Kreekast ja Eestist

Kirjutan täna kolmest teemast, mille osas olen juba mõnda aega mõtteid mõlgutanud, et need kirja panna. Pole aga kuidagi tulnud seda õiget „vaimu“ peale, pidevalt peab ennast tagant piitsutama, et üldse kirjutada, või on lihtsalt kiire olnud. Täna aga tundsin, et nüüd on õige aeg taas üle mõne aja midagi kribada, nagu see moesõna mõnda aega tagasi oli. Teemad ei ole küll omavahel otseselt seotud, küll aga õrna niidiga kaudselt. Loodan, et leiate selle niidi üles.

Mai keskpaigas käisin Kreekas turismireisil. Ma pole väga palju kahjuks veel reisinud, mistõttu oli see minu jaoks ühtlasi esimene nii kaugel lõunas käimine. Ja pettuma ma ei pidanud – väga mõnus kliima (vähemalt tolle ajaperioodi kohta), ei ole väga kallis, kultuuriväärtused igal pool mööda riiki laiali, huvitavad ekskursioonid, Korfu saar jne. Tore oli, et kuigi kreeklased on natuke juba nagu Aasia kultuuriruumi kuuluv rahvas, on nad ikkagi samas suht palju eurooplased, mistõttu ei olnud näiteks kauplustes (niipalju, kui meil seal õnnestus käia) mingit ligikargamist ja kaupade pähemäärimist. Imelik oli seda tegelikult vaadata – istub selline must mees leti taga, aga ei üritagi kätega vehkides kohe kauplema hakata, vaid nohiseb pigem omaette. Nagu Eestis :). Huvitav oli samas see, et teisest küljest tundus Kreekas olevat suhteliselt jäik suhtumine teatud ühiskonna normidesse. Väljendus see näiteks asjaolus, et väga paljuski oli teenindav personal meessoost ja ka tänavatel nägime suhteliselt vähe naisi ringi liikumas. Need vähesed, kes olid, tundusid ka turistid olevat... Selles mõttes tuletas eeltoodud olukord meelde mõnda Aasia islamiriiki, vähemalt nagu olen mõnest reisikirjast lugenud. Aga olenemata prevaleerivast patriarhaalsest ühiskonnakorraldusest on Kreeka siiski tubli maa – näiteks teevad nad eestlaste kombel Euroopa Liidu rahadega rehepappi, makstes ühiskassasse ise suhteliselt vähe sisse, aga vastu on nad raha mihklid võtma. See kajastus näiteks päris suurtes tee-ehitusprojektides, mida ringisõites mitmelgi pool nägime. Kreeka on ka tubli turismimaa, mis on ka tema ajalugu arvestades loomulik – turiste käib seal aastas mitu korda rohkem, kui riigis on elanikke. Tänu sellele asjaolule oskab enamik kreeklasi ka päris rahuldaval määral mõnda võõrkeelt, peamiselt inglise keelt. Ka selles mõttes on Kreeka kui väikeriik sarnane Eestiga.

Mis oli aga kummaline kogu selle reisi juures, oli lennureis Tallinnast läbi Praha Ateenasse ja tagasi (sama kummaline oli sõit mai lõpus lennukiga Stockholmi, kus käsin tööreisil). Nimelt oli mõlemal juhul olukord, kus Tallinnast startinud lennuk sõitis piltlikult öeldes sihtlennujaama välisuksest kõige kaugemasse väravasse kuskile nurga taha. Kui see oli mai reiside jooksul juba kaks korda juhtunud, siis hakkasin küll mõtlema, et kust tulevad need jutud, et Eesti ja eestlased on maailma naba? Et meie saatus läheb kõigile korda, et me oleme nii tähtsad ja võime jalaga igal pool ukse lahti lüüa, oleme ju euroliidu ja NATO täieõiguslik liige? Ilmselt mõtlevad niimoodi inimesed, kes pole oma kodukülast kaugemal käinud. Sest nendes suurtes lennujaamades tundsin küll ennast mitte eurooplasena, vaid mingi tundmatu Okeaania saareriigi elanikuna, kes peab õige väravani või väljapääsuni jõudmiseks käima läbi kilomeetreid jaamapõrandat. Olgugi, et tegu on pigem sümbolistliku lähenemisega. Tegelikult ei ole Eesti maailma jaoks praktiliselt mittemiski – üks kärbsemust gloobusel. See on öeldud mitte kibestumisena – kaugel sellest –, vaid püüdena vaigistada nende ringkondade hääli, kes püüavad Eestit mingi äravalitud riigina käsitleda ning meie riigi tähtsust maailma mastaabis üle hinnata.

Küll võib Eesti uhke olla oma keele üle. Viimasel ajal ongi palju räägitud sellest, et eesti keel hakkab välja surema, et noored risustavad keelt mingite anglitsismidega jne. Ma ei dramatiseeriks seda olukorda. Keel sureb välja siis, kui me seda enam üldse vabatahtlikult ei räägi ja lisaks riigikeeleks mõne muu keele valime. Sunnimeetodil on keelt ennegi püütud välja juurida – tulutult. Eesti keel on näiteks üks vähestest maailma keeltest, millesse on tõlgitud Office tarkvara kasutajaliides. Minu andmetel on Office hetkel tõlgitud üldse 32 keelde. Nii et oleme üks pea kolme tosina hulka kuuluvast „väljavalitud“ keelest, võrreldes mitme tuhande maailma keelega. Lisaks on täies elujõus ka eesti keeles laulmine, seda nii kooride kui ka popbändide poolt. Küll aga paneb mõnikord mind imestama ja isegi vihastama teatud ortograafiareeglid, mille vastu eksitakse. Ma ei hakka tänases kirjutises eeltoodud teemat pikalt lahkama, teen seda edaspidi, kuid tooksin välja ainult ühe, samas markantse juhtumi, mida viimasel ajal ajakirjanduses nägin. Küsimus on koma õiges kasutamises des-liitelise verbiga lauselühendis. Sest asjaolu, kas koma seal on või ei ole, võib tähendada täiesti risti vastupidist lause tähendust. Ja ma ei suuda mõista, kuidas reklaamiinimesed ei suuda sellest aru saada ning ikka ja jälle sama reha otsa astuvad. Või tegid nad keeletundidest tõepoolest poppi.

Ühesõnaga nägin siis mai algupoolel Äripäevas seminarikuulutust „Kuidas suurendada tulusid kärpides kulutusi?“ Ma lugesin lauset kaks korda ja mõtlesin, et ÄP on hulluks läinud. Nad tahavad õpetada inimestele, kuidas on võimalik kulutusi suurendada, nii et selleks peab tulusid kärpima. Et nagu mida??? Siis taipasin – tahti öelda, et „Kuidas suurendada tulusid, kärpides kulutusi?“ Ehk täpselt vastupidine olukord. Järgmises lehes nägin juba täiesti ümbersõnastatud sama seminari kuulutust, nii et ilmselt saadi oma veast aru. Asi seegi. Igal juhul koomiline situatsioon ja samas väga õpetlik :).

Eestis on veel üks hea asi, mille olen ise viimasel ajal avastanud – Vikerraadio! Kunagi jäi mulle mulje, et see on üks pensionäride raadio, kust hommikust õhtuni tulevad saated à la Prillitoos vms. Et natuke kuulad ja hakkab igav. Jumala vale arvamus! Seal on väga head saated, mõnusad saatejuhid, seda nii hommikul kui ka pärastlõunal. Hea on näiteks reedeti hommikul tööle sõites Märt Treieri juhitavat Vikerhommikut kuulata – selline kergelt irooniline jutt mõjub hästi ja pole samas sihitu ilkumine, nagu tavaks saanud mõnes kommertsraadios. Või kuulata kella kolmest pärastlõunal Jaan Elgula soovisaadet, kus mängitakse ette lugusid, mida pole ealeski kuulnud ja mis seetõttu eriti põnevad on. Huvitavad on ka teadusminutid ja üllatus-üllatus, ka esmaspäeva pärastlõunal olev Päevatee saade, mis ometigi peaks sihtgrupina nägema hoopis vanemaid inimesi. Tahtmata reklaami teha, on mul siiski väga hea meel, et taolise jaama enda jaoks avastasin.

Nii et isegi väiksest ja teatud mõttes „mõttetust“ Eestist võime leida hulganisti põnevaid nüansse ja markantseid seiku. Ei peagi kaugele rändama, et enda elu huvitavamaks teha – kõik on olemas meie endi kodutanumal. Tuleb nad ainult üles leida ja enda huvides heas mõttes ära kasutada.