Kolesteroolist ja suurtest valedest

„Leiuta suur vale, tee see võimalikult lihtsaks, jätka selle kordamist – ja lõpuks arvavad kõik, et see on tõsi“ /J. Goebbels/


Maailma ajaloos on olnud hulganisti nähtusi, mis põhinevad valel (teadlikul või mitte), aga mida kõik usuvad. Olgu siin näiteks omal ajal laialtlevinud arusaamad, et maailm on lame või et päike pöörleb ümber maakera. Ohtralt on tuua sarnaseid näiteid meditsiini valdkonnast, kus muuhulgas veel poolteist sajandit tagasi pea kõiki haigusi aadrilaskmisega ravida püüti. Inimkonna arenedes on loomulikult paljudest eksiarvamustest vabanetud. Ometi on ka veel kaasajal hulganisti neid nähtusi või käitumismalle, mis siiani (paljudel juhtudel väidetavatel) valedel püsivad. Maailmapoliitikas ja ärimaailmas on neid kindlasti lugematu hulk, mis annavad rohkesti tööd nii hulgale tõsistele ajakirjanikele/uurijatele kui ka veel suuremale massile vandenõuteoreetikutele. Ja eks ole inimese loomuski tihtipeale leida mingit alternatiivset lahendust või mõtet „peavoolule“, kuna esimene tundub põnevam ja kuna laiatarbemeedia pakutud lahendus ei tundu olevat õige. Tihti on juhtunud, et õiged mõtted, mis ei ole mingil põhjusel „peavoolu“ omad, on alla surutud ning ei pääse löögile, kuna nad on kas vastuolus kehtivate dogmade, „rahapumba“ juures olijate või mõne muu huvigrupiga.

Üks selline näide, mis puudutab tohutut hulka peamiselt Lääne, aga järjest enam ka muu maailma inimesi, on kartus kolesterooli kui ateroskleroosi ja rasvumise peamise põhjuse ees. Ma olen lugenud käesoleva aasta jooksul läbi neli raamatut (aga neid on välja antud veel palju-palju) ja vaadanud dokumentaale, mis kõik sisuliselt põrmustavad kogu dogma sellest, et me peame südamehaiguste ja rasvumise vältimiseks tarbima madala rasvasisaldusega toite, vältima mune, võid ja loomset rasva ning suurendama järsult „kasulike“ täisteratoodete tarbimist. Kuna mul ei ole meditsiinilist haridust, ei saa ma hakata siinkohal õpetama, mida tegema peab ja mis keemilised protsessid täpsemalt kehas toimuvad, kuid oma tervise säästmiseks nende täiesti valede ettekirjutuste rakendamise eest soovitan tungivalt tutvuda vastava kirjandusega ning teha sellest omad järeldused. Üldiselt ei ole ma vandenõuteooriate või „alternatiivlahenduste“ pooldaja, kuid antud juhul ei ole minu arvates üldse tegemist mingi vandenõu, vaid täiesti proosaliste ärihuvidega, mida võib täiesti uskuda. Mõned huvitavamad punktid on toodud allpool.

Kirjandus, millega tutvusin, ei ole pärit mingite sensatsioonijanuliste ajakirjanike sulest, vaid need raamatud on kirjutanud tunnustatud arstid ja seetõttu asjaga kursis olevad inimesed. Nende eripära on lihtsalt selles, et nad räägivad hoopis teist juttu kui need arstid, kes ajakirjanduses sõna saavad ja kelle juures me oma tervist käime kontrollimas. Seetõttu on kurb, et need meedikud ja toitumiseksperdid, kes peaks inimesi aitama, teevad neile kas teadlikult või mitte (ma pigem usuks viimast varianti) hoopis karuteene.

Nii soovitatakse alandada oma kolesterooli ja nii madalale kui võimalik, vähendada rasva tarbimist jms. Seda teevad muuseas ka „tunnustatud“ toitumiseksperdid. See teadmine, et just kolesterool on süüdi eelkõige ateroskleroosi laias levikus ning üleüldises rasvumises, on inimestes nii juurdunud, et selle vastu on lausa imelik sõna võtta. Et rasvumise vältimiseks tuleb süüa light-tooteid ja palju trenni teha; et süüa ei tohi mune, loomset rasva; et palju tuleb süüa täisteratooteid jne jne. Me oleme seda kõik kuulnud. Mida aga paljud kuulnud pole (ning mis põhineb loetud kirjandusel), on alljärgnev:

• siiani ei ole olemas mitte ühtegi tõsiseltvõetavat ja kõikidele uuringu tegemise nõuetele (sh statistilised meetodid) vastavat uuringut, mis üheselt tõestaks seose kõrge kolesteroolitaseme ja ateroskleroosi vahel;
  
• uuringutes, kus see seos väidetavalt on leitud, on seda tehtud andmeid ja statistikat väänates, mille põhjuseid tuleb otsida nende uuringute rahastajate huvidest. Samuti on nende uuringute kokkuvõtetes (mida loeb rõhuv enamik arste ja muid otsustajaid) jäetud välja toomata mittesoovitavad tulemused või on neist väga pealiskaudselt mööda mindud – st sisuliselt on kokkuvõtted kallutatud soovitud tulemuste poole;
  
• väga paljud USA prominentsetes erialaliitudes (südameassotsiatsioon jms) töötavatest ja kogu maailma poolt järgitavate kolesterooli piirmäärade sisseviimise eest vastutavatest isikutest omavad tihedaid finantssidemeid asjast huvitatud ravimitööstusega;
  
• südamehaiged inimesed ei ole tarbinud rohkem küllastunud rasvu (mida igal pool kui tuld kardetakse) kui terved inimesed;
  
• vanemas eas on suremus suurem pigem väiksema kolesteroolitasemega inimeste hulgas, mis on vastuolus üldlevinud arusaamaga;
  
• kuigi alates 1984. aastast on USAs tunduvalt vähendatud loomse rasva tarbimist, on ülekaalulisus ja rasvumine kasvanud selles riigis samal ajal kolm korda;
  
• süües kaks täisteraleiva viilu, tõuseb vere suhkrutase rohkem, kui see tõuseb, süües kaks supilusikatäit puhast suhkrut.
  

Need on vaid mõned näited sellest kirjandusest ja filmidest, mis nimetatud teemat väga põhjalikult käsitlevad ja vähemalt minu jaoks kogu kolesterool-on kahjulik-müüdi purustasid. Samuti on toodud välja rasvumisepideemia tegelik põhjus. Jääb arusaamatuks, kuidas ikkagi on võimalik, et terve plejaad riiklikke institutsioone ja ka arste, kes ometi peaks oma kodanike tervise eest seisma, annavad neile nii valesid juhtnööre. Kas tõesti on nad kõik ära ostetud nii ebaausate, kuid rikaste ravimifirmade, kui ka hiigelsuureks kasvanud „väherasvase“ toidutööstuse poolt? Nagu pankade kohta kriisi ajal öeldi - „too big to fail“? Või usuvad kõik need „eksperdid“ siiralt, et nad ajavad õiget asja ning neil pole olnud aega lugeda muud kui uuringute (kallutatud) kokkuvõtteid? Tahaks uskuda siiski pigem viimast.

Mul on järjest rohkem tunne, et mitmel alal peaks olema ekspert, et normaalselt elada – seda nii biokeemia, füüsika, meditsiini ja veel paljude alade peal, sest muidu tõmmatakse sulle peavoolumeedia ja „arvamusliidrite“ poolt lihtsalt kott pähe ja halvemal juhul riskid oma või lähedaste tervisega. Tegelikult ei tohiks see nii olla, aga on. Ainuke võimalus on olla ise asjast huvitatud ja erinevate teemadega kursis olla ning eelkõige olla avatud mõtlemisega. Piisava hulga taoliselt mõtlevate inimeste korral võib lõpuks valede alt ka tõde välja kooruda.

Maailmalõpust ja tehnoloogiasõltuvusest

2012. aasta peaks olema õige hetk, et kirjutada maailmalõpust, mis meid vanade maiade andmetel käesoleva aasta 21. detsembril tabama peaks. Kas see sündmus tegelikult ka toimub või ei, selgub ilmselt „töö käigus“, aga igal juhul on kavalamad endale nimetatud ootuse pealt raha juba koorinud ja teevad seda veel. Mida nad sellega peale kõige hävinemist teevad, kui nad mingi ime läbi peaks ellu jääma, on omaette küsimus, aga fakt on see, et tänavune aasta kulgeb rohkem või vähem apokalüpsise ootuses – olgu see siis läbi mingi tundmatu planeedi rünnaku, mis päikese taga oma aega ootab, mõne hoopis uue maailmakorra tulemusel (mis viimaste majandussündmuste taustal polegi nii võimatu) vms. Kuid on üks reaalsem võimalus, millest vahetevahel oleme osa saanud, aga mis võib just eelnimetatud kuupäeval (tegelikult ka mõnel muul ajal) väga intensiivsel kujul juhtuda – nimelt päikesetorm.

Teatavasti võivad päikesest lähtuvad võimsad osakeste vood ehk päikesetorm tabada Maad ja põhjustada muuhulgas sidesüsteemide häireid ja muid elektroonikaseadmete viperusi. Poolustel avalduvad päikesetormid virmaliste näol, mis on seotud Maa magnetväljaga, mis omakorda meid selliste päikese rünnakute eest kaitseb, juhtides osakeste voo Maast eemale. Atmosfääri sattunud osakesed aga panevadki taeva „helendama“, mida tihti Eestiski nautida võib. Viimasel ajal olen juhtunud aga paari teaduskallakuga telesaadet vaatama, kus on räägitud Maa magnetvälja kummalistest nõrgenemistest ja „rebenemistest“ mõnel eelmisel aastal. See võib ärevaks teha küll. On räägitud lausa pooluste omavahel vahetumisest, mis peaks siiski aastasadu kui mitte -tuhandeid aega võtma.

Kuigi magnetvälja vähenemise ja samaaegselt esinevate võimsate päikesetormide oht Maa elule on ilmselt natuke üle pingutatud, on see minu meelest ainuke tõsisem võimalus, mis võiks ühe maailmalõpu või vähemalt suuremad probleemid põhjustada. Küll aga toob eeltoodu taaskord teravalt esile fakti, kuivõrd sõltuv on inimkond tehnoloogiast, mis meid iga päev ümbritseb ja mille olemasolu peale me tavaliselt üldse ei mõtle, võttes seda enesestmõistetavana. Maa orbiidil lendavate satelliitide olulisus selgub tavainimesele siis, kui katkeb teleülekanne või telefoniside. Kui eelnev on inimesele võib-olla ainult ebamugav, siis ohtlikuks muutub satelliitide rivistlangemine kõigile, kes sel hetkel kas lennukiga lendavad või lennutrajektooril maapinnal elavad. Kui navigeerimine GPSi abil ikka järsku ei toimi, ei ole ilmselt lennuki ohutu maandamine enam ka üldjuhul võimalik.

Kaugelt kõige enam mõjutab inimese tavaelu aga elektrisüsteemi ulatuslik rike, mida on muuseas ajaloos päikesetormide tagajärjel juba ka juhtunud, nimelt 70-ndate lõpus Põhja-Ameerikas. Selline rike ei hõlmaks enam üksikuid talusid või majapidamisi, vaid terveid riike ja kontinente, sest teatavasti on riikide vahel elektrisüsteemid seotud ja kui kuskil langeb midagi rivist välja, mõjutab see kohe edasi tervet maailmajagu. Kujutage ette elu ilma elektrita, kui näiteks terves Eestis ei oleks enam voolu. Sisuliselt ei toimiks enam mitte midagi – ei pumbamajad (st vett ei ole), ei katlamajad, ei mingid sidesüsteemid jne. Inimesed ei saaks tükk aega aru, mis õieti lahti on, sest ükski tavapärane suhtlusvahend peale suust suhu leviva info ei toimiks. Niikaua, kuni on (toidu- ja vee)varusid, suudavad inimesed ehk ellu jääda ning seniks, kuni on autokütust, ka ringi sõita ja infot koguda, aga mingil hetkel lõppeks seegi tegevus. Kui elektrikatkestus juhtuks kesktalvel, oleks suur risk ka külmumises. Ma ei tea, kas Eesti Energial ja valitsusel on üldse mingi varuplaan elu ja korra tagamiseks riigis, kui selline asi peaks juhtuma, aga täiesti võimatu taoline sündmus ei ole. Igal juhul annaks kogu riiki haarav elektrikatkestus maailmalõpu mõõdu välja küll, isegi kui füüsiliselt maakeraga midagi ei juhtuks.

Eelnev oli aga siiski üsna äärmuslik pilt ja on väga vähetõenäoline, et nii juhtuks. Igapäevaselt võib meid aga tehnoloogiasõltuvuse negatiivne pool tabada täiesti olmelisel tasandil ja suvalisel ajal. Kuigi sellest teemast võiks pikalt heietada ja analüüsida näiteks, mis riskid toob kaasa nutitelefonide kasutamine (ja nende kaotamine nt koos pidevalt sisselogitud Facebooki jms rakendustega, ptüi-ptüi-ptüi...), on üks paremaid tehnoloogiasõltuvuse riskinäiteid tavaline arvuti kõvaketas, mis ühel hetkel võib lihtsalt lakata töötamast ja kuvada kurikuulsa BSOD ehk „sinise ekraani“. Kuna see juhtus mu endaga mõned kuud tagasi, on seega teemaga olemas täiesti isiklik kogemus. Kuigi kõik kõvakettad lähevad varem või hiljem katki (seal on tegu siiski liikuvate osadega jms), ei mõtle paljud oma andmetest varukoopiate (tihedale) tegemisele. Nii võivad asjade halbade kokkulangemiste tagajärjel jäädavalt kaotsi minna kõik dokumendid, pildid, videod jms materjal, mis arvutis talletati. Kaasajal hoitakse väga tihti kogu oma digifotode/videote kogu (kus igalühel meist on kindlasti unikaalseid kaadreid ja võtteid) lihtsalt kõvakettal, kuna nende kopeerimine DVD-dele ja mujale andmekandjatele on tülikas ja neid pole kuskil hoida. Niisiis minnakse lihtsama vastupanu teed ja riskitakse iga päev – kas homme saab pilte jälle arvutist vaadata või ei. Rahakotti ei jäeta ju taskust välja tilpnema, riskides, et kas täna kaob see taskust või ei. Miks siis oma digitaalse varaga riskida?

Tehnoloogiast ei ole meil võimalik enam vabaneda – ta on tulnud, et jääda. Meie võimuses on temast võimalikult vähe või siis nö. turvaliselt sõltuda – st minimeerida võimalused, et meie elu saab mingi tehnikavidina mittetöötamise tagajärjel pöördumatult rikutud. Loomulikult ei ole elektrikatkestuse ärahoidmine meie võimuses, kuid kasvõi varukoopiate tegemine oma kõige kallimatest piltidest ja videotest aitab alati riskide maandamisele kaasa, sest võimalus, et nii algallikas kui ka varukoopia seade ühel ajal rikki lähevad, on suhteliselt väike. Ning piltide puhul tuleb säilitamisele alati kasuks ka nende fotopaberile trükkimine, nagu vanal heal ajal tehti – olgugi, et see tundub iganenuna. Kõige tavalisem paber on meid ümbritsenud juba aastasadu, samas kui ränil põhinev kiibistik jm arvuti sisemus pole poolt sajanditki vana. Niisiis kartkem maailmalõppu, aga veelgi enam kartkem inimeste kasvavat sõltuvust tehnoloogiast, mille negatiivne väljund võib mõnele maailmalõpust hullemgi näida...

Apple'ist ja brändikultusest

Tänase peauudise (Steve Jobs’i lahkumine taevaste IT-visionääride hulka) valguses tuli mul üle pika aja taas mõte millestki blogisse kirjutada. Seekord teemast, millest olen mõnikord tabanud end mõtlemast – brändikultus ja seda antud juhul Apple’i näitel.

On tegelikult ikkagi kummaline, mismoodi üks IT-firma (kui Apple’it nii võib nimetada) on omandanud ülemaailmselt sedavõrd olulise tähenduse, olles ühtlasi hetkel üks väärtuslikumaid (kui mitte kõige väärtuslikum) ettevõtteid maailmas. See tähendus on mõne inimese jaoks nii suur, et Apple’i toodete nimel ollakse valmis välja käima üüratuid summasid, võrreldes konkurentidega. Et ollakse valmis seisma pikkades ootejärjekordades spetsiaalsete firmakaupluste uste taga varahommikust alates, et omandada endale järjekordne Apple’i toode. Et vahetatakse oma iPhone’i mudel uue vastu niipea, kui see on lettidele jõudnud, samas kui vana aparaat töötaks veel aastaid. Jne, jne. Loomulikult on loodud terve plejaad kodulehti, fännklubisid jms nii internetis kui ka reaalmaailmas, mis jumaldavad Apple’i toodangut ja teevad nii firmale tasuta reklaami.

Vahetevahel tundub, et kui sul on mõni Apple’i sülearvuti, mille kuvarikaane tagaküljel põleb ilus õunakujuline sümbol, ja sa istud sellega näiteks mõnes tänavakohvikus (nähtaval kohal), caffe latte ühes käes ja teine käsi MacBook’i klaviatuuril, vaatavad inimesed sind kohe 20% (või rohkem) paremas valguses. Kas olete näiteks tähele pannud, milliseid sülearvuteid kasutatakse Eesti seriaalides väga tihti? Vaadake neid seriaale mõnikord ja te näete, et Apple’i toodang vilksatab ekraanil palju rohkem kui mõne teise oma. Miks see kõik nii on? Kas tõesti on tegemist niivõrd palju parema riist- ja/või tarkvaraga, et see on oma hinda väärt? Või on toodete disain, mida kõrgelt hinnatakse, tõepoolest üle prahi? Nagu iga silmapaistva nähtusega siin maailmas, jagunevad ka Apple’i puhul inimesed minumeelest kahte leeri – tulised toetajad-fännid ja nö. vastasleeri esindajad, kes ei pruugi olla küll alati Apple’i toodangu enda vastased, kuid kes ei mõista kas osaliselt või täielikult toetajate argumente. Esimesed on nõus maksma suuri summasid, et endale järjekordne õunavidin saada, teised vangutavad pead, et (palju) odavamalt saaks mõnelt teiselt tehnoloogiatootjalt sugugi mitte halvema jõudlusega masina, mistõttu raha jääks ülegi.

Eelnevast võis jääda mulje, et olen ise Apple’i toodangu vastane. Sugugi mitte – kasutan praegugi üht Apple’i edukat toodet ja olen väga rahul. Küsimus on pigem brändikultuses. Tuues eelnevalt näite MacBook’iga tänavakohvikus istumisest, on see ilming millestki laiemast, mida näeme ka riietel, autokapottide esiosas jne – see on „bränd“. Ilma marketingihariduseta ja puhtalt empiirilisest kogemusest saab öelda, et brändiga toote omamine ja kasutamine näitab tegelikult inimeste kuuluvusvajadust, mis on teatavasti Maslow inimvajaduste hierarhia kolmas aste. Sellega käib kaasas ka tunnustusvajadus ehk veel üks Maslow geniaalse püramiidi astmetest. Vajadus kuuluda mingisse gruppi ja/või olla millegi omamise pärast tunnustatud on inimest saatnud aguaegadest saadik. Tarbijaühiskonnas on kuuluvus- ja tunnustusvajaduse rahuldamise üheks võimaluseks brändid. Kui sa suudad kanda Pradat, sõita ringi Jaguariga ja veeta kohvikus aega MacBook’i seltsis, peab enamik inimesi sind kõvaks tegijaks ja „eliiti kuuluvaks“ või midagi sarnast. Apple’i toodang on paljude jaoks sisuliselt sama, mis naiste kostüümide või käekottide puhul Prada. Inimesed ostavad mitte toodet, mida neil ehk isegi vaja on, aga mida nad mujalt saaks võib-olla odavamalt ja enam-vähem sama kvaliteediga, vaid tootel olevat brändi, lootes osta sellega endale ka kuuluvuse ja tunnustuse. Niisiis on see inimloomusest tulenev.

Samas on selge, et need maailmakuulsad brändid on (enamasti) ka oma hinda väärt. Ka Apple’i toodang – disaini poolest ületamatu (nt. ülistiilne sülearvuti MacBook Air vastukaaluks teiste firmade näotutele kobakatele), trende luues esirinnas (suutis sisuliselt nullist nutitelefonide ja tahvelarvutite määratu turu luua, kuigi ei olnud kummagi osas esimene turuletulija) ja tarkvara poolest alati töökindel (mõni Mac’i fännav IT-mees oskaks vist tunde rääkida sellest, kui palju parem, stabiilsem ja turvalisem on Mac’ide OS võrreldes Windows’iga). Lisaks lahendused, mis tõepoolest muutsid maailma ja mingil seletamatul kombel tegid seda, mida varasem konkurendi lahendus ei suutnud. Nt iTunes, mis vähemalt USAs muutis radikaalselt näiteks muusika kui kauba ostmist. Nii on üks firma suutnud isikupäraseid lahendusi pakkudes end maailmakuulsaks teha. Sellega kaasnev (või seda põhjustanud?) brändikultus on aga üritusele ainult kasuks tulnud. Seega on tekkinud taoline sünergia, millele sarnast maailmas võrdset hetkel ilmselt ei ole.

Niisiis on Apple suutnud luua sellise brändi, mis juba ise end toidab ja millel on tohutu hulk andunud (rahakaid) fänne. Niikaua, kuni viimaseid jätkub (Apple’i fänne on ju eriti rohkesti idamaades, sh Hiinas, kus rikkus teatavasti praegu ainult kasvab) ja Apple suudab visionääri lahkumisele vaatamata innovatsiooni, kvaliteedi ja tehnoloogiadisaini esirinnas olla, näeme ilmselt selle firma õitsengut veel kaua. Kes tahab seda arengut murda, peab tooma turule veel ägedamad tehnoloogiavidinad ja mis veel olulisem – luua ja ehitada uus bränd (koos kõige sellega kaasnevaga), mille ümber (soovitavalt jõukaid ja rohkeid) austajaid koondada, sest tugev brändikultus on toodangu edukale müügile määratult olulise tähendusega.

Sümbolitest

Lugesin mõni aeg tagasi läbi raamatu sümbolitest ja märkidest. Oli üsnagi huvitav ja hariv lugemismaterjal, kuivõrd sümbolitemaatika on mind juba mõnda aega paelunud. Kuna semiootikaharidust mul ei ole, siis jääb üle amatöörirõõm, aga seda huvitavam ongi meid ümbritsevaid sümboleid tõlgendada ning nendest aru saada. Kannavad ju paljud meid ümbritsevad esemed, nähtused ja käitumised sümbolistlikku tausta või tähendust ning neid tundmata on inimese maailmapilt palju vaesem. Või teistpidi – tundes paremini sümboolikat, avanevad meie ees maailmas hoopis uued mõõtmed ja tähendused. Seoses sellega tekkiski mul üks mõttearendus sümbolite vale kasutamise teemal, kus märgi algne tähendus on kaasajal kas teadmatusest või hoolimatusest peapeale pööratud. Kusjuures põhjused sellisteks muutusteks sümbolite tõlgendamisel on tihti segased – nii ei ole selge, miks ühel või teisel juhul on märgi tähendust väänatud. Rõhutan siinkohal, et alltoodud seisukohtadega ei ürita ma mingilgi moel ühte või teist tõlgendust propageerida, vaid juhin lihtsalt läbi näidete tähelepanu sümbolite kasutamise muundumise nähtusele kui sellisele.

Olen tihti märganud erinevates ehete- jms (moodsa nimega) aksessuaaride kauplustes müügil träni, mida saab endale siia-sinna kas külge või otsa riputada. Ilmselt on nende müük hea, sest valik on üsna lai (kuigi mitte küllaldane) ja müügikohti palju. Mõnikord jään spetsiaalselt vaatama, mis sümbolitega pudi-padi seal müüakse ning tihti olen imestunud, milliseid ripatseid jms meil müügil on. Nii on üks üsna laialtkasutavaid sümboleid odavate nn. massehete puhul ringi sees olev tagurpidi Y, mis on asetatud I peale. Kuigi ametlikult on seda sümbolit peetud rahumärgiks, mis on pärit 1950-ndate aastate tuumarelvavastasest liikumisest, siis juba visuaalsel vaatlemisel on selge, et tegelikult on tegemist tagurpidi pööratud ja natuke stiliseeritud (loe: lõhutud harudega) ristiga. Mõningate allikate väitel on tegemist nn. Nero ristiga, mida keiser Nero omal ajal kristlaste piinamiseks (kes olid ristil, pea alaspidi) ja hukkamiseks kasutas. Igal juhul on küsitav, miks just selline märk omal ajal „rahumärgiks“ valiti, kui märgi palju vanem tõlgendus on rahule risti vastupidine. Kas see oli juhuslik või teadlik valik? Arvestades, et märgi (taas)lõi professionaalne disainer ja kunstnik, tundub esimene valik olevat ebatõenäoline. Miks aga ikkagi siis selline lahendus? Ja siit edasi – kas inimesed üldse teavad, mis tähendusega märki nad kannavad? Igal juhul tundub kaasajal, et märgi algne mõte on läinud kaduma ja nii kannavad noored sümboli tähendust teadmata märki uhkelt edasi. Ja kuna nad seda märki kannavad, siis järelikult seda ka toodetakse edasi, mistõttu elab kunagine vägivalla ja alanduse sümbol kõrvarõngastena, ketikulonitena ja muu träni peal kujutatuna läbi täiuslikku restauratsiooni, olles võtnud vahepeal lihtsalt uue nime.

Üks teine kaasajal vastupidise tähenduse saanud sümbol on nn. Peetruse rist, mis on tavalise, nn. ladina risti ümberpööratud variant, st kujutatud tagurpidi. Algse tähenduse järgi löödi Peetrus ristile, pea alaspidi, kuna ta ei pidanud end vääriliseks surema Jeesuse kombel, mistõttu peaks tagurpidi rist sümboliseerima alandlikkust, kuid ometi teame meie seda risti kasutatavat ühe hoopis vastupidise nähtuse – satanismi – poolt. Taaskord tekib küsimus – kuidas läks nii, et täiesti kristlikku tähendust omavast ristitüübist sai äkki kristlusevastane sümbol? Kas jällegi teadlik valik, et à la omad vitsad peksavad? Ja nii ei näegi me tavakauplustes tagurpidise ristiga ehteid müügil, sest see on ju „satanismi sümbol“, mis aga veel sajandeid tagasi sugugi nii ei olnud. Samuti märgistame taolist risti kaelas kandva inimese enda jaoks automaatselt ära kui satanisti, samas kui tegelikult soovis too inimene saata maailmale hoopis teistsugust sõnumit ning ainult mingi grupeeringu või grupeeringute kokkuleppe tõttu omandas see märk oma praeguse tähenduse.

Eelnevaga seostatult ei saa me mööda minna ilmselt maailma nüüdseks juba (kuri)kuulsaimast sümbolist-märgist – haakristist. Tegemist on ühe väga vana märgiga, mis tegelikult sümboliseerib päikest, taassünde, ilmakaari ja Buddhat. Paljudes idamaade religioonides, kunstis ja näiteks rahvariidemotiivides on haakristi kasutatud laialdaselt, seda ka Eestis, kus svastikamotiive on kootud näiteks rahvariideseelikute sisse. Samuti näeme haakriste olevat kujutatud paljudes budistlikes templites. Piisas aga ühest mehest ja tema avaldatud mõtetest ühes 20. sajandi ehk kõige (kuri)kuulsamas raamatus, kui see iidne sümbol omandas ühel hetkel verise ja vihkamise tähenduse. Peale Teist maailmasõda on haakrist olnud seetõttu keelatud paljudes riikides ning tema kasutamine võib tuua kaasa vangistuse. Kui mõelda, et piisab ainult mingi kahe joone kindlal kujul omavahel ühendamisest ja sind pannakse selle eest vangi, siis tekib küll küsimus, kuhu me jõudnud oleme. Sümboli pärast vangi? See näitab ilmekalt, kui mõjukad inimeste mõtlemisele on tegelikult sümbolid ning mida nende kasutamisega öelda tahetakse. Just selle sümboli kaudu väljendatav mõte (natsismiidee) on antud juhul oluline, kuid samal ajal on läänemaailmas sisuliselt võimatu anda edasi haakristi algset tähendust – niivõrd rikutud on selle maine.

Sümbolite (väär)kasutamise näiteid ja nende mõju inimeste käitumisele on veel küllalt – kasvõi eestlasel viisnurga automaatne assotsiatsioon kommunismiga, hirm Ku Klux Klan’i kasutatud koonilise mütsi ees (tegelikult kasutati ja kasutatakse senini seda hoopis Hispaanias teatud religioossetel üritustel), Eestis mõne seltskonna poolt eksponeeritav ja kasutuselolev Georgi lindike jms. Kusjuures viimase puhul on selle sümboli kasutamine eriti küüniline ja vastuoluline – on ju Georgi lindil olevad värvid pärit tsaariarmee ordenilt, mida anti tsaari eest võidelnud kangelastele. Tsaari kukutasid aga bolševikud, kes lõid Nõukogude Liidu, mida omakorda ihalevad needsamad tegelased, kes iga aasta pronksist mehe ees 9. mail kaotatud võimu taga igatsevad ja omast arust uhkusega seda linti kannavad. Mida aga nad siis sellega õieti öelda tahavad, kui nad isegi ei saa sellest aru, et kannavad punase aja ihaluses sümbolit, mille kandjad (st tsaariarmee autasu pälvinud sõdurid) omal ajal nendesamade punaste poolt hukati? Kas on veel vastuolulisemat sümbolit olemas?

Niisiis võivad sümbolid olla väga võimsad relvad. Või hoopis väga ohtlikud vaenlased, kui neid valel ajal ja vales kohas kasutatakse. Praegusel kiirel ajal ei ole inimestel aega neid ümbritsevasse keskkonda süveneda, mistõttu võib sümboli tähendus tihti teadmata jääda ja nii kasutatakse sümboleid tihti väga valesti. Seetõttu – et mitte sattuda keerulisse situatsiooni, seda eriti märkide puhul, mille tähendus on ajas muutunud, on iga sümboli kasutamisel vaja ikkagi teada, mida see täpselt tähendab. Vastasel korral võib ka ühe vale kriipsuga sümboli kandmise või kasutamise tõttu suurtesse sekeldustesse sattuda – sedavõrd tugev on sümbolite tähendus, olgugi vaid tegemist vähese trükimusta teatud kombel kujutamisega.

Meediast ja selle kolletumisest

Jagaksin seekord mõtteid teemal, mis on juba pikemat aega kirjapanemist oodanud, aga ajapuudusel ei ole ma seda siiani teha jõudnud. Nimelt meedia – täpsemini, selle kolletumine. Nimetatud termini all tuleks mõista eelkõige nähtust, kus teoreetiliselt nagu pigem tõsisemaks peetav ajakirjandus (või nagu nad ise end nimetavad – neljas võim) võtab tegelikkuses järjest rohkem ja rohkem üle nn. kollase meedia vahendeid ning neid ka kasvava sagedusega kasutab. Sellisel trendil võib olla omad tagajärjed, mis paraku ei pruugi olla sugugi meeldivad. Kuna ma ei tööta meediaäris ning ei tea selle toimimise mehhanisme ja telgitaguseid, siis avaldan käesolevas kirjutises arvamust kui „inimene tänavalt“, kes igapäevaselt meediat piisavalt palju tarbib.

Kõik me teame, et elame infoühiskonnas. Selle nimetuse täpse sisu võivad formuleerida ühiskonnateadlased, kuid konventsionaalne mõtlemine seostab infoühiskonna olemuse vajaliku teabe olemasolu või mitteolemasoluga. Viimase all mõistame omakorda tegelikult infomüra ehk kasutut teavet. Kindlasti on maailmas tehtud uuringuid selles osas, kui palju me igapäevaselt saadavat teavet kasulikult rakendame ja kui palju (kasutut) infot me ühest kõrvast sisse ja teisest välja laseme. Ma julgeks arvata, et see suhe on 1:10 või veelgi äärmuslikum. Seda enam on oluline meedia roll, kes selles infotulvas peaks üles leidma need teabekillud ja teemad, mis tavainimestele kasulikud või vajalikud võiks olla. Ja siin ei mõtle ma mitte nimme endale kollase sildi kaela riputanud meediakanaleid, vaid vähemalt end ise tõsisteks pidavaid väljaandeid/telekanaleid jne. Aga miskipärast tundub mulle, et selles infotulvas orienteerumine hakkab ka mitte-kollastele meediakanalitele üle jõu käima, mille tagajärjeks on aina süvenev pinnapealsus teemakäsitlustel. Võetakse täna mingi teema üles, kord või kaks tullakse natuke hiljem veel selle juurde tagasi – ning siis unustatakse. Samas võib teema vägagi oluline olla – ja seda just terve ühiskonna huve silmas pidades. Tehakse justnagu mingit projektitööd ja ei vaevuta ühe teemaga lõpuni minema, vaid haaratakse juba uus. Elu on loomulikult kiire ja iga päev tuleb uus info peale, aga on siiski terve hulk teemasid, mis ei vanane ja mida peab pidevalt ühiskonnale meelde tuletama, et need ei ununeks. Kasvõi näiteks internetiohutusega seotud probleemid – kunagi paar aastat tagasi oli suur skandaal, kui keegi ajakirjanik leidis, et rate.ee-s eksponeerivad end poolpaljad alaealised tüdrukud, kes on väljavalituks pannud mõne üsna küpses eas härrasmehe. Korraks keerutati vaht üles ja sinna see jäigi – ei mingeid artikleid järelanalüüsi või lisauuringute osas. Sellest ajast on internetti ilmunud lisaks paljud uued, aga sisult sarnased ahvatlused, mistõttu teema olulisus ei ole kindlasti kuhugi kadunud, lisaks on vahepeal ka interneti kasutajatering laienenud. Aga mingit regulaarset nn. juurdlust ajakirjanduses eeltoodud teemal ma näinud ei ole. Ja internetiohutus on ainult üks taoline näide. Olen mõnikord üritanud spetsiaalselt jälgida, kas Postimehes mõni näiteks täna ilmuv uuriv artikkel saab hiljem järje või ei, eriti kui probleem ei ole otseselt lahendatud, kuid seda juhtub väga harva. On korraks probleem – ja siis kaob see kuhugi ajahämarusse ja pealetulevasse uude infotulva.

Teine häiriv nähtus, mis seondub eelmisega, on meedia süüdimatus faktidega ümberkäimisel. Tehakse kellegagi intervjuu (kes võib-olla ei ole kõige tuntum inimene), kui veab, siis ka intervjueeritavast pilt, või lihtsalt artikkel näiteks jaekaubandusest ja joostakse siis ruttu toimetusse seda avaldama. Samal päeval ilmub artikkel internetilehes ja mõnikord päev hiljem ka paberlehes. Aga millised faktivead nendes on esinenud! Kirjutatakse nimed valesti (ka pildi all olen seda tihti märganud), eksitakse numbritega, hakatakse lihtsalt midagi välja luuletama, mida intervjueeritav pole öelnudki, kistakse lauseid kontekstist välja (neid pealkirjas rõhutades) jne. Siit on pärit ka süüdistused, et „ajakirjandus väänas mu sõnu“. Olen faktide kajastamisel väga palju praaki kohanud ka selliste soliidsete väljaannete nagu Äripäev ja Postimees puhul. Paraku teeb mõni lugeja (nt investor või klient) selle alusel juba oma otsuse ja kui ajaleht avaldabki päev hiljem kuskil tagumisel lehel väikses kirjas vabanduse, siis kahju on juba sündinud. Ja tihti neid kahjusid enam ilma suure vaevata parandada ei saa, eriti kui viga satub olema avaldatud suurelt ja nähtaval kohal. Kui kollase meedia lahmimisest faktidega saab veel aru, siis tõsise ajakirjanduse puhul on tegemist juba äärmise arrogantsusega oma objektide suhtes. Faktikorrektsus avaldamisel peab „neljanda võimu“ usaldusväärsuse säilitamiseks olema täielik.

Ja kolmas, ehk võib-olla kõige suurem probleem on tõsise meedia rolli hägustumine (nende endi tõttu) ühiskonnas. On teada, et ajakirjandus suunab (vähemalt üsna olulisel määral) inimeste mõttemaailma ja kujundab nende seisukohti, vastavalt mis teemal ja kuidas kirjutatakse. Nii tekivad inimestel teadmised, arvamused, hoiakud ja sellepärast võib tõepoolest ajakirjandust nimetada „neljandaks võimuks“, kes läbi ajakirjanike suudab luua ühiskonnas diskussiooni, heakskiidu, halvakspanu või midagi muud taolist. Niikaua, kuni seda tehakse headel ja õigetel (loe: õilsatel) eesmärkidel, ei ole probleemi, aga kohe, kui meedia hakkab oma positsiooni kurjasti ära kasutama, on tagajärjed ettearvamatud. Viimase taga tuleb muidugi näha meediaettevõtete rahaahnete omanike kõrvu, aga ometigi peab ennast tõsiseks pidava meediakanali juhtkond hoiduma sellele libedale teele astumast, kus teemavalikute ainsaks kriteeriumiks on see, et kui palju see nende läbimüüki suurendab. Kui „Reporterist“ saan nimetatud võtmes veel aru, kes paigutab praktiliselt iga päev esimeseks uudiseks mõne roolijoodiku, eluheidiku või muu võsapetsiliku teema, siis näiteks „AK“-s sellist nähtust olla ei tohiks. Vahetevahel on siiski ka ETV lipulaev libastunud. Sama on juhtunud Postimehega, kes ühelt poolt tahab endast jätta mulje nagu korralikust päevalehest, aga teiselt poolt loob ise tingimusi, et teda tegelikult päris tõsiselt võtta ei saa. Nii on selles lehes järjest rohkem ilmunud tendentslikke ja lausa õhtulehelikke artikleid. Eriti paistavad kollase meedia vahendid silma pealkirjades, kus tihti juba näidatakse ära ajakirjaniku või toimetaja seisukoht, mis minu meelest peaks peale artikli läbilugemist tekkima lugejal endal. Lisaks ei saa ma aru, miks on Postimehel vaja hoida sellist keskkonda nagu Elu24. Mille jaoks siis Õhtuleht on, eriti, kui need kaks väljaannet kuuluvad ühele ja samale omaikule? Selliste vahenditega ei suuda Postimees küll oma tõsiseltvõetavust parandada – iseasi, kas nad seda üldse soovivadki.

Üleüldse tundub olevat praegu trend, et ka korralikud meediakanalid ja ajalehed võtavad üle kollase meedia nippe. Iseenesest ei oleks see probleem, kui mingites põhimõttelistes asjades jääks tõsine meedia siiski oma liistude juurde. Läbinisti surmtõsised väljaanded (Sirp) võivad tõepoolest igavad tunduda ja on selge, et päevaleht tahab veidi huvitavam olla, aga samal ajal tuleb neil siiski säilitada piisav usaldusväärsus. Õhtulehte ja „Reporterit“ ei ole võimalik lugeda-vaadata, kui on soov teada saada, mida olulist on meil ja mujal juhtunud – taolised väljaanded-saated seda lihtsalt ei paku. Küll pakuvad või on pakkunud vajalikke teadmisi näiteks „AK“ ja Postimees, kes aga peavad arvestama, et kui nad tahavad jätkata olulise teavitamise ja uurimisega, siis väga paljud kollase meedia vahendid selleks ei sobi. Infomüra ookeanis peavad olema vähemalt mõned saarekesed, kus teda ümbritsevas teabetulvas hulpiv inimene korrakski maabuda ja olulisest teavitatud võiks saada. Ja seda ilma „lisaboonuseta“ à la „Märt Sultsile meeldib kahe-naise-porno“.

Majanduslangusest vol. 2 - üheksa kuud hiljem

Minu eelmisest majanduslangust käsitlevast sissekandest on natuke üle üheksa kuu möödunud, seega on nüüd paras aeg teha vahekokkuvõte ja kommenteerida vahepeal juhtunut. Selle aja jooksul on selginenud nii mõndagi, kuid arusaadavalt ei ole üldpilt veel kaugeltki korras. Kõige hullemad stsenaariumid, mida omal ajal välja pakuti, ei tundu õnneks siiski täituvat ning pikas pimedas koridoris hakkab eestpoolt juba paistma valguskiir. Probleeme on aga veel lahendada üksjagu...

Kui vaatame, mis maailmas toimub, siis tundub, et majandus on põhjas ära käinud ning vegeteerib seal nüüd, otsides vaikselt uusi tõusumomente. Mõnes riigis olemegi peale pikka kukkumist majanduses juba näinud väikest tõusu (või vähemalt kukkumise enda peatumist). Valitsuste meeleheitlikud pankade ja suurfirmade päästmisplaanid tunduvad olevat suurema kriisi ära hoidnud ning rahajoad on jälle vaikselt liikuma hakanud. Iseasi on aga see, kas selline kriisi ärahoidmine kunagi meile kallimaks ei kujune kui nö. puhtalt lehelt alustamine.

Üheltpoolt on arusaadav, et riikide valitsused püüavad kõike teha, et säilitada töökohti (valijad!) ja aidata pankadel taas rahajõgesid voolama lasta, et seeläbi kapitalijanus ettevõtteid toimima aidata. Teiseltpoolt on aga igal asjal oma hind – arvestades, et valitsused saavad taolisi abimeetmeid rakendada praktiliselt ainult omakorda laenuraha kasutades (riigivõlakirjad jms), siis on selge, et meie ise ja ka veel tulevased põlved peavad kõik need sammud kinni maksma. Kas oleme selleks valmis? Inimlikust aspektist vaadatuna on loomulik, et soovime ebameeldivate asjade lükkamist tulevikku, aga ühel hetkel peame siiski tõele näkku vaatama ning oma kunagiste otsuste eest tasuma. Seda enam, et tegelikult maksid valitsused kinni suurfirmade ja pankade juhtide vead ning riskid. Kas oleme kuulnud mõnest uudisest, et keegi neist juhtidest oleks pidanud selle jama, mille ta korraldas, hüvitama (rahaliselt)? Olid ju just pangad need, kelle tegevuse/tegevusetuse tõttu langus üldse pihta hakkas. Halvemal juhul küsitleb teda politsei (või Senati erikomitee nagu USAs) ja kohus määrab pankurile seejärel mõne tingimisi vangistuse. Paremal juhul saadetakse pankur (koos lahkumishüvitusega) lihtsalt koju. Võib-olla kõige tuntum inimene, kellele määrati reaalne vangistus (150 aastat), oli USAs suure püramiidskeemi autor Bernard Madoff, kelle tekitatud kahju investoritele ulatus 18 miljardi dollarini (!). Hea küll, inimene määrati sisuliselt eluks ajaks vangi, aga mis kasu on sellest investoritel? Nemad näevad oma kadunud raha samuti nagu oma kõrvu – heal juhul saavad nad pankrotivara müügist tagasi murdosa sellest, mille nad kaotasid. Sama kehtib teiste inimestega, kes oma rahad hättasattunud pankade/fondide hooleks usaldasid – lollusega mahasaanud pankur jalutab lihtsalt minema ja rahalise kahju eest ei vastuta mitte keegi, võib-olla välja arvatud valitsus, kes mingi osa rahvale hüvitab. (Tuletame siinkohal meelde meie enda riigi „surematuid tähti“ – Maapank, Hüvitusfond, Sotsiaalpank, ERA Pank... Nimekiri on päris pikk. Tulen veel selle teema juurde allpool tagasi.)

Kõigest ülaltoodust hoolimata on siiski majanduslangus kui selline näitamas maailmas peatumismärke – küsimus on nüüd, kas jätkatakse L, V või W-kujulise arenguga. Eesti kontekstis on hea see, et jalgu on vaikselt alla saamas meie põhilised Lääne eksporditurud (Saksamaa, Skandinaavia). Lõuna (Läti, Leedu) ja ida pool on probleeme siiski veel üksjagu ja vaata et rohkemgi kui Eestis.

Kui nüüd kommenteerida majanduslanguse „arengut“ Eestis, siis viimaste uurimuste ja numbrite põhjal võime öelda, et ka meie riigis tunduvad vähemalt üksikud valguskiired sellesse pimedasse sügistaevasse tungivat. Põhi oleks nagu saavutatud – peatumas on languse tempo, kohandumas on tööjõuturg ja alanenud on inflatsioon. Järgmiseks aastaks prognoositakse juba ettevaatlikult väikest tõusu ning hellitame ka aina tugevamalt euro-lootusi. Selle eest makstud hind on aga siiani olnud üsna ränk – riik on käesoleva aasta eelarvet pidanud juba mitu korda kärpima (koos kõigi kärbetest tulenevate tagajärgedega), tööpuudus on kasvanud järsult ning palkades on toimunud pööre langusele, rääkimata pankade laenukahjumite kasvamisest ja ettevõtete sulgemisest või nende töö tõsisest ümberkorraldamisest. Kõik see on olnud muidugi suuresti paratamatu, kuna rahahulga vähenemise korral (raha on siiski see, mis majandust elus hoiab, tahame seda või ei) tuleb teha tõsiseid valikuid, üks halvem kui teine. Samas võime arvestada, et taolised „koerasaba raiumised“ on siiski lõppkokkuvõttes meie konkurentsivõimet välisriikide ettevõtete silmis suurendanud, kes seetõttu üle pika aja planeerivad Eestisse jälle investeeringuid teha. Tööjõu ja üldse tootmise odavnemine on muutnud atraktiivsemaks meie ekspordi, millest peab omakorda tahes-tahtmata saama meie loodetava majanduskasvu uus baas. Samuti on hindade odavnemine mõjunud soodsalt tarbimisele – näeme kauplustes pidevaid kampaaniaid, odavaid väljamüüke ja hinnasõdu, mis raskel ajal lihtsale inimesele abiks on. (Kuigi firmade jaoks on odavate väljamüükide näol tegemist kasumit söövate üritustega, siis tegelikult on tihtilugu käsil nende jaoks elu ja surma küsimusega – parem teha kampaania ja müüa kaup kasvõi mingi hinna eest maha, kui üritada müüa tavahinnaga ja vaadata hiljem sellega näkku suhteliselt kindlale maksejõuetusele.) Vaatamata odavamatele hindadele ja viimastel andmetel ka tarbijate kindlustunde suurenemisele ei prognoosita lähiajal siiski veel sisetarbimise kasvu, kuna takistuseks saab nii kõrge tööpuudus, hirm töökoha kaotuse ees, palkade langus kui ka mittesoovimatus näiteks tarbimislaenu võtta (mis tegelikult on ka arusaadav).

Majanduslanguse ajal on ilmnenud aga ka teatav (vihaleajav) käitumine, mida tõusu ajal näha ei ole. Mainisin ülalpool probleemidesse mattunud pankade või firmade suhteliselt „puhtalt“ pääsevaid juhte. Kui mõtleme siin Eesti peale, siis on käesoleval aastal olnud tihti lehtedest lugeda, mismoodi on pangad paigutanud raha fondidesse, mille varad olid pehmelt öeldes tagatiseta. Ehk kuulsaim näide sellest on Q Vara võlakirjad, mida meie pankade pensionifondid ostsid, lootuses head teenimisvõimalust. Tegelikkuses selgus, et Q Vara (mis on tuletatud sõnast „kvaliteetvara“) oleks võinud ümber nimetada Non-Q Vara’ks, sest võlakirjad, mida see firma väljastas, olid mingil hetkel täiesti väärtusetud, sest katet neil (enam) ei olnud. Sama on juhtunud kümnete ja kümnete teiste firmade võlakirjadega. Nii on pangad pidanud sel aastal korstnasse kirjutama sadade miljonite ulatuses fondide vara, millel puudus realiseerimisväärtus. Lisaks on nüüd selgunud, et pangad on kasutanud pensionifondide raha ka selleks, et teistesse omaenese fondidesse investeerida, mis, nagu on selgunud, sisaldasid peaasjalikult „rämpsu“. Nii Swed- kui SEB-pank on pidanud oma maine säästmiseks kahjud hüvitama. Mindi püüdma suurt kala, aga jäädi lõpuks ilma ka õngest. Kui kõiki neid sigadusi vaadelda, siis vastab ka siin tõele investeerimisguru Warren Buffett’i ütlus, et „mõõna ajal selgub, kes meist ujus alasti“.

Kuidas edasi ja mis märksõnu peaks arvesse võtma, et kriisi põhi paremini üle elada ning saada osa uuest tõusust? Hetkel peame paraku veel olema endiselt valmis selleks, et meie palgad jätkavad veel mõnda aega vähenemist ning et töökoha kaotus kummitab endiselt. Püsib väike risk krooni devalveerimiseks. Samas on hetkel tõenäosus uut tööd leida juba suurem, kui see oli aasta esimeses pooles. Hea aeg on täiend- ja ümberõppeks. Kinnisvarahindade langus ja EURIBOR’i madal tase võimaldavad aina soodsamalt osta meelepärase elamispinna, ja seda hindadega, mis veel poolteist aastat tagasi oleks täiesti ulmeliselt madalad olnud. Langenud tarbekaupade hinnad ja konkurents võimaldavad ka soodsamalt tarbida ning nõuda firmadelt veelgi soodsamaid hindu (ruumi selleks veel on). Kellel on head äriideed, siis on nüüd hea võimalus oma ideed teoks teha ning sukelduda ettevõtlusse, sest konkurente on igal pool vähemaks jäänud ning turg ootab uusi tegijaid. Ja lõpuks – kõigele vaatamata on euro meil käeulatuses ja lootes meie valitsejate soovile lõpuks ometi koostööd teha on võimalik, et 2011. aastal on meil uued rahatähed peos. See aga oleks omakorda Eesti majandusele tõukeks tõusule, nagu seda oli omal ajal Euroopa Liiduga liitumine, ja loodetavasti näeme siis Eestis majanduse V-kujulist taastumist.

ÜhesHingamisest ja publikuhuvist

2009. aasta üldlaulu- ja tantsupeo lõpust on nüüdseks möödunud nädal ning mõtlesin, et oleks sobiv aeg sellele pisut tagasi vaadata. Samal ajal kummitab meid varjuna edasi majanduskriis (mida vahepeal on millegipärast masuks kutsuma hakatud). Need ühe kujuteldava telje kaks otsa näitavad kujukalt, mis aegu me elame, olles samal ajal kinnituseks ühele tuntud mõtteavaldusele, mida muuhulgas kasutas proviisor filmis „Suvi“ – „elus on ikka nii, et rõõm ja kurbus käivad omavahel käsikäes“.

Kui kirjutada pisut lõppenud üldlaulu- ja tantsupeost, siis kümnesse on tabanud selle inimese (või inimgrupi) idee, et peo koondnimi peab olema „ÜhesHingamine“. Olles ise tantsupeost tantsijana osa võtnud, saan kinnitada selle idee tegelikku ellurakendumist. Esiteks – võib öelda, et ilmselt juba aastakümneid ei ole tantsupeol olnud sellist vaatajahuvi kui seekord. Kolm etendust – kõik välja müüdud! Kui oleks olnud näiteks lisaetendus, oleks välja müüdud olnud ilmselt ka see. Alates 1997. aasta noortepeost kuni tänaseni oli see olukord minu jaoks esmakordne. Esinejale on taoline olukord loomulikult suureks tunnustuseks, eriti aga loojatele ja juhendatajele, kes meiega kui tantsijatega vaeva nägid. Kindlasti oli ka publiku jaoks osavõtt väljamüüdud etendusest midagi erilist, sest teadmine, et olla üks vähestest õnnelikest, kellel avanes võimalus Kalevi staadionile pilet saada, tõstab pealtvaataja eneseuhkust päris palju.

Teiseks rongkäik – palju on nüüdseks räägitud asjaolust, et rongkäigu lõpp enne laulupeo esimest kontserti hilines just suure publikuhuvi tõttu, mis põhjustas selle, et mööda tänavat marssinud peolised ei mahtunud vahepeal lihtsalt puhtfüüsiliselt kolonnidele väga lähedale pressinud pealtvaatajatest läbi ning pidid seetõttu tekkinud „pudelikaeltest“ end läbi suruma. See mõju kandus edasi järgmistele gruppidele ja nii lõppeski rongkäik poolteist tundi kavandatust hiljem.

Ja kolmandaks – laulupidu. Ise ma sellest osa ei võtnud, küll aga nägin teleülekandest neid rahvamasse, kes sinna kokku olid kogunenud. Kohe meenus ka 2008. aasta augustiüritus Märkamisaeg, kus samuti hilisest kellaajast ja võib-olla liigsest pateetilisusest hoolimata rahvast kokku vooris. Aga pidagem samas meeles, et Märkamisaeg oli tasuta üritus, samas kui laulupeo pilet ei olnud sugugi mitte odav. Hilisematest pressiteadetest oli lugeda ja kuulda, et oma järjekorda ootavatel Õllesummeri korraldajatel oli tükk tegemist, et lauluväljakult viimaseid koore ja pealtvaatajaid ära saada, et saaks oma ürituse ettevalmistustega alustada.

Kõiki neid kolme eeltoodud üritusi nii eemalt vaadeldes (tantsupeost ja rongkäigust ka ise osa võttes) võisin tõesti täiesti selgelt näha, tunda ja tajuda seda üheshingamist, mis tekkis nii osavõtjate kui ka publiku vahel. Ei saanud enam öelda, et lauldakse rohkem enda jaoks (nagu oli näiteks Eesti-Soome ühislaulupeol 2000. aastal, kus publikut nappis) või tantsitakse pigem oma kavad läbi, ilma et see kedagi huvitaks (2002. aasta noortepidu). Publiku kaasaelamine igast kontserdist oli seekord lausa enesestmõistetav.

Milles aga siis on asi, millest taoline publikuhuvi? Ei saaks väita, et tantsu- ja laulupidu sel korral kuidagi rohkem reklaamitud oleks. Samuti olid piletihinnad üsna krõbedad ja ilmgi heitlik. Kui vaadata kogu seda peomeeleolu pisut laiemas kontekstis, ilmneb tõenäoline vastus (või vastused) – majanduskriis kombineerituna viimastel aastatel uuesti peadtõstnud rahvustundega.

Öeldakse, et rahvas vajab leiba ja tsirkust. Kui raha napib, siis vähemalt neid kahte on (natuke naljaga pooleks) inimesel ikka vaja. Antud juhul tähendabki tsirkus üldlaulu- ja tantsupidu. Aegadel, mil inimesed on mures oma igapäevatoimetuste pärast ning on hirmunud homse ees, peab meelelahutus need mured leevendama või vähemalt näiliselt ära kaotama. Saades osa ühest aegade parimast tantsupeost (julgen seda nii nimetada), on muremõtted kindlasti tükiks ajaks peletatud, sest selliseid emotsioone ja tantsumustreid ei ole Kalevi staadioni tantsumuru tükil ajal (kui üldse) näinud või tunda saanud. Taolist asjaolu silmas pidades ei ole imestada, miks kõik etendused olid välja müüdud. Kohapealne emotsioon on siiski midagi muud kui telekast nähtu (siin pean mainima, et endiselt puudub meie Rahvusringhäälingul režissöör, kes oskaks tantsumustreid professionaalselt üles võtta) ja seega said need ca. 35 000 inimest, kes kolme kontserti kohapeal jälgisid, suure impulsi osaliseks, mis loodetavasti nende argimuremõtteid kaugele eemale peletas. Olen samas peaaegu kindel, et parematel aegadel oleks huvi olnud väiksem ning vähemalt tantsupeole oleks veel samal päeval olnud võimalik pileteid hankida.

Samas ei ole majanduskriis kindlasti ainupõhjuseks, miks publik ÜhesHingamise vastu niis uurt huvi tundis. Muidu võiks ju väita, et kõik suvetuurid läheksid praegu täissaalidele, mida nad ometi ei tee. Oluliseks komponendiks on siiski ka eestlaste viimastel aastatel tuntavalt suurenenud rahvustunne, mis on üldjuhul olnud suhteliselt madal. Kas on põhjuseks olnud siis kaitsereaktsioon Venemaa-poolsetele sammudele (Gruusia sõda, „kaasmaalaste“ ässitamine põlisrahvuste vastu vms), pronksiööle või on tegemist mõne muu põhjusega – selgelt on näha, et eestlased tunduvad käituvat taas rohkem ühtse rahvana kui indiviididena. Vaadake kasvõi neid sinimustvalgeid lippe, mis autode külge on kinnitatud. Võib-olla on see ajutine ja (välise) surve alanedes mööduv nähtus, aga antud hetkel on tegemist rahvast liitva asjaoluga, mida oleme kogenud ka varem – sh laulva revolutsiooni aegadel. Nii leidsid tõenäoliselt paljud eestlased, et „ma tahan minna laulu/tantsupeole, sest see on iga eestlase kohus,ja minu soov, olgugi, et mul on ka muid toimetusi“ – tulemus ei andnud end kaua oodata.

Paradoksaalselt on majanduskriis kui kurb nähtus seega põhjustanud ühe olulise asjaoluna olukorra, kus võime tagasivaadates uhkusega öelda, et aasta suurim rõõmupidu – laulu- ja tantsupidu – läks tõeliselt korda. Kurbus andis tõuke rõõmu tekkeks – küll pikemas perspektiivis ajutiselt, kuid siiski nii palju, et me saaks veel kaua mõelda nende ilusate hetkede peale, mis meid Kalevi staadionil või lauluväljakul saatsid.

Majanduskriisi enda arengutest minu mõtete läbi aga juba lähiajal...