Jälle on kätte jõudnud pühadeperiood. Minu jaoks on jõulud alati olnud mingi erilise tähtsusega, nii et juba kuu aega varem hakkavad mõtted liikuma, et „varsti on jälle pühad“ ja saab kingitusi :) Olen siis nagu väike laps, mis iseenesest on tore, kuigi mõnele võib see tobe tunduda. Minu jaoks on siiski olulised aastatega välja kujunenud traditsioonid, milleta neid pühi ette ei kujuta. Siia kuuluvad nii kinkide tegemine-saamine, jõulumuusika kuulamine, kuuse ehtimine jpm tegevused.
Alati on muidugi ka see soov, et jõulude ajal ikka lumi korralikult maas oleks. Viimastel aastatel on seda siiski kahjuks harva juhtunud – eks Tallinn olegi selles mõttes halvas seisus, et kui Otepääl veel talviti lund leidub, siis siin vajaduse korral (ehk siis jõulude ajal) lund kunagi piisavalt ei ole. Ja vastupidi – kui vaja pole, siis kallab valel päeval või liiga palju korraga. Ehk mäletab nii mõnigi paari aasta tagust 22. detsembrit, kui kogu linn oli tugeva lumesaju ja puuduva tänavakoristuse pärast täielikult umbes, nii et kesklinnast Õismäele sõitmiseks kulus mitu tundi...
Jõulukinkide otsimine ja ostmine on muidugi paras peavalu – peab arvestama, mida inimene võiks tahta ja kui palju see maksab. Kingid tuleb osta piisavalt vara, et mitte tungelda järjekordades, ja samas ka piisavalt hilja, et jõuaks veel vajadusel kingiobjektis ümber mõelda. Kedagi ilma ka jätta ei taha ja eks nii need natuke „lollakad“ kingid tulevadki. Mis tegelikult viibki nüüd teema paljuräägitud jõulude kommertsialiseerumiseni.
Äripoole tugev esindatus on jõulupühade puhul meie kapitalistlikus ühiskonnas täiesti paratamatu. Me peaks elama ilmselt kuskil budistlikus Tiibetis või hinduistlikus Indias, et mitte hoolida materiaalsetest hüvedest, mida me pühade ajal saame. See aga ongi äri eesmärk – meile neid hüvesid pakkuda. See pole üldse laiduväärt idee. Kõik me peame elama, samuti äriettevõtted. Jaekaubandus saab pea kolmandiku aastakasumist just detsembris, ja kui inimesed on pähe võtnud just aasta viimasel kuul teistele head teha ja neile kinke valmistada (võib-olla küll samas silmakirjatsedes), siis miks mitte sellelt kasu lõigata. Taunimistväärt on küll praktika hakata jõulusid välja reklaamima juba oktoobris, aga ilmselt on ka see paratamatus. Sisimas me tahame kinke teha ja ise neid saada – miks siis avalikult selle vastu võidelda? See on sama, kui öelda, et „mina Kroonikat küll ei loe, see on mingi jama“ – ja siis samas pimedas teki all lapatakse ajakirja huviga. Paluks vähem silmakirjalikkust !
Jõulupühade kristlik idee on meie ateistlikus riigis küll täiesti ära kadunud (millest mina veendunud ateistina täiesti aru saan), kuid samas arvestades, et ka kirik on meile aastasadu valetanud ning kultiveerinud fakti, et Jeesus sündis aastal 0 detsembri 24. päeval, kui tegelikult oli nimetatud ajalooline isik tolleks hetkes juba pea keskealine, siis ma ei imesta, et jõulud kui „Jeesuse sündimise pühad“ kellelegi korda ei lähe. Aga noh, jäägu see teema rohkem teoloogidele ja teadlastele selgitamiseks.
Mina soovin, et jõulud oleks meie kõigi jaoks eeskätt rahupühad – ilma mingi kirikliku või kommertsliku taustamürata. Et see oleks aeg oma perekonnaga koos olemiseks ning et tuntaks sel pimedal ja hetkel paraku lumevaesel ajal, et rahu on siiski meie südames ja meie vahel. Et unustataks kasvõi mõneks päevaks tavapärane eestlaslik väiklus ja ärapanemissoov ning et selle asemel valitseksid ühistegemisrõõm ja inimlikud soojad tunded.
Rahulikke ja kauneid pühi kõigile ning kohtumiseni uuel aastal :) !
kolmapäev, 19. detsember 2007
laupäev, 8. detsember 2007
Rahast ja selle mõjuvõimust
Kas olete mõelnud sellele, et tegelikult on paljude meie tegevuste/otsuste taga raha või laiemalt öeldes rahalised huvid? Ma ei saa öelda, et absoluutselt kõike juhib raha, aga siiski on enamik meie tegevusi suunatud selliselt, et tulemuseks oleks meie isikliku varanduse kasv. Ja seda nii üksikisikute, äriühingute, organisatsioonide kui ka riikide ja nende ühenduste tasandil.
Lihtsaim näide – tööl käime selleks, et raha teenida. Mõni võib küll vastu vaielda, et tema peamiseks sooviks on aega mingi tegevusega sisustada, kedagi töö kaudu aidata vms. See on puha jama! Kõik inimesed käivad tööl raha pärast, olgu nad hingelt nii altruistlikud kui tahes. Omast vabast ajast tegeletakse hobidega ning nende puhul võib rahaline tulemus olla teisejärguline. Keerulisemaks läheb olukorra hindamine siis, kui väliselt paistab, et inimene soovib oma tegevuste-otsustega isiklikku või üleüldist õiglust taga nõuda, aga tegelikult on sisu poolest eesmärk ikkagi see, et positiivse lahenduse korral ootab inimest rahaline hüve või preemia. Näiteks on sündmus, kus ülikooli tudeng protestib oma nõrga või kaastudengi tugeva eksamihinde vastu, öeldes, et miks nii. Et „miks mina saan halvema hinde, kuid see teine inimene sai parema, kuigi nähtavaid erinevusi töödes ei ole“. Olgu õppejõu vastus, milline tahes – tudengi motiiviks oma hinnet protestides oli mitte õilis eesmärk, et „maailmas valitseks õiglus“, vaid ikka see kõige tavalisem – halvema hinde tõttu võib ta langeda välja stippi saavate tudengite nimistust. Lisaks võib ta kaugemas perspektiivis ilma jääda cum laude-tiitlist, mis omakorda võib mõjutada tema väljavaateid tööturul. Üksikisiku tasandil võib näiteid tuua veel, kus me langetame otsuseid, lähtudes sellest, missugune olukord on meile isiklikult kasulikum, mitte sellest, mis oleks parem kogu ühiskonnale. Eestlaste puhul on minu meelest tabavalt kasutatud omadussõna „rehepaplik“ – et kui ma midagi teen, siis mis ma selle eest saan? Mis altruismist me sellisel juhul üldse rääkida saame...?
Organisatsioonide (eriti just äriühingute) tasandil on asi veelgi lihtsam. Seal on pea kõik ettevõtted (kui välja arvata tõesti mõned heategevusasutused) oma otsused tehtud, lähtudes kasumlikkuse suurendamisest, mis muidugi ei ole iseenesest halb. Omanik soovib ju oma ettevõttesse pandud raha kasumiga tagasi saada (st üksikisiku tasand) – teenida oma raha pealt raha. Olukord on halvem siis, kui ettevõte maskeerib oma tegevuse nii, et tema sellest nagu midagi ei teeni, samas kui varjatult kasseeritakse ikkagi sisse head summad. Näiteks mobiilioperaatorite heategevuskampaaniad, seda eriti mõnel aastaajal, kus inimesed on heldemad (jõulud). Reklaamitakse suurelt oma heategevuskampaaniaid, et „saates SMS sellel ja sellel numbril, toetate kodutuid koeri, sünnitusmaju, orbusid vms“. Ei öelda aga arusaadavalt välja, kui palju operaator sealt vahelt teenib. Ja nii saadavadki tuhanded inimesed toetussõnumeid koertele, arvates, et nende saadetud 100 krooni jõuab koerte varjupaika pärale. Aga tutkit, brat! Igalt sõnumilt pistab operaator enda taskusse „töötlemistasu“ (või mis iganes eufemismi nad välja mõtlevad). Ühelt sõnumilt saadav summa pole küll kuigi suur, aga samas kuna SMSide hulk on märkimisväärne, siis selle pealt teenitakse ikkagi kena kopikas lisakasumit. Ja seda heategevuse sildi all! Pankade kampaaniatest pole mõtet kirjutadagi – seal tõmmatakse enda kasum heategevusprojektilt nii peenelt, et ei saa arugi. Lisaks kaasneb kõikide taoliste ettevõtmistega firma maine tõus, mis toob kaasa uusi kliente, mis omakorda... Noh, te teate juba isegi, kuidas asi edasi läheb.
Riikide (ja nende ühenduste) puhul on rahaline huvi peidetud tavaliselt mõne teise huvi sisse, olgu selleks siis transiit, diplomaatilised suhted jne. Kuna riikidel ei ole sõpru, vaid ainult huvid, siis ei ole vaja kaua mõelda, miks üks riik teisele nö. külje alla poeb või iga hinna eest temaga suhteid tahab luua/hoida. Iga huvi tagant paistab alati kas rohkem või vähem välja soov selle pealt midagi teenida.
Seega, tahame või mitte, taanduvad väga paljud asjad meie igapäevaelus rahale. Ma ei ütlegi, et see oleks halb, aga küsimus on selles, kas me raha võimu reaalsust ka adume, näiteks kui saadame toetussõnumeid sünnitusmaja toetuseks. Või on rahalised huvid meie arvates pigem mingi igapäevaelu kollateraalne nähtus, millele me ei taha tähelepanu pöörata. Viimasel juhul ei maksa siis ka imestada, miks mõned meist aina rikkamaks ja teised vaesemaks saavad. Raha ja varanduse hulk maailmas on ju konstantne.
Lihtsaim näide – tööl käime selleks, et raha teenida. Mõni võib küll vastu vaielda, et tema peamiseks sooviks on aega mingi tegevusega sisustada, kedagi töö kaudu aidata vms. See on puha jama! Kõik inimesed käivad tööl raha pärast, olgu nad hingelt nii altruistlikud kui tahes. Omast vabast ajast tegeletakse hobidega ning nende puhul võib rahaline tulemus olla teisejärguline. Keerulisemaks läheb olukorra hindamine siis, kui väliselt paistab, et inimene soovib oma tegevuste-otsustega isiklikku või üleüldist õiglust taga nõuda, aga tegelikult on sisu poolest eesmärk ikkagi see, et positiivse lahenduse korral ootab inimest rahaline hüve või preemia. Näiteks on sündmus, kus ülikooli tudeng protestib oma nõrga või kaastudengi tugeva eksamihinde vastu, öeldes, et miks nii. Et „miks mina saan halvema hinde, kuid see teine inimene sai parema, kuigi nähtavaid erinevusi töödes ei ole“. Olgu õppejõu vastus, milline tahes – tudengi motiiviks oma hinnet protestides oli mitte õilis eesmärk, et „maailmas valitseks õiglus“, vaid ikka see kõige tavalisem – halvema hinde tõttu võib ta langeda välja stippi saavate tudengite nimistust. Lisaks võib ta kaugemas perspektiivis ilma jääda cum laude-tiitlist, mis omakorda võib mõjutada tema väljavaateid tööturul. Üksikisiku tasandil võib näiteid tuua veel, kus me langetame otsuseid, lähtudes sellest, missugune olukord on meile isiklikult kasulikum, mitte sellest, mis oleks parem kogu ühiskonnale. Eestlaste puhul on minu meelest tabavalt kasutatud omadussõna „rehepaplik“ – et kui ma midagi teen, siis mis ma selle eest saan? Mis altruismist me sellisel juhul üldse rääkida saame...?
Organisatsioonide (eriti just äriühingute) tasandil on asi veelgi lihtsam. Seal on pea kõik ettevõtted (kui välja arvata tõesti mõned heategevusasutused) oma otsused tehtud, lähtudes kasumlikkuse suurendamisest, mis muidugi ei ole iseenesest halb. Omanik soovib ju oma ettevõttesse pandud raha kasumiga tagasi saada (st üksikisiku tasand) – teenida oma raha pealt raha. Olukord on halvem siis, kui ettevõte maskeerib oma tegevuse nii, et tema sellest nagu midagi ei teeni, samas kui varjatult kasseeritakse ikkagi sisse head summad. Näiteks mobiilioperaatorite heategevuskampaaniad, seda eriti mõnel aastaajal, kus inimesed on heldemad (jõulud). Reklaamitakse suurelt oma heategevuskampaaniaid, et „saates SMS sellel ja sellel numbril, toetate kodutuid koeri, sünnitusmaju, orbusid vms“. Ei öelda aga arusaadavalt välja, kui palju operaator sealt vahelt teenib. Ja nii saadavadki tuhanded inimesed toetussõnumeid koertele, arvates, et nende saadetud 100 krooni jõuab koerte varjupaika pärale. Aga tutkit, brat! Igalt sõnumilt pistab operaator enda taskusse „töötlemistasu“ (või mis iganes eufemismi nad välja mõtlevad). Ühelt sõnumilt saadav summa pole küll kuigi suur, aga samas kuna SMSide hulk on märkimisväärne, siis selle pealt teenitakse ikkagi kena kopikas lisakasumit. Ja seda heategevuse sildi all! Pankade kampaaniatest pole mõtet kirjutadagi – seal tõmmatakse enda kasum heategevusprojektilt nii peenelt, et ei saa arugi. Lisaks kaasneb kõikide taoliste ettevõtmistega firma maine tõus, mis toob kaasa uusi kliente, mis omakorda... Noh, te teate juba isegi, kuidas asi edasi läheb.
Riikide (ja nende ühenduste) puhul on rahaline huvi peidetud tavaliselt mõne teise huvi sisse, olgu selleks siis transiit, diplomaatilised suhted jne. Kuna riikidel ei ole sõpru, vaid ainult huvid, siis ei ole vaja kaua mõelda, miks üks riik teisele nö. külje alla poeb või iga hinna eest temaga suhteid tahab luua/hoida. Iga huvi tagant paistab alati kas rohkem või vähem välja soov selle pealt midagi teenida.
Seega, tahame või mitte, taanduvad väga paljud asjad meie igapäevaelus rahale. Ma ei ütlegi, et see oleks halb, aga küsimus on selles, kas me raha võimu reaalsust ka adume, näiteks kui saadame toetussõnumeid sünnitusmaja toetuseks. Või on rahalised huvid meie arvates pigem mingi igapäevaelu kollateraalne nähtus, millele me ei taha tähelepanu pöörata. Viimasel juhul ei maksa siis ka imestada, miks mõned meist aina rikkamaks ja teised vaesemaks saavad. Raha ja varanduse hulk maailmas on ju konstantne.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)