Korterilaenust ja kultuuriinimestest

Juhtusin eelmise nädala Areenist lugema ühe kultuuritegelase arvamusartiklit vaesusest, kus ta märkis, et vaesus pole enam „äärelinna prussakatest kihavatesse magalatesse pagendatud“ nähtus, vaid et see on midagi, mille „oleme omaks võtnud kolmekümneaastaste orjanduslike lepingutega“. Et see on vermitud sisse uutesse, väliselt „viisakatesse“ kortermajadesse, mis on küprokiga üle löödud. Ja et sellest veel vähe oleks, siis põrutatakse – „mille taustal peaminister saab innukalt eesti majandusimet jutlustada, ikka teistele omasugustele kusagil pankades, kes korra kuus tühjendavad suurima mõnuga sinu pangaarveid.“ Seda mõtet olen kusagilt juba enne kuulnud, ja mitte üks kord... Minu mäletamist mööda on taolist mõtet viljelenud eelkõige just kultuuriga lähedalt seotud inimesed... Kui ma selliseid mõtteavaldusi loen, tekib alati tahtmatult küsimus – kas meie kultuuritegelased on ikka täie mõistuse juures?

Kas lugupeetud kirjanikud, luuletajad ja kunstnikud (kelledest mõnda nimetati vahepeal ka purkisittujateks...) elavad ema juures või kuuse all või kusagil oma tööpostil (näiteks Kunstihoones)? Kust saavad siis nemad raha, et endale elamine osta? Kas küsivad Kultuurkapitalilt igakuist stipendiumi näiteks oma Pelgulinna endises tööstusrajoonis asuva stuudiokorteri laenu maksmiseks? Või on kõik meie kultuuritegelased miljonärid, kellele pole probleem korter sularahas välja osta? Ma ei saa absoluutselt aru, miks teatud hulk inimesi (peamiselt millegipärast just majanduskauged kultuuriinimesed) Eestis arvab, et eluasemelaen on midagi saatanast, millest peab hoiduma nagu pidalitõbisest. Ja kui siis inimene selle laenu on oma elujärje parandamiseks sunnitud võtma (kui ta just ei tahagi oma ema juures järgmised 30 aastat elada), siis mõnitatakse ja targutatakse mõnuga, et „täitsa lollid, annavad end kolmekümneks aastaks pangale laenuorjaks ning vaatavad kord kuus, kuidas nende pangakontot tühjendatakse“. Ma tahaks küsida – mis see alternatiiv siis oleks? Mis te mõtlete, et ma heameelega võtan selle laenu või? Loomulikult ma ei teeks seda, kui saaks teisiti. Aga ei saa ju! Kui mul pole rikkaid vanemaid või oskust/tahtmist narkotsi, metsa, veel parem info või mõne riikliku varaga äritseda ning sellega endale lihtsalt mõned millid tasku pista, siis ma PEAN endale eluaseme soetamiseks selle laenu võtma. Kas sellest on nii raske aru saada? Ja mis selles siis õieti halba on? Muuseas – kui pank on mulle oma raha hoiule andnud (st mulle laenanud), siis on ka normaalne, et ma seda näiteks kord kuus tagasi maksan, mis sest, et mulle see võib-olla ei meeldi. Kas kultuuriinimesed propageerivad pankadele külmade arvete tegemist – laenu saan, aga tagasi ärgu lootkugi pank raha saada?

Kogu kapitalistlik (ka seda sõna vist kult.tegelased vihkavad...) maailm elab laenudel ja just hüpoteegilaenudel on seal tähtis roll. See on nendes riikides täiesti normaalne nähtus – miks siis mitte meie riigis? Või elavad meie lugupeetud kunstnikud ja luuletajad endiselt nõukaajas, kus pidi korteriostuloa saamiseks mitukümmend aastat järjekorras seisma ning niikaua kuskil ühiselamus koos vanemate ja vanavanematega elama? Kuigi ma ei välista, et need kirjutajad oma esivanematega on nõukaajal riigikorteri saanud, mille riik neile lihtsalt andis ning mille saamiseks ei pidanud ju midagi maksma... Kui nii, siis peaksid nad korterilaenust hoidumiseks kõik pöörduma Savisaare jutule, kes kindlasti neile heameelega mõned munitsipaalkorterid jaotab (ja teistpidi neilt nii mõnegi PR teo saab). Ka seal ei pea midagi maksma, isegi üüri mitte. Linn ei suuda ju võlgasi sealt väljagi tõsta, nendelt võlgade kättesaamisest rääkimata.

Nii et palju retoorilisi (aga mitte ainult) küsimusi, millele võiks mõelda kõik need inimesed, kes võtavad nõuks parastada neid, kes on vajalikuks pidanud enda elujärge eluasemelaenu abil parandada. Ma ei ole absoluutselt mingi kultuurikauge inimene, kes selles sfääris tegutsevaid inimesi vihkaks vms, aga ma ei kannata, kui tehakse asjatundmatuid kommentaare ja lahmivaid märkusi, endale asja sisu selgeks tegemata. Kui te ei taha, et teie loomingut arvustataks kui nõmedat purkisittumist, siis ärge parem võtke sõna teemal, mille sisu te täpselt ei tea.

Stressist ja muusika mõjust sellele

Inimesed kasutavad stressi maandamiseks ja ka lihtsalt lõõgastuseks tõenäoliselt lugematul hulgal erinevaid viise ja nippe. Mõningad neist on päris ekstreemsed (nt käivad paintball’i mängimas – ma ei kujuta küll ette, kuidas nii stressi maandatakse, aga ilmselt mõnel see siis õnnestub...), teised jälle rahulikud (loevad raamatut, käivad jalutamas vms), kolmandad kasutavad lõõgastumiseks abivahendeid (sh. alhokol, narkootikumid...), neljandad aga näiteks kuulavad muusikat. Just viimast varianti kasutan ise, kui on vaja ümbritsevast maailmast korraks „ära minna“ või siis lihtsalt ilusaid helisid nautida.

Ma arvan, et ei valeta, kui ütlen, et muusika üldisemalt ja minu puhul konkreetsemalt klassikaline muusika on just see „narkootikum“, mida tuleb tarvitada iga päev. See puudutab tundeid, meeli ja eelkõige hinge, mida muul ajal üldjuhul ei kiputa "katsuma" või segama. Paraku, nagu ikka juhtub asjadega, millega ei tegelda, on tagajärjeks ainult probleemid – hingevalu, enesega mitterahulolu, enesehaletsusse langemine, stress jms. Igal inimesel on vaja, et tema hingega tegeldaks, ja eelkõige, et inimene ise oma hingega tegeleks. Kui selleks leiab inimene väljundi usu kaudu, siis miks mitte, kuigi mulle tundub see olevat pigem enesepetmine. Mis see usk muud on, kui katse ennast taasleida läbi uskumise kellessegi kõrgemasse. Ehk Tema aitab? Tegelikult on asi minu arvates nii, et, nagu öeldakse – inimene peab ikka ennast ise aitama (st ise taasleidma tee endasse läbi eneseusu taastamise), siis aitab teda ka Jumal. Ja seda mõtet ma juba võiksin uskuda.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu kirjutada. Vaid hoopis muusika mõjust hingele, ja seda klassikalise muusika poole pealt. Ilmselt on pea igal inimesel mingi oma lemmikansambel või –laulja või ka –orkester. Ja tõenäoliselt saab iga inimene seega öelda, et kui tema meel ja tunne on selline ja selline, siis aitab bändi vastav muusika nimetatud tunnetest kas üle ja võitu saada (kui on näiteks kurb tunne) või siis tundele hoopis kaasa aidata (näiteks kui meel on rõõmus). Ehk muusika aitab inimestel nende meeli ja tundeid juhtida. Näiteks Metallical on kindlasti lugusid nii depressiooniga võitlemiseks kui ka armastuse väljendamiseks. Mina kasutan oma tunnete ja meelte juhtimiseks just klassikalise muusika abi (kuigi see muusikatüüp ei ole võib-olla nii seksikas kui popmuusika). Miks? Sest süvamuusikas on valikuvariandid väga mitmekesised, ning veelgi enam, see muusika on (üldjuhul) ka sügava sisuga, mis puudutavad inimest hingepõhjani, mida paraku popmuusika kohta öelda ei saa. See suhteliselt pealiskaudne muusikatüüp tuleb ja läheb, aga klassikaline jääb. Mõned näited (vabandan, kui mõne jaoks tunduvad trafaretsed) – kui tahate rõõmsamat meelt, kuulake näiteks Mozarti „Väikest öömuusikat“ või Straussi valsse; kui meel on kurb, aga soovite siiski natuke ka lohutust, kuulake Sibeliuse 2. sümfoonia finaali või Verdi Reekviem’i; kui aga tunne on ülev ja saite millegi suurega hakkama, võiksite kuulata näiteks Holsti „Planeetide“ süidist osa Jupiter. Jne. Valik on siin tohutult lai, kvaliteetne ning hing saab alati parandatud ja stress maandatud. Mina pole igastahes veel kordagi hätta jäänud :).

Hitlerist ja iga sündmuse tähtsusest

Augusti lõpupooleks õnnestus mul läbi lugeda paks (ja nagu lugemise ajal selgus – päris huvitav) ajalooteemaline raamat – Ian Kershaw „Hitler“-i I köide. See raamat oli umbes 760 lk paks, millest 550 lk oli teksti ja ülejäänud 210 lk (sic!) viiteid erinevatele allikatele, mida autor sellises mahukas uurimistöös oli kasutanud. Raamat oli just huvitav sellepoolest, et andis täieliku ning minu jaoks piisava ülevaate Hitleri nooruspõlveajast, elust I maailmasõja ajal ja järel ning hiljem juba tõusust võimule ning selle kindlustamisest. Raamatut hakkasin lugema, kuna mul on Hitleri-teema suhtes, ma ütleksin päris professionaalne huvi. Mind on alati huvitanud, miks juhtus nii, et ühes nii suures ja pika kultuurilooga riigis läksid asjad nii valesti. Ja minu õnneks andis eelnimetatud raamat sellele küsimusele vastuse. Lisaks sain teada palju muud huvitavat, mis sundis mind Hitlerisse suhtuma ning tema tegusid mõistma teisiti kui siiani. Seega soovitan asjast huvitatuile kindlasti nimetatud teost lugeda.

Üks olulisimaid momente, mida tahaksin loetust välja tuua ning mis raamatut lugedes peatükist peatükki läbi kumas, on „juhuslik õnn“ või laiemalt võttes „juhuslikkus“ või „üksikute asjaolude kokkulangemine“. Mitu korda selgus, et see või teine juhtum Hitleri tõusus võimule poleks aset leidnud, kui mingi kolmas või neljas sündmus oleks toimunud teisiti või üldse olemata olnud. Kui näiteks Müncheni putši ajal mööda tänavat politseiahelike poole liikunud Hitleri suunas tulistanud politseinik oleks tabanud 30 cm võrra paremale (tabades küll Hitleri kõrval olnud kaasputšisti), oleks ajalugu läinud teisiti. Või kui kantsler Hindenburg poleks järgi andnud kõrgetel kohtadel olevate Hitleri liitlaste survele nimetada just Hitler riigikantsleriks, oleks 30. jaanuar 1933.a. võinud olemata olla. Jne, jne. Keda huvitab põhjalikumalt, mis „oleks võinud (mitte) juhtuda“, võib lugeda teosest lehekülgi 404 – 407 ning ta saab enamiku vajalikest vastustest.

Blogisse ajendas mind loetust kirjutama aga mitte konkreetselt Hitleri-temaatika, vaid just seesama filosofeeriv mõte, et mis oleks siis saanud, kui Hitler poleks kunagi Saksamaa riigikantsleriks (hiljem „Führer und Reichskanzler“) saanudki? Polnud Hitleri võimulesaamine ju mingi tema enda „tahte triumf“ või vähemalt eesmärgistatud plaanipärane tegevus, nagu natsid seda hiljem serveerisid. Kui olekski juhtunud nii, et mingi sündmus tolleaegses jadas oleks toimunud teisiti, kui see juhuse tahtel reaalselt sündis? Ma arvan päris veendunult, et ilma Hitlerita oleks maailm hoopis midagi muud olnud. Me kõik oleksime sündimata olnud või sündinud hoopis kellegi teisena, toimumata oleks olnud II maailmasõda ning ilmselt loomata jäänud tuumapomm, tehnilises arengus oleksime ilmselt mitukümmend aastat reaalsest seisust maas, sest ilma maailmasõjata ja sellele järgnema pidanud külma sõjata poleks militaartööstusele rõhku pandud ning seetõttu oleks areng olnud aeglasem ka tsiviiltehnika arengus, olemata oleks olnud pronksöö jne, jne. Loetelu tuleks ilmselt väga pikk. Siit aga järeldub üks väga oluline nüanss – üks esmapilgul kõige tähelepandamatum sündmus maailma ajaloos võib kogu maailma edasist kulgu pöörata täiesti uues suunas. Nii nagu liblika tiivalöök Californias võib põhjustada tsunami Jaapani rannikul, võib mõne inimese (eriti poliitiku) otsus või tegevus (isegi kui esmapilgul tundub see tühine) muuta maailma edasist ajalugu. Mõelge sellele, kui langetate enda jaoks olulisi otsuseid. Teatud tingimustel, ajas ja ruumis võib just teie otsus või tegevus saavutada ülemaailmse mõju. Ja seda sõna otseses mõttes.