Sümbolitest

Lugesin mõni aeg tagasi läbi raamatu sümbolitest ja märkidest. Oli üsnagi huvitav ja hariv lugemismaterjal, kuivõrd sümbolitemaatika on mind juba mõnda aega paelunud. Kuna semiootikaharidust mul ei ole, siis jääb üle amatöörirõõm, aga seda huvitavam ongi meid ümbritsevaid sümboleid tõlgendada ning nendest aru saada. Kannavad ju paljud meid ümbritsevad esemed, nähtused ja käitumised sümbolistlikku tausta või tähendust ning neid tundmata on inimese maailmapilt palju vaesem. Või teistpidi – tundes paremini sümboolikat, avanevad meie ees maailmas hoopis uued mõõtmed ja tähendused. Seoses sellega tekkiski mul üks mõttearendus sümbolite vale kasutamise teemal, kus märgi algne tähendus on kaasajal kas teadmatusest või hoolimatusest peapeale pööratud. Kusjuures põhjused sellisteks muutusteks sümbolite tõlgendamisel on tihti segased – nii ei ole selge, miks ühel või teisel juhul on märgi tähendust väänatud. Rõhutan siinkohal, et alltoodud seisukohtadega ei ürita ma mingilgi moel ühte või teist tõlgendust propageerida, vaid juhin lihtsalt läbi näidete tähelepanu sümbolite kasutamise muundumise nähtusele kui sellisele.

Olen tihti märganud erinevates ehete- jms (moodsa nimega) aksessuaaride kauplustes müügil träni, mida saab endale siia-sinna kas külge või otsa riputada. Ilmselt on nende müük hea, sest valik on üsna lai (kuigi mitte küllaldane) ja müügikohti palju. Mõnikord jään spetsiaalselt vaatama, mis sümbolitega pudi-padi seal müüakse ning tihti olen imestunud, milliseid ripatseid jms meil müügil on. Nii on üks üsna laialtkasutavaid sümboleid odavate nn. massehete puhul ringi sees olev tagurpidi Y, mis on asetatud I peale. Kuigi ametlikult on seda sümbolit peetud rahumärgiks, mis on pärit 1950-ndate aastate tuumarelvavastasest liikumisest, siis juba visuaalsel vaatlemisel on selge, et tegelikult on tegemist tagurpidi pööratud ja natuke stiliseeritud (loe: lõhutud harudega) ristiga. Mõningate allikate väitel on tegemist nn. Nero ristiga, mida keiser Nero omal ajal kristlaste piinamiseks (kes olid ristil, pea alaspidi) ja hukkamiseks kasutas. Igal juhul on küsitav, miks just selline märk omal ajal „rahumärgiks“ valiti, kui märgi palju vanem tõlgendus on rahule risti vastupidine. Kas see oli juhuslik või teadlik valik? Arvestades, et märgi (taas)lõi professionaalne disainer ja kunstnik, tundub esimene valik olevat ebatõenäoline. Miks aga ikkagi siis selline lahendus? Ja siit edasi – kas inimesed üldse teavad, mis tähendusega märki nad kannavad? Igal juhul tundub kaasajal, et märgi algne mõte on läinud kaduma ja nii kannavad noored sümboli tähendust teadmata märki uhkelt edasi. Ja kuna nad seda märki kannavad, siis järelikult seda ka toodetakse edasi, mistõttu elab kunagine vägivalla ja alanduse sümbol kõrvarõngastena, ketikulonitena ja muu träni peal kujutatuna läbi täiuslikku restauratsiooni, olles võtnud vahepeal lihtsalt uue nime.

Üks teine kaasajal vastupidise tähenduse saanud sümbol on nn. Peetruse rist, mis on tavalise, nn. ladina risti ümberpööratud variant, st kujutatud tagurpidi. Algse tähenduse järgi löödi Peetrus ristile, pea alaspidi, kuna ta ei pidanud end vääriliseks surema Jeesuse kombel, mistõttu peaks tagurpidi rist sümboliseerima alandlikkust, kuid ometi teame meie seda risti kasutatavat ühe hoopis vastupidise nähtuse – satanismi – poolt. Taaskord tekib küsimus – kuidas läks nii, et täiesti kristlikku tähendust omavast ristitüübist sai äkki kristlusevastane sümbol? Kas jällegi teadlik valik, et à la omad vitsad peksavad? Ja nii ei näegi me tavakauplustes tagurpidise ristiga ehteid müügil, sest see on ju „satanismi sümbol“, mis aga veel sajandeid tagasi sugugi nii ei olnud. Samuti märgistame taolist risti kaelas kandva inimese enda jaoks automaatselt ära kui satanisti, samas kui tegelikult soovis too inimene saata maailmale hoopis teistsugust sõnumit ning ainult mingi grupeeringu või grupeeringute kokkuleppe tõttu omandas see märk oma praeguse tähenduse.

Eelnevaga seostatult ei saa me mööda minna ilmselt maailma nüüdseks juba (kuri)kuulsaimast sümbolist-märgist – haakristist. Tegemist on ühe väga vana märgiga, mis tegelikult sümboliseerib päikest, taassünde, ilmakaari ja Buddhat. Paljudes idamaade religioonides, kunstis ja näiteks rahvariidemotiivides on haakristi kasutatud laialdaselt, seda ka Eestis, kus svastikamotiive on kootud näiteks rahvariideseelikute sisse. Samuti näeme haakriste olevat kujutatud paljudes budistlikes templites. Piisas aga ühest mehest ja tema avaldatud mõtetest ühes 20. sajandi ehk kõige (kuri)kuulsamas raamatus, kui see iidne sümbol omandas ühel hetkel verise ja vihkamise tähenduse. Peale Teist maailmasõda on haakrist olnud seetõttu keelatud paljudes riikides ning tema kasutamine võib tuua kaasa vangistuse. Kui mõelda, et piisab ainult mingi kahe joone kindlal kujul omavahel ühendamisest ja sind pannakse selle eest vangi, siis tekib küll küsimus, kuhu me jõudnud oleme. Sümboli pärast vangi? See näitab ilmekalt, kui mõjukad inimeste mõtlemisele on tegelikult sümbolid ning mida nende kasutamisega öelda tahetakse. Just selle sümboli kaudu väljendatav mõte (natsismiidee) on antud juhul oluline, kuid samal ajal on läänemaailmas sisuliselt võimatu anda edasi haakristi algset tähendust – niivõrd rikutud on selle maine.

Sümbolite (väär)kasutamise näiteid ja nende mõju inimeste käitumisele on veel küllalt – kasvõi eestlasel viisnurga automaatne assotsiatsioon kommunismiga, hirm Ku Klux Klan’i kasutatud koonilise mütsi ees (tegelikult kasutati ja kasutatakse senini seda hoopis Hispaanias teatud religioossetel üritustel), Eestis mõne seltskonna poolt eksponeeritav ja kasutuselolev Georgi lindike jms. Kusjuures viimase puhul on selle sümboli kasutamine eriti küüniline ja vastuoluline – on ju Georgi lindil olevad värvid pärit tsaariarmee ordenilt, mida anti tsaari eest võidelnud kangelastele. Tsaari kukutasid aga bolševikud, kes lõid Nõukogude Liidu, mida omakorda ihalevad needsamad tegelased, kes iga aasta pronksist mehe ees 9. mail kaotatud võimu taga igatsevad ja omast arust uhkusega seda linti kannavad. Mida aga nad siis sellega õieti öelda tahavad, kui nad isegi ei saa sellest aru, et kannavad punase aja ihaluses sümbolit, mille kandjad (st tsaariarmee autasu pälvinud sõdurid) omal ajal nendesamade punaste poolt hukati? Kas on veel vastuolulisemat sümbolit olemas?

Niisiis võivad sümbolid olla väga võimsad relvad. Või hoopis väga ohtlikud vaenlased, kui neid valel ajal ja vales kohas kasutatakse. Praegusel kiirel ajal ei ole inimestel aega neid ümbritsevasse keskkonda süveneda, mistõttu võib sümboli tähendus tihti teadmata jääda ja nii kasutatakse sümboleid tihti väga valesti. Seetõttu – et mitte sattuda keerulisse situatsiooni, seda eriti märkide puhul, mille tähendus on ajas muutunud, on iga sümboli kasutamisel vaja ikkagi teada, mida see täpselt tähendab. Vastasel korral võib ka ühe vale kriipsuga sümboli kandmise või kasutamise tõttu suurtesse sekeldustesse sattuda – sedavõrd tugev on sümbolite tähendus, olgugi vaid tegemist vähese trükimusta teatud kombel kujutamisega.