2008. aasta augustis on toimunud terve rida Eestile ja/või maailmale olulisi sündmusi. Ma ei mäletagi teist nii sündmusterohket augustit, vähemalt viimase kümne aasta hulgast valides. On toimunud nii positiivset kui ka negatiivset - kuld ja hõbe olümpialt, II kvartali negatiivse majanduskasvu (ehk maakeeli majanduslanguse) teadasaamine, Öölaulupidu ning loomulikult kogu maailma puudutav Venemaa-Gruusia sõda. Ja see juhtus kõik 20 päeva jooksul...
Käesolevas kirjutises analüüsin võib-olla nimme pisut liialdatud pateetilisusega omast vaatenurgast lähtudes just kahte viimati mainitut ning alustan konfliktist Kaukaasia piirkonnas. Lugedes ajaleheartikleid ning kuulates-vaadates telesaateid, mis on pühendatud Gruusia-sõjale, selgub meile hirmuäratav olukord – Venemaa on taas valmis sõjaks oma naabritega. 17 viimast aastat on terve maailm (kui endised idabloki riigid kui skeptikud mõningate mööndustega välja arvata) uskunud, et Venemaa kasvab ümber demokraatlikuks lääneriigiks. Alates Jeltsini-aja algusest kuni sisuliselt 2008. aasta 7. augusti õhtuni on Venemaad poputatud, talle andeks antud nii mõnigi jonnituur või halvad sõnad, on läbi sõrmede vaadatud tema erinevat laadi rünnakutele oma naabrite suhtes (siiani on need õnneks olnud relvadeta) – olgem ausad, ikka selle nimel, et kas saada odavat Vene gaasi/naftat (Saksa-Prantsuse mure), laenutada tema territooriumi Afganistani kriisikoldes olevate sõdurite varustamiseks (USA mure) või muu Realpolitik’i valdkonda kuuluva teema nimel. Arvati, et noh, küll see suurriik veel õpib ja järgmine kord enam nii ei tee. Aga tegi. Ja kuidas tegi! Võeti kätte, provotseeriti Gruusia armeed pisut mingilt tegelikult suht tühiselt territooriumilt ning saavutati olukord, kus õrritatav neelas sööda alla. Algas viiepäevane sõda, kus esimest korda pärast NL kokkuvarisemist tungisid Venemaa tankid ühe iseseisva riigi territooriumile – kaugele välja Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast, kus Vene armee kohalolu oleks olnud veel kuidagi mõistetav. Ning mida see armee Gruusias õieti tegi? Marodööritses, lõhkus ja hävitas Gruusias vaevaga ehitatud infrastruktuuri, pommitas linnu ning paiskas selle väikeriigi tagasi kiviaega. Lääneriikide reaktsioon oli, nagu karta oli, suht aeglane, kuid lõppude-lõpuks siiski üsna otsekohene. Samas on selge, et nad (mõtlen siin eelkõige Euroopa Liitu) olid pigem sunnitud kui valmis kuidagi vastama, samal ajal ettevaatlikult kindlustades, et ega nende gaasitarned ometigi ei peatu... Olen täiesti kindel, et südames ei tahaks tegelikult suurem osa Euroopast Venemaaga üldse mingit tüli.
Mida tähendab Gruusia-konflikt nüüd Eesti jaoks? Meil õnneks ei ole sellist separatistlikku vabariiki kuskil Ida-Virumaal, mis ennast hea meelega nagu hoopis teise riigi koosseisu arvaks. Selle loomine oli minu teada 90-ndate alguses ka mõningatel seltsimeestel plaani tasandil olemas, aga erinevatel põhjustel jäi see meie suureks õnneks teostamata. Küll aga on Eestis 25% venelasi, kellest ca. 100 tuhat valinud Vene kodakondsuse. Ja paljud on veel üldse passita. Me kuulsime telekast, mida ütles Medvedjev – Venemaa kaitseb ka edaspidi oma kodanikke, ükskõik, kus nad ei elaks. See on otsene ähvardus, mida kõige pessimistlikumal viisil saaks tõlgendada nii, et kui meil peaks Vene kodakondsusega inimestega (või ka „kaasmaalastega“, nagu on vahel ka täpsustatud) midagi juhtuma, võib Venemaa (sõjaliselt) sekkuda. Ja seda teise, iseseisva riigi territooriumil... Me võime nüüd öelda, et meid kaitseb NATO. See on õige, aga nagu on öeldud, kulub NATO vägede mobiliseerimiseni kuni kaks kuud... Võime ainult mõelda, mida jõuab Vene armee teha kahe kuuga, kui arvestame, mida tehti Gruusias viie päevaga. Ja pealegi, kas tahab ja suudab USA kui NATO suurim panustaja üldse meid kaitsta, kui tal on käed seotud Iraagis ja Afganistanis? Euroopa riikidest NATO liikmete valmisolekust kaitsta „endisi nõukogude vabariike“ ei ole ma ka eriti kõrgel arvamusel, teades nende huvisid Venemaal ja Venemaaga. Nii et halvima stsenaariumi järgi oleme võimaliku agressiooni korral sarnaselt Gruusiaga ikkagi täiesti üksi. Ma loodan südamest, et selline variant ei rakendu mitte kunagi, kuid alati tuleb valmis olla just halvimaks, mitte selleks, mis „võib-olla“ juhtub.
Siit edasi aga ilusa ja hea juurde. 19. augustil toimus lauluväljakul Öölaulupidu. Käisin ka ise kohal ja olin seal peaaegu lõpuni. Ma millegipärast arvasin tõsimeeli, et praegusel ajal ei ole võimalik lihtsalt mingit rahvamassi kokku ajada, isegi kui see on patriootlik üritus. Üldlaulupidu on ju pikalt ette teada ja seal on rahvas inertsist kohal. Kui aga nägin, milline rahvamass sellel ilusal teisipäeva õhtul kokku tuli, ei uskunud ma silmi. Kas tõesti suudavad eestlased veel taolisteks üritusteks kokku tulla? Suutsid! Eri hinnangutel 70-100 tuhat inimest oli kohal ning laulis kaasa. Kindlasti aitasid taolise rahvamassi kogunemisele kaasa hea ilm, Kanteri kullavõit ning Gruusia-sündmused. Aga sellest hoolimata oli rahvas koos ning lauldi nii isamaalisi kui ka estraadilaule. Ei hakkagi siin emotsioone kirjeldama – kes käis kohal, teab, millest jutt. Igal juhul oli tunne võimas. Mul oli tõeliselt hea meel näha, et eestlased suudavad end veel niiviisi mobiliseerida ning ühise asja eest välja tulla. Ja nii palju riigilippe ühes kohas pole ma ka veel näinud. Tehnilisest poolest jäi muidugi mõnel juhul pisut vajaka (ekraanipildi kadumine, praagid laulude esitustel), aga ega see polnudki lauluvõistlus, vaid ühislaulmine (muuseas, siit ongi väga hea võimalus siduda teema 2009. aasta üldlaulupeo temaatikaga – „Üheslaulmine“). Igal juhul oli tegemist tõelise suursündmusega, rääkigu Savisaar, mida tahab. Lõppeks ei olnud see Keskerakonna või mõne muu partei propagandaüritus, vaid kogu rahva pidu.
Me ei tohi märkamata jätta, mis toimub meie ümber, ning tegema sellest omad järeldused. Eesti suurt idanaabrit tuleb meil tõenäoliselt kartma jäädagi, sellest me ei pääse. Kuid maailma asjadest arusaamine ning samas ühtehoidmine aitavad meie rahval kindlasti püsima jääda. Seda on ajalugu korduvalt ja korduvalt tõestanud. Öölaulupeo näitel on selge, et kui meie riiki peaks mingi hädaoht varitsema, siis on lootust, et me suudame end sellele ühiselt vastu astuda. Nii, nagu me end laulsime vabaks, hoiame end lauldes vabana ka edaspidi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar