Pulmadest ja abielust üldiselt

Käisin eelmisel reedel üle paari aasta ühes väikses pulmas (mis tegelikult oli puhtalt registreerimine) ning olin seal üks kahest „tunnistajast“, lisaks fotograafi ametile. Päev oli ilus ning registreerimise koht Paide minu jaoks uudne, kuivõrd ma polnud seal linnas enne käinudki. Pulm oli oma minimalistlikule iseloomule vaatamata ikkagi südamlik – tähtis ja emotsionaalne hetk nii abiellujatele kui ka meile, tunnistajatele. Miks ma aga sellest nüüd räägin?

Olen olnud aastaid arvamusel, et pulmadel ja üldiselt abielul on mehe ja naise jaoks oma tähendus. Minu arusaamist mööda näeb naine abiellumise peamise eesmärgina enda jaoks eelkõige kindlustunde tohutut kasvu. Kindlustunne seisneb antud juhul selles, et mees on abiellumisega tõestanud, et ta naist ikkagi armastab ning et ta niisama naise juurest minema ei jookse, kui ta heaks arvab või kui ajad vähegi halvemaks lähevad, ning pragmaatilises mõttes selles, et ühiselt soetatud vara ka jagatakse vajadusel (st lahutusel) loodetavasti solidaarselt. Ma ei hakka siin rääkima naistest, kes abielluvad ainult selleks, et mehe varale kuidagi käpp peale panna. Loomulikult ei saa mööda minna pulmade endi üliemotsionaalsest laengust naisele, kellele on kindlasti elu üks ilusamaid hetki kanda kohevat ja printsessilikku pulmakleiti ning tunda end (vähemalt see üks kord elus) maailma keskpunktis olevana.

Mees aga näeb abiellumisega kaasnevas võib-olla pigem pragmaatilisi külgi, olgu selleks siis mõned soodustused maksustamisel, laste kasvatamisel vms. Ja ometigi oli mul, vaatamata eelnimetatud eelistele, siiani tegelikult raske leida seda põhjust, miks peaks mees ikkagi oma elu ametlikult siduma ühe naisega. On näiteks seisukoht, et „ega armastus naise vastu ju ei vähene, kui ma ei abiellu“. Laste saamine abieluväliselt, aga samal ajal elukaaslastena koos elades ei ole tänapäeval enam mingiks probleemiks või häbiasjaks. Lisaks sellele on väga oluline põhjus ametlikku abielu vältida minu arvates mehe jaoks ikkagi see, et ta kaotab finantsilise iseseisvuse (kui tal see muidugi enne üldse olemas oli) ning ta peab tähtsamate otsuste langetamisel abikaasa luba küsima. Just nimelt LUBA, mitte enam ainult nõu. Ilmselgelt ei ole loa saamisega probleem, kui abikaasade elus on head ajad. Aga mis siis, kui saabuvad halvemad? Kui just vajaliku allkirja andmise päeval tigetseb naine nii, et kiusu pärast ei anna allkirja ning nurjab ehk nii mõnegi suure ostu-müügitehingu? Selline võimalus on ausalt öeldes minu jaoks olnud siiani tugevaks argumendiks, miks olen olnud ametliku abielu selge vastane. Kuid millegipärast just peale esimeses lõigus kirjeldatud pulmi olen hakanud mõtlema ka konkureerivatele seisukohtadele. Ja see on põhjus, miks selle teksti just nüüd „Nädala mõttena“ kirjutan.

Missugune peaks siis olema mehe seisukoht abiellumise suhtes, lähtudes eeltoodud positiivsetest ja negatiivsetest argumentidest? Ilmselt peaks see eelkõige põhinema ikkagi armastusel, mitte mingitel pragmaatilis-materiaalsetel eelistel või hüvedel. Olen jõudnud arusaamisele, et kui kaks inimest teineteist armastavad ning nendevaheline kooselu on juba piisavalt kaua kestnud, et seda kuulsat tunnet kinnistada, siis ei mängi muuhulgas ka hirm võimaliku „naiseliku kiusu“ pärast enam mingit (või vähemalt mitte olulist) rolli. Lõppude lõpuks võidab ju armastus kõik takistused. Mees peab tundma, et „jah, see inimene on see, keda armastan ja kellega tahan oma edaspidise elu siduda ning ma ei karda seda muule maailmale öelda“. Ainult selline tunne saab tekitada abielusoovi. Ja teistpidi – abielusoov peab põhinema ainult eeltoodud seisukohal. Kas aga mees sellist tunnet oma elukaaslasega koos elades üldse tunnebki, see on juba omaette küsimus.