ÜhesHingamisest ja publikuhuvist

2009. aasta üldlaulu- ja tantsupeo lõpust on nüüdseks möödunud nädal ning mõtlesin, et oleks sobiv aeg sellele pisut tagasi vaadata. Samal ajal kummitab meid varjuna edasi majanduskriis (mida vahepeal on millegipärast masuks kutsuma hakatud). Need ühe kujuteldava telje kaks otsa näitavad kujukalt, mis aegu me elame, olles samal ajal kinnituseks ühele tuntud mõtteavaldusele, mida muuhulgas kasutas proviisor filmis „Suvi“ – „elus on ikka nii, et rõõm ja kurbus käivad omavahel käsikäes“.

Kui kirjutada pisut lõppenud üldlaulu- ja tantsupeost, siis kümnesse on tabanud selle inimese (või inimgrupi) idee, et peo koondnimi peab olema „ÜhesHingamine“. Olles ise tantsupeost tantsijana osa võtnud, saan kinnitada selle idee tegelikku ellurakendumist. Esiteks – võib öelda, et ilmselt juba aastakümneid ei ole tantsupeol olnud sellist vaatajahuvi kui seekord. Kolm etendust – kõik välja müüdud! Kui oleks olnud näiteks lisaetendus, oleks välja müüdud olnud ilmselt ka see. Alates 1997. aasta noortepeost kuni tänaseni oli see olukord minu jaoks esmakordne. Esinejale on taoline olukord loomulikult suureks tunnustuseks, eriti aga loojatele ja juhendatajele, kes meiega kui tantsijatega vaeva nägid. Kindlasti oli ka publiku jaoks osavõtt väljamüüdud etendusest midagi erilist, sest teadmine, et olla üks vähestest õnnelikest, kellel avanes võimalus Kalevi staadionile pilet saada, tõstab pealtvaataja eneseuhkust päris palju.

Teiseks rongkäik – palju on nüüdseks räägitud asjaolust, et rongkäigu lõpp enne laulupeo esimest kontserti hilines just suure publikuhuvi tõttu, mis põhjustas selle, et mööda tänavat marssinud peolised ei mahtunud vahepeal lihtsalt puhtfüüsiliselt kolonnidele väga lähedale pressinud pealtvaatajatest läbi ning pidid seetõttu tekkinud „pudelikaeltest“ end läbi suruma. See mõju kandus edasi järgmistele gruppidele ja nii lõppeski rongkäik poolteist tundi kavandatust hiljem.

Ja kolmandaks – laulupidu. Ise ma sellest osa ei võtnud, küll aga nägin teleülekandest neid rahvamasse, kes sinna kokku olid kogunenud. Kohe meenus ka 2008. aasta augustiüritus Märkamisaeg, kus samuti hilisest kellaajast ja võib-olla liigsest pateetilisusest hoolimata rahvast kokku vooris. Aga pidagem samas meeles, et Märkamisaeg oli tasuta üritus, samas kui laulupeo pilet ei olnud sugugi mitte odav. Hilisematest pressiteadetest oli lugeda ja kuulda, et oma järjekorda ootavatel Õllesummeri korraldajatel oli tükk tegemist, et lauluväljakult viimaseid koore ja pealtvaatajaid ära saada, et saaks oma ürituse ettevalmistustega alustada.

Kõiki neid kolme eeltoodud üritusi nii eemalt vaadeldes (tantsupeost ja rongkäigust ka ise osa võttes) võisin tõesti täiesti selgelt näha, tunda ja tajuda seda üheshingamist, mis tekkis nii osavõtjate kui ka publiku vahel. Ei saanud enam öelda, et lauldakse rohkem enda jaoks (nagu oli näiteks Eesti-Soome ühislaulupeol 2000. aastal, kus publikut nappis) või tantsitakse pigem oma kavad läbi, ilma et see kedagi huvitaks (2002. aasta noortepidu). Publiku kaasaelamine igast kontserdist oli seekord lausa enesestmõistetav.

Milles aga siis on asi, millest taoline publikuhuvi? Ei saaks väita, et tantsu- ja laulupidu sel korral kuidagi rohkem reklaamitud oleks. Samuti olid piletihinnad üsna krõbedad ja ilmgi heitlik. Kui vaadata kogu seda peomeeleolu pisut laiemas kontekstis, ilmneb tõenäoline vastus (või vastused) – majanduskriis kombineerituna viimastel aastatel uuesti peadtõstnud rahvustundega.

Öeldakse, et rahvas vajab leiba ja tsirkust. Kui raha napib, siis vähemalt neid kahte on (natuke naljaga pooleks) inimesel ikka vaja. Antud juhul tähendabki tsirkus üldlaulu- ja tantsupidu. Aegadel, mil inimesed on mures oma igapäevatoimetuste pärast ning on hirmunud homse ees, peab meelelahutus need mured leevendama või vähemalt näiliselt ära kaotama. Saades osa ühest aegade parimast tantsupeost (julgen seda nii nimetada), on muremõtted kindlasti tükiks ajaks peletatud, sest selliseid emotsioone ja tantsumustreid ei ole Kalevi staadioni tantsumuru tükil ajal (kui üldse) näinud või tunda saanud. Taolist asjaolu silmas pidades ei ole imestada, miks kõik etendused olid välja müüdud. Kohapealne emotsioon on siiski midagi muud kui telekast nähtu (siin pean mainima, et endiselt puudub meie Rahvusringhäälingul režissöör, kes oskaks tantsumustreid professionaalselt üles võtta) ja seega said need ca. 35 000 inimest, kes kolme kontserti kohapeal jälgisid, suure impulsi osaliseks, mis loodetavasti nende argimuremõtteid kaugele eemale peletas. Olen samas peaaegu kindel, et parematel aegadel oleks huvi olnud väiksem ning vähemalt tantsupeole oleks veel samal päeval olnud võimalik pileteid hankida.

Samas ei ole majanduskriis kindlasti ainupõhjuseks, miks publik ÜhesHingamise vastu niis uurt huvi tundis. Muidu võiks ju väita, et kõik suvetuurid läheksid praegu täissaalidele, mida nad ometi ei tee. Oluliseks komponendiks on siiski ka eestlaste viimastel aastatel tuntavalt suurenenud rahvustunne, mis on üldjuhul olnud suhteliselt madal. Kas on põhjuseks olnud siis kaitsereaktsioon Venemaa-poolsetele sammudele (Gruusia sõda, „kaasmaalaste“ ässitamine põlisrahvuste vastu vms), pronksiööle või on tegemist mõne muu põhjusega – selgelt on näha, et eestlased tunduvad käituvat taas rohkem ühtse rahvana kui indiviididena. Vaadake kasvõi neid sinimustvalgeid lippe, mis autode külge on kinnitatud. Võib-olla on see ajutine ja (välise) surve alanedes mööduv nähtus, aga antud hetkel on tegemist rahvast liitva asjaoluga, mida oleme kogenud ka varem – sh laulva revolutsiooni aegadel. Nii leidsid tõenäoliselt paljud eestlased, et „ma tahan minna laulu/tantsupeole, sest see on iga eestlase kohus,ja minu soov, olgugi, et mul on ka muid toimetusi“ – tulemus ei andnud end kaua oodata.

Paradoksaalselt on majanduskriis kui kurb nähtus seega põhjustanud ühe olulise asjaoluna olukorra, kus võime tagasivaadates uhkusega öelda, et aasta suurim rõõmupidu – laulu- ja tantsupidu – läks tõeliselt korda. Kurbus andis tõuke rõõmu tekkeks – küll pikemas perspektiivis ajutiselt, kuid siiski nii palju, et me saaks veel kaua mõelda nende ilusate hetkede peale, mis meid Kalevi staadionil või lauluväljakul saatsid.

Majanduskriisi enda arengutest minu mõtete läbi aga juba lähiajal...