sisuliselt sama palju väärt kui paber, millel see vormistati. Anti ju USAs mõnda aega tänu madalale Föderaalreservi intressimäärale inimestele olematu intressiga koduostulaenu, kontrollimata, kas inimene seda tagasi ka maksta jõuab või ei. Kodulaenud pakendati kõlavate nimedega „pakikestesse“ ja müüdi kvaliteetväärtpaberi nime all investeerimispankadele muudkui edasi, kes neid rõõmuga ostsid, sest „turg ju tõusis“, ja siis taas (kasuga) edasi müüsid. Tegelikult ostsid need pangad sisuliselt rämpsu. Piisas aga (piltlikult öeldes) kellelgi küsida, mis need keerulised väärtpaberipaketid jms võlakirjad reaalselt väärt on (ehk kui palju nende tagatis väärt on), kui algas kaos.
Pangad teatasid äkki hiigelsuurtest kahjumitest, mille tõttu oli USA valitsus sunnitud paljud pangad riigistama, et päästa inimeste ja firmade raha ning hoida majandust töökorras, Lehman Brothers – see pooleteistsajandi vanune pank – lasti aga pankrotti. Siis ilmnesid sarnased probleemid ka teistes maailma pankades, ning riigid olid sunnitud nendelegi appi tõttama, vastasel korral oleks kogu maailmamajandust tabanud kollaps. Tegelikud probleemid algasid siis, kui külmutati pankadevaheline laenuturg, kuna ükski pank enam ei usaldanud teist panka – „järsku on ka too maksejõuetu?“. See tähendas aga, et kogu maailmamajanduse vereringe – rahavool – peatus ja loendamatud äritehingud jäid seisma, sest finantseerimise kraanid keerati kinni. Raskustesse sattus terve hulk ettevõtteid, panku ja isegi riike (tuletame meelde näiteks Islandi saatust). Pikemalt selgitamata oli selge, et oli avanenud Pandora laegas – globaalsest finantskriisist oli saamas globaalne majanduskriis ning rikkamad riigid ja ühendused olid sunnitud rahaturu lahtisulatamiseks (st usalduse taastamiseks) kasutusele võtma drastilised meetmed – riigistamised, abipaketid, riigigarantiid, aga ka devalveerimised, intressitõusud. Keskpangad peavad tegema meeleheitlikke intressikärpeid, et pankadevahelist laenuturgu pisutki elavdada, aga nende käedki jäävad varsti lühikeseks. Kokkuvõttes võis öelda, et turumajanduse loogika – turg korrastab asjad iseenesest (mäletate ehk Smithi „nähtamatu käe“ teooriat) – ei töötanud enam ning taasvirgus alternatiiv – J. M. Keynes’i teooria.
Ühel hetkel oli maailmamajandust tabanud kriis järsku päral meie nii edukas riigis – meie pangad seiskasid kõik oma laenuvahendid (sest Rootsist lisaraha ei antud, kuna nad olid esiteks ise rahahädas ja teiseks kadus usaldus Balti riikide edukuse suhtes), nende arvel oma tegemisi finantseerinud ettevõtted (ja omakorda nende äripartnerid) ning inimesed olid äkki raskuste ees ja riik on silmitsi eelarvekärbetega (ometi oli veel 2007. aasta lõppenud suure ülejäägiga). Järgemööda teatasid raskusest ehitajad, kinnisvaraettevõtted, siis väiksemad ettevõtted ja tööstused. Paari kuuga oli edulugu muutunud aga ka tavakodanike jaoks õudusunenäoks – makse- ja finantseerimisraskuste tõttu algasid koondamised. Räägitakse krooni devalveerimisest. Nii muundus kuskil kauges Ameerikas „võrksärgis töötule neegrile“ antud kodulaen Eestis (aga mitte loomulikult ainult siin) üleüldiseks karmiks reaalsuseks (loe: majanduslanguseks).
Kui vaadata edasi, siis on kõige hullem asja juures see, et Eestil tegelikult puudub baas, millelt alustada uut majandustõusu. Nagu ma eespool kirjutasin, saab see tulla ainult kas ekspordi või välisinvesteeringute suurendamise teel. Ma ei näe hetkel, et meie tööstus oleks valmis, tootmaks lisaväärtust sellise hinnaga, mida välismaalane oleks nõus ostma. Samuti on keeruline meelitada ligi investeeringuid, kuna meie tööjõukulu on siiski juba suht kõrge ning midagi enam meil suurt müüa polegi. Mis peaks olema see majandussektor / need sektorid, mis võiks meid surutisest välja tuua? Teisisõnu – mis on siis lõpuks see Eesti Nokia, mida ollakse ka mujal nõus ostma või mille eest maksma? Just praegu on selle järele kõige karjuvam vajadus. Kui alustame uut kasvutsüklit taaskord uute laenude toel, astume samale libedale teele, mis meid juba ükskord alt vedas. Sama mõte kehtib tegelikult kogu maailma osas. Oma vigadest õppimine peaks olema inimkonna loomupärane, mitte valikuline omadus. Ehk on abi 2009. kui innovatsiooniaastast ning meil tekib häid mõtteid, kuid tahes-tahtmata ootavad meid ees lausa herakleslikud väljakutsed...
Kui öelda eelmise aasta kohta mingid(d) märksõna(d), siis kindlasti on selleks/nendeks „globaalne finantskriis“. Kunagi vaid pankurite ja asjassepühendatute terminid said kiiresti igapäevasteks käibefraasideks ning maailma väiksus ja läbipõimitus jõudsid ka kõige lihtsamate inimesteni. Iseasi on, kas selle sõnapaari raskusest ja veelgi enam, tagajärgedest reaalmajandusele, on lõpuni aru saadud. Tihti tundub mulle lehti lugedes ja telekat vaadates, et Eesti inimesed ei saa siiski aru, kuhu sohu me sattunud oleme ja mis meid tegelikult on tabanud. Eestil läks ju nii hästi – kerkisid elumajad, büroohooned, spaad, tekkis terve hulk nn. heaoluühiskonnale omaseid asutusi (küünetehnikud, koerte ilusalongide pidajad...) jne. Tööhõive oli ajaloo kõrgeim ning palgakasv näis lõputu – ikka 15-20% igal aastal juurde. Meile jutlustati, kuidas jõuame viie rikkaima Euroopa riigi hulka, ning keskmised palgad pidid üsna varsti küündima 25 000.- kroonini. Dividendimiljonäride ja uhkete autode arv kasvas pea geomeetrilise progressioonis ja seadus seaduse järel jagati riigieelarve juba selle algses staadiumis rahvale erinevate toetuste ja maksetena laiali. Kõige paremini tundus aga minevat ikkagi ehitajatel, kes ei jõudnud laekuvaid tellimusi ära teha, soetasid uued bemarid ning mõnes mõttes arusaadavalt ajasid nina püsti ja palganõudmised kõrgeks. Ka pättidest said ehitajad. Kõik oli roosiline...
Samal ajal kui nautisime suurt majanduskasvu, toimusid maailmas teatud suundumused, mis ka meid otseselt mõjutasid, aga mille pärast me oma kasvava sissetuleku tõttu ei muretsenudki – kui mõni kuiv analüütik välja arvata. Nii kasvas nafta hind eelmise aasta juuni lõpuks 147 USDini barrelist ning järsu tõusu tegid läbi toiduainete hinnad. Ühel hetkel märkasime statistikaameti aruandeid, mis paljastasid, et majanduskasvul on ka üks oluline pahupool – inflatsioon. Veel 2004. aastal oli see mõõdetav paari-kolme protsendiga aastas, 2008. aasta lõpptulemuseks jäi aga 8,3%, kusjuures aasta algupoolel ulatus see paiguti üle kümne. Aga mis sellest – palk ju kasvas rohkem kui kaup! Nii ei osanud keegi halba veel aimata, kuigi tähelepanelikumad küsisid juba tõsiselt, mille arvel Eesti üldse kasvab. Kogu see pidu tuleb ju millegi arvelt kinni maksta. Majandusteooria ütleb, et riik saab rikkamaks ainult mingitel kindlatel asjaoludel – kas omatehtud asju teistele riikidele müües (teisisõnu eksportides). Või meelitades ligi välisraha – investeeringuid (kas otseste või portfelliinvesteeringute kujul). Need on riigi maksebilansi kaks olulisimat komponenti. Nagu juba teame, siis eksport meie jooksevkontol jääb siiani selgelt alla impordile, rääkimata paari aasta tagusest tarbimisbuumi ajast. Seega ekspordist meie rikkus suuremaks ei lähe – import kulutab sellelt teenitava raha kõik ära ja küsib juurdegi. Investeeringuid ei ole meie majandusse viimastel aastatel just palju tulnud – suurem osa ettevõtteid on praktiliselt juba välismaalastele müüdud ning tööjõukulude järsk kasv sundis osa investeeringuid hoopis Eestist lahkuma, olenemata meie suhteliselt soodsast maksupoliitikast (muuseas, mis siiski ei ole väga palju soodsam kui Lätis).
Mille arvelt siis Eesti „rikastuda“ (loe: tarbida ja ehitada) sai – hmm, üks asi on ju veel... õige, laen!! Kui praegu pole endal piisavalt raha varutud, saab ju laenata, et vajalik asi endale soetada. Tõepoolest – kogu kapitalistlik maailm elab laenudel ja on seda teinud aastakümneid, miks mitte meie. Maksan kunagi tulevikus, praegu tahan elada! – nii mõtlesid paljud eestimaalased, kui muuhulgas Hansapanga diivanist naftat purskama hakkas. Mobiilidega piiksutati ka päris kõvasti, et see viimanegi vaba raha SMS-laenuna kätte saada. Ja nii tekkis meie viimaste aastate majanduskasv – laen, laen ja ikka laen. Raamatupidamistõde ütleb, et varade finantseerimiseks on põhimõtteliselt kaks allikat – kas võõrvahendid (laen) või omavahendid (jooksevkonto ülejääk). Kuna juba eelpool sai mainitud, siis teist varianti me kasutada praktiliselt ei saanud, seega jäi laen. Ja nii tekkis kunagistele kolhoosipõldudele ridamisi uusi uhkete nimedega (a la Karukella, Pääsupesa, Siidisaba jne) elurajoone, avati kallid butiigid ostukeskustes ja inimesed ostsid valimatult kõike, ka kinnisvara. Viimase müüjad on meenutanud, et olid ajad, kus nad müüsid korteri, ilma et ostja oleks üldse seda vaatamas käinud. On räägitud ka, et korteriostulepingu sõlmis müüja sellega, kes kõige esimesena trepist üles korterini jooksis. Ja ikka mõtlesime, et no on elu – kui see on kapitalism, siis sellises kapitalismis tahamegi elada! Kuni saabus 2008. a. sügis...
Alguses kuskil kaugel Ameerikas toimunud pankade krahhid meid justkui ei puudutanud – õieti keegi polnud midagi kuulnud pankadest Fanny Mae ja Bear Sterns, veelgi vähem pangast Lehman Brothers. Ometigi olid kaks esimesena nimetatut USA suurimad hüpoteekide andjad ja kolmas nimetatu üks Wall Street’i viiest suurest tuntud investeerimispangast, mis näidetena paljudest raskustesse sattusid. Detailidesse minemata selgus järsku, et suur osa USA kodumajapidamistele antud hüpoteekidest on sisuliselt sama palju väärt kui paber, millel see vormistati. Anti ju USAs mõnda aega tänu madalale Föderaalreservi intressimäärale inimestele olematu intressiga koduostulaenu, kontrollimata, kas inimene seda tagasi ka maksta jõuab või ei. Kodulaenud pakendati kõlavate nimedega „pakikestesse“ ja müüdi kvaliteetväärtpaberi nime all investeerimispankadele muudkui edasi, kes neid rõõmuga ostsid, sest „turg ju tõusis“, ja siis taas (kasuga) edasi müüsid. Tegelikult ostsid need pangad sisuliselt rämpsu. Piisas aga (piltlikult öeldes) kellelgi küsida, mis need keerulised väärtpaberipaketid jms võlakirjad reaalselt väärt on (ehk kui palju nende tagatis väärt on), kui algas kaos.
Pangad teatasid äkki hiigelsuurtest kahjumitest, mille tõttu oli USA valitsus sunnitud paljud pangad riigistama, et päästa inimeste ja firmade raha ning hoida majandust töökorras, Lehman Brothers – see pooleteistsajandi vanune pank – lasti aga pankrotti. Siis ilmnesid sarnased probleemid ka teistes maailma pankades, ning riigid olid sunnitud nendelegi appi tõttama, vastasel korral oleks kogu maailmamajandust tabanud kollaps. Tegelikud probleemid algasid siis, kui külmutati pankadevaheline laenuturg, kuna ükski pank enam ei usaldanud teist panka – „järsku on ka too maksejõuetu?“. See tähendas aga, et kogu maailmamajanduse vereringe – rahavool – peatus ja loendamatud äritehingud jäid seisma, sest finantseerimise kraanid keerati kinni. Raskustesse sattus terve hulk ettevõtteid, panku ja isegi riike (tuletame meelde näiteks Islandi saatust). Pikemalt selgitamata oli selge, et oli avanenud Pandora laegas – globaalsest finantskriisist oli saamas globaalne majanduskriis ning rikkamad riigid ja ühendused olid sunnitud rahaturu lahtisulatamiseks (st usalduse taastamiseks) kasutusele võtma drastilised meetmed – riigistamised, abipaketid, riigigarantiid, aga ka devalveerimised, intressitõusud. Keskpangad peavad tegema meeleheitlikke intressikärpeid, et pankadevahelist laenuturgu pisutki elavdada, aga nende käedki jäävad varsti lühikeseks. Kokkuvõttes võis öelda, et turumajanduse loogika – turg korrastab asjad iseenesest (mäletate ehk Smithi „nähtamatu käe“ teooriat) – ei töötanud enam ning taasvirgus alternatiiv – J. M. Keynes’i teooria.
Ühel hetkel oli maailmamajandust tabanud kriis järsku päral meie nii edukas riigis – meie pangad seiskasid kõik oma laenuvahendid (sest Rootsist lisaraha ei antud, kuna nad olid esiteks ise rahahädas ja teiseks kadus usaldus Balti riikide edukuse suhtes), nende arvel oma tegemisi finantseerinud ettevõtted (ja omakorda nende äripartnerid) ning inimesed olid äkki raskuste ees ja riik on silmitsi eelarvekärbetega (ometi oli veel 2007. aasta lõppenud suure ülejäägiga). Järgemööda teatasid raskusest ehitajad, kinnisvaraettevõtted, siis väiksemad ettevõtted ja tööstused. Paari kuuga oli edulugu muutunud aga ka tavakodanike jaoks õudusunenäoks – makse- ja finantseerimisraskuste tõttu algasid koondamised. Räägitakse krooni devalveerimisest. Nii muundus kuskil kauges Ameerikas „võrksärgis töötule neegrile“ antud kodulaen Eestis (aga mitte loomulikult ainult siin) üleüldiseks karmiks reaalsuseks (loe: majanduslanguseks).
Kui vaadata edasi, siis on kõige hullem asja juures see, et Eestil tegelikult puudub baas, millelt alustada uut majandustõusu. Nagu ma eespool kirjutasin, saab see tulla ainult kas ekspordi või välisinvesteeringute suurendamise teel. Ma ei näe hetkel, et meie tööstus oleks valmis, tootmaks lisaväärtust sellise hinnaga, mida välismaalane oleks nõus ostma. Samuti on keeruline meelitada ligi investeeringuid, kuna meie tööjõukulu on siiski juba suht kõrge ning midagi enam meil suurt müüa polegi. Mis peaks olema see majandussektor / need sektorid, mis võiks meid surutisest välja tuua? Teisisõnu – mis on siis lõpuks see Eesti Nokia, mida ollakse ka mujal nõus ostma või mille eest maksma? Just praegu on selle järele kõige karjuvam vajadus. Kui alustame uut kasvutsüklit taaskord uute laenude toel, astume samale libedale teele, mis meid juba ükskord alt vedas. Sama mõte kehtib tegelikult kogu maailma osas. Oma vigadest õppimine peaks olema inimkonna loomupärane, mitte valikuline omadus. Ehk on abi 2009. kui innovatsiooniaastast ning meil tekib häid mõtteid, kuid tahes-tahtmata ootavad meid ees lausa herakleslikud väljakutsed...
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)