Kas olete mõelnud sellele, et tegelikult on paljude meie tegevuste/otsuste taga raha või laiemalt öeldes rahalised huvid? Ma ei saa öelda, et absoluutselt kõike juhib raha, aga siiski on enamik meie tegevusi suunatud selliselt, et tulemuseks oleks meie isikliku varanduse kasv. Ja seda nii üksikisikute, äriühingute, organisatsioonide kui ka riikide ja nende ühenduste tasandil.
Lihtsaim näide – tööl käime selleks, et raha teenida. Mõni võib küll vastu vaielda, et tema peamiseks sooviks on aega mingi tegevusega sisustada, kedagi töö kaudu aidata vms. See on puha jama! Kõik inimesed käivad tööl raha pärast, olgu nad hingelt nii altruistlikud kui tahes. Omast vabast ajast tegeletakse hobidega ning nende puhul võib rahaline tulemus olla teisejärguline. Keerulisemaks läheb olukorra hindamine siis, kui väliselt paistab, et inimene soovib oma tegevuste-otsustega isiklikku või üleüldist õiglust taga nõuda, aga tegelikult on sisu poolest eesmärk ikkagi see, et positiivse lahenduse korral ootab inimest rahaline hüve või preemia. Näiteks on sündmus, kus ülikooli tudeng protestib oma nõrga või kaastudengi tugeva eksamihinde vastu, öeldes, et miks nii. Et „miks mina saan halvema hinde, kuid see teine inimene sai parema, kuigi nähtavaid erinevusi töödes ei ole“. Olgu õppejõu vastus, milline tahes – tudengi motiiviks oma hinnet protestides oli mitte õilis eesmärk, et „maailmas valitseks õiglus“, vaid ikka see kõige tavalisem – halvema hinde tõttu võib ta langeda välja stippi saavate tudengite nimistust. Lisaks võib ta kaugemas perspektiivis ilma jääda cum laude-tiitlist, mis omakorda võib mõjutada tema väljavaateid tööturul. Üksikisiku tasandil võib näiteid tuua veel, kus me langetame otsuseid, lähtudes sellest, missugune olukord on meile isiklikult kasulikum, mitte sellest, mis oleks parem kogu ühiskonnale. Eestlaste puhul on minu meelest tabavalt kasutatud omadussõna „rehepaplik“ – et kui ma midagi teen, siis mis ma selle eest saan? Mis altruismist me sellisel juhul üldse rääkida saame...?
Organisatsioonide (eriti just äriühingute) tasandil on asi veelgi lihtsam. Seal on pea kõik ettevõtted (kui välja arvata tõesti mõned heategevusasutused) oma otsused tehtud, lähtudes kasumlikkuse suurendamisest, mis muidugi ei ole iseenesest halb. Omanik soovib ju oma ettevõttesse pandud raha kasumiga tagasi saada (st üksikisiku tasand) – teenida oma raha pealt raha. Olukord on halvem siis, kui ettevõte maskeerib oma tegevuse nii, et tema sellest nagu midagi ei teeni, samas kui varjatult kasseeritakse ikkagi sisse head summad. Näiteks mobiilioperaatorite heategevuskampaaniad, seda eriti mõnel aastaajal, kus inimesed on heldemad (jõulud). Reklaamitakse suurelt oma heategevuskampaaniaid, et „saates SMS sellel ja sellel numbril, toetate kodutuid koeri, sünnitusmaju, orbusid vms“. Ei öelda aga arusaadavalt välja, kui palju operaator sealt vahelt teenib. Ja nii saadavadki tuhanded inimesed toetussõnumeid koertele, arvates, et nende saadetud 100 krooni jõuab koerte varjupaika pärale. Aga tutkit, brat! Igalt sõnumilt pistab operaator enda taskusse „töötlemistasu“ (või mis iganes eufemismi nad välja mõtlevad). Ühelt sõnumilt saadav summa pole küll kuigi suur, aga samas kuna SMSide hulk on märkimisväärne, siis selle pealt teenitakse ikkagi kena kopikas lisakasumit. Ja seda heategevuse sildi all! Pankade kampaaniatest pole mõtet kirjutadagi – seal tõmmatakse enda kasum heategevusprojektilt nii peenelt, et ei saa arugi. Lisaks kaasneb kõikide taoliste ettevõtmistega firma maine tõus, mis toob kaasa uusi kliente, mis omakorda... Noh, te teate juba isegi, kuidas asi edasi läheb.
Riikide (ja nende ühenduste) puhul on rahaline huvi peidetud tavaliselt mõne teise huvi sisse, olgu selleks siis transiit, diplomaatilised suhted jne. Kuna riikidel ei ole sõpru, vaid ainult huvid, siis ei ole vaja kaua mõelda, miks üks riik teisele nö. külje alla poeb või iga hinna eest temaga suhteid tahab luua/hoida. Iga huvi tagant paistab alati kas rohkem või vähem välja soov selle pealt midagi teenida.
Seega, tahame või mitte, taanduvad väga paljud asjad meie igapäevaelus rahale. Ma ei ütlegi, et see oleks halb, aga küsimus on selles, kas me raha võimu reaalsust ka adume, näiteks kui saadame toetussõnumeid sünnitusmaja toetuseks. Või on rahalised huvid meie arvates pigem mingi igapäevaelu kollateraalne nähtus, millele me ei taha tähelepanu pöörata. Viimasel juhul ei maksa siis ka imestada, miks mõned meist aina rikkamaks ja teised vaesemaks saavad. Raha ja varanduse hulk maailmas on ju konstantne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar