Käisin eelmisel reedel üle paari aasta ühes väikses pulmas (mis tegelikult oli puhtalt registreerimine) ning olin seal üks kahest „tunnistajast“, lisaks fotograafi ametile. Päev oli ilus ning registreerimise koht Paide minu jaoks uudne, kuivõrd ma polnud seal linnas enne käinudki. Pulm oli oma minimalistlikule iseloomule vaatamata ikkagi südamlik – tähtis ja emotsionaalne hetk nii abiellujatele kui ka meile, tunnistajatele. Miks ma aga sellest nüüd räägin?
Olen olnud aastaid arvamusel, et pulmadel ja üldiselt abielul on mehe ja naise jaoks oma tähendus. Minu arusaamist mööda näeb naine abiellumise peamise eesmärgina enda jaoks eelkõige kindlustunde tohutut kasvu. Kindlustunne seisneb antud juhul selles, et mees on abiellumisega tõestanud, et ta naist ikkagi armastab ning et ta niisama naise juurest minema ei jookse, kui ta heaks arvab või kui ajad vähegi halvemaks lähevad, ning pragmaatilises mõttes selles, et ühiselt soetatud vara ka jagatakse vajadusel (st lahutusel) loodetavasti solidaarselt. Ma ei hakka siin rääkima naistest, kes abielluvad ainult selleks, et mehe varale kuidagi käpp peale panna. Loomulikult ei saa mööda minna pulmade endi üliemotsionaalsest laengust naisele, kellele on kindlasti elu üks ilusamaid hetki kanda kohevat ja printsessilikku pulmakleiti ning tunda end (vähemalt see üks kord elus) maailma keskpunktis olevana.
Mees aga näeb abiellumisega kaasnevas võib-olla pigem pragmaatilisi külgi, olgu selleks siis mõned soodustused maksustamisel, laste kasvatamisel vms. Ja ometigi oli mul, vaatamata eelnimetatud eelistele, siiani tegelikult raske leida seda põhjust, miks peaks mees ikkagi oma elu ametlikult siduma ühe naisega. On näiteks seisukoht, et „ega armastus naise vastu ju ei vähene, kui ma ei abiellu“. Laste saamine abieluväliselt, aga samal ajal elukaaslastena koos elades ei ole tänapäeval enam mingiks probleemiks või häbiasjaks. Lisaks sellele on väga oluline põhjus ametlikku abielu vältida minu arvates mehe jaoks ikkagi see, et ta kaotab finantsilise iseseisvuse (kui tal see muidugi enne üldse olemas oli) ning ta peab tähtsamate otsuste langetamisel abikaasa luba küsima. Just nimelt LUBA, mitte enam ainult nõu. Ilmselgelt ei ole loa saamisega probleem, kui abikaasade elus on head ajad. Aga mis siis, kui saabuvad halvemad? Kui just vajaliku allkirja andmise päeval tigetseb naine nii, et kiusu pärast ei anna allkirja ning nurjab ehk nii mõnegi suure ostu-müügitehingu? Selline võimalus on ausalt öeldes minu jaoks olnud siiani tugevaks argumendiks, miks olen olnud ametliku abielu selge vastane. Kuid millegipärast just peale esimeses lõigus kirjeldatud pulmi olen hakanud mõtlema ka konkureerivatele seisukohtadele. Ja see on põhjus, miks selle teksti just nüüd „Nädala mõttena“ kirjutan.
Missugune peaks siis olema mehe seisukoht abiellumise suhtes, lähtudes eeltoodud positiivsetest ja negatiivsetest argumentidest? Ilmselt peaks see eelkõige põhinema ikkagi armastusel, mitte mingitel pragmaatilis-materiaalsetel eelistel või hüvedel. Olen jõudnud arusaamisele, et kui kaks inimest teineteist armastavad ning nendevaheline kooselu on juba piisavalt kaua kestnud, et seda kuulsat tunnet kinnistada, siis ei mängi muuhulgas ka hirm võimaliku „naiseliku kiusu“ pärast enam mingit (või vähemalt mitte olulist) rolli. Lõppude lõpuks võidab ju armastus kõik takistused. Mees peab tundma, et „jah, see inimene on see, keda armastan ja kellega tahan oma edaspidise elu siduda ning ma ei karda seda muule maailmale öelda“. Ainult selline tunne saab tekitada abielusoovi. Ja teistpidi – abielusoov peab põhinema ainult eeltoodud seisukohal. Kas aga mees sellist tunnet oma elukaaslasega koos elades üldse tunnebki, see on juba omaette küsimus.
teisipäev, 21. august 2007
reede, 10. august 2007
Meie kooliharidusest ja elektrist...
Augusti alguses toimunud firma suvepäevadel pidas kohalolijatele (mina nende hulgas) väga hea loengu Aivar Haller, kes muuhulgas puudutas sellist teemat, mis mind ennast alati vihale ajab. Nimelt seda, et me saame koolist kaasa küll hulgakaupa teadmisi, mida me pidime omal ajal vägisi pähe tuupima, aga et me nende teadmistega hiljem elus midagi peale oskaksime hakata, sellest on asi väga kaugel.
See võib tunduda väga trafaretselt öelduna, aga ei saa samas mainimata jätta – tahame seda või ei, kool annab meile (enamasti) faktiteadmisi. Ühelt poolt igati loogiline – kas ei peaks siis teadma voolutugevuse definitsiooni ja aldehüüdi molekulvalemit, madisepäeva lahingu kuupäeva ja vene keele käänete nimetusi. Aga teiselt poolt – miks ei anna needsamad õpetajad meile oskust neid teadmisi hiljem reaalelus ära kasutada ning selleläbi maailma paremini mõista, millest meie ühiskonnas ju nii puudus on? Öeldakse ju, et tolerantsus tuleb läbi maailma ning enda ümbritseva mõistmise, mille eelduseks omakorda on kaasav ning mõtlemasundiv (mitte tuupimasundiv!) kooliharidus.
Meid ümbritseva ignorantsuse ja sallimatuse paneksin teatud osas süüks just meie kooliharidusele, mis annab meile küll nii olümpiaadide võitjad, kuid samal ajal ka elus paljuski saamatud inimesed, kes, selle asemel, et mõelda, mida nad teevad ja miks, lähevad pigem kaasa tühiste agitaatorite kihutuskõnedega ning lasevad ennast neist lihtsalt uinutada, sest see ei nõua ju mingit oskust või asjadest arusaamist. Aprillilõpu sündmuste valguses pole näiteid vaja kaugelt otsida.
Tulles konkreetse näite varal tagasi selle juurde, mis mind ülalkirjeldatud teema juures ennast isiklikult kõige rohkem vihale on ajanud, on see, et ma pidin oma korteris maksimaalse võimsuse, mida saab ühe kaitsme taha lülitada, teadasaamiseks küsima seda elektriku käest! Valem on ju lihtne – kaitset läbiv voolutugevus (igal kaitsmel võib see olla erinev, aga igal juhul on see kaasaegsetel kaitsmetel kirjas) võrdub vatid jagatud voltidega (mis on tavajuhul 220V). Ehk kui kaitse on näiteks 16A, siis selle taha lülitatud kodumasinate maksimaalvõimsus ei või ületada 16 x 220V = 3 520 W ehk 3,5 kW, vastasel korral lööb kaitse ülepinge tõttu välja. Miks, jumala pärast, ei võinud sellist asja õpetada mulle minu füüsikaõpetaja? Kas sellist lihtsat elutõde oli nii raske elektritemaatika õpetamisel näitlikustamiseks kirjeldada? Ma ütlen raudkindlalt, et siis ma oleks muidu täiesti arusaamatust elektrist kui nähtusest palju parema pildi ette saanud. Selle asemel aga õppisime pähe kümnete kaupa füüsikadefinitsioone, mille jaoks oli lausa oma väike vihik olemas. Seesama vihik seisab mul praegu unustatuna kuskil kultuurikihis.
Ülaltoodud näiteid võiks tuua oma kogemusest veel ja veel, aga paraku see asja sisu ei muuda. Ma loodan väga, et ükskord jõutakse meie koolihariduses ka olukorrani, kus õpetaja lihtsalt mitte ei kalla kulbiga lastele-alamatele teadmisi kolba sisse, vaid arutleb õpilastega kui isiksustega, mida need teadmised õigupoolest tähendavad, miks ühte või teist asja vaja teada on ja kuidas õpitud teadmisi siduda reaalse eluga. Kuni sinnani peame pisut utreeritult ütlema, et hakkamasaamiseks igapäevaelus tuleb õppida pigem läbi kogemuste, mis pahatihti on õige kibedad.
See võib tunduda väga trafaretselt öelduna, aga ei saa samas mainimata jätta – tahame seda või ei, kool annab meile (enamasti) faktiteadmisi. Ühelt poolt igati loogiline – kas ei peaks siis teadma voolutugevuse definitsiooni ja aldehüüdi molekulvalemit, madisepäeva lahingu kuupäeva ja vene keele käänete nimetusi. Aga teiselt poolt – miks ei anna needsamad õpetajad meile oskust neid teadmisi hiljem reaalelus ära kasutada ning selleläbi maailma paremini mõista, millest meie ühiskonnas ju nii puudus on? Öeldakse ju, et tolerantsus tuleb läbi maailma ning enda ümbritseva mõistmise, mille eelduseks omakorda on kaasav ning mõtlemasundiv (mitte tuupimasundiv!) kooliharidus.
Meid ümbritseva ignorantsuse ja sallimatuse paneksin teatud osas süüks just meie kooliharidusele, mis annab meile küll nii olümpiaadide võitjad, kuid samal ajal ka elus paljuski saamatud inimesed, kes, selle asemel, et mõelda, mida nad teevad ja miks, lähevad pigem kaasa tühiste agitaatorite kihutuskõnedega ning lasevad ennast neist lihtsalt uinutada, sest see ei nõua ju mingit oskust või asjadest arusaamist. Aprillilõpu sündmuste valguses pole näiteid vaja kaugelt otsida.
Tulles konkreetse näite varal tagasi selle juurde, mis mind ülalkirjeldatud teema juures ennast isiklikult kõige rohkem vihale on ajanud, on see, et ma pidin oma korteris maksimaalse võimsuse, mida saab ühe kaitsme taha lülitada, teadasaamiseks küsima seda elektriku käest! Valem on ju lihtne – kaitset läbiv voolutugevus (igal kaitsmel võib see olla erinev, aga igal juhul on see kaasaegsetel kaitsmetel kirjas) võrdub vatid jagatud voltidega (mis on tavajuhul 220V). Ehk kui kaitse on näiteks 16A, siis selle taha lülitatud kodumasinate maksimaalvõimsus ei või ületada 16 x 220V = 3 520 W ehk 3,5 kW, vastasel korral lööb kaitse ülepinge tõttu välja. Miks, jumala pärast, ei võinud sellist asja õpetada mulle minu füüsikaõpetaja? Kas sellist lihtsat elutõde oli nii raske elektritemaatika õpetamisel näitlikustamiseks kirjeldada? Ma ütlen raudkindlalt, et siis ma oleks muidu täiesti arusaamatust elektrist kui nähtusest palju parema pildi ette saanud. Selle asemel aga õppisime pähe kümnete kaupa füüsikadefinitsioone, mille jaoks oli lausa oma väike vihik olemas. Seesama vihik seisab mul praegu unustatuna kuskil kultuurikihis.
Ülaltoodud näiteid võiks tuua oma kogemusest veel ja veel, aga paraku see asja sisu ei muuda. Ma loodan väga, et ükskord jõutakse meie koolihariduses ka olukorrani, kus õpetaja lihtsalt mitte ei kalla kulbiga lastele-alamatele teadmisi kolba sisse, vaid arutleb õpilastega kui isiksustega, mida need teadmised õigupoolest tähendavad, miks ühte või teist asja vaja teada on ja kuidas õpitud teadmisi siduda reaalse eluga. Kuni sinnani peame pisut utreeritult ütlema, et hakkamasaamiseks igapäevaelus tuleb õppida pigem läbi kogemuste, mis pahatihti on õige kibedad.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)