Inimesed kasutavad stressi maandamiseks ja ka lihtsalt lõõgastuseks tõenäoliselt lugematul hulgal erinevaid viise ja nippe. Mõningad neist on päris ekstreemsed (nt käivad paintball’i mängimas – ma ei kujuta küll ette, kuidas nii stressi maandatakse, aga ilmselt mõnel see siis õnnestub...), teised jälle rahulikud (loevad raamatut, käivad jalutamas vms), kolmandad kasutavad lõõgastumiseks abivahendeid (sh. alhokol, narkootikumid...), neljandad aga näiteks kuulavad muusikat. Just viimast varianti kasutan ise, kui on vaja ümbritsevast maailmast korraks „ära minna“ või siis lihtsalt ilusaid helisid nautida.
Ma arvan, et ei valeta, kui ütlen, et muusika üldisemalt ja minu puhul konkreetsemalt klassikaline muusika on just see „narkootikum“, mida tuleb tarvitada iga päev. See puudutab tundeid, meeli ja eelkõige hinge, mida muul ajal üldjuhul ei kiputa "katsuma" või segama. Paraku, nagu ikka juhtub asjadega, millega ei tegelda, on tagajärjeks ainult probleemid – hingevalu, enesega mitterahulolu, enesehaletsusse langemine, stress jms. Igal inimesel on vaja, et tema hingega tegeldaks, ja eelkõige, et inimene ise oma hingega tegeleks. Kui selleks leiab inimene väljundi usu kaudu, siis miks mitte, kuigi mulle tundub see olevat pigem enesepetmine. Mis see usk muud on, kui katse ennast taasleida läbi uskumise kellessegi kõrgemasse. Ehk Tema aitab? Tegelikult on asi minu arvates nii, et, nagu öeldakse – inimene peab ikka ennast ise aitama (st ise taasleidma tee endasse läbi eneseusu taastamise), siis aitab teda ka Jumal. Ja seda mõtet ma juba võiksin uskuda.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu kirjutada. Vaid hoopis muusika mõjust hingele, ja seda klassikalise muusika poole pealt. Ilmselt on pea igal inimesel mingi oma lemmikansambel või –laulja või ka –orkester. Ja tõenäoliselt saab iga inimene seega öelda, et kui tema meel ja tunne on selline ja selline, siis aitab bändi vastav muusika nimetatud tunnetest kas üle ja võitu saada (kui on näiteks kurb tunne) või siis tundele hoopis kaasa aidata (näiteks kui meel on rõõmus). Ehk muusika aitab inimestel nende meeli ja tundeid juhtida. Näiteks Metallical on kindlasti lugusid nii depressiooniga võitlemiseks kui ka armastuse väljendamiseks. Mina kasutan oma tunnete ja meelte juhtimiseks just klassikalise muusika abi (kuigi see muusikatüüp ei ole võib-olla nii seksikas kui popmuusika). Miks? Sest süvamuusikas on valikuvariandid väga mitmekesised, ning veelgi enam, see muusika on (üldjuhul) ka sügava sisuga, mis puudutavad inimest hingepõhjani, mida paraku popmuusika kohta öelda ei saa. See suhteliselt pealiskaudne muusikatüüp tuleb ja läheb, aga klassikaline jääb. Mõned näited (vabandan, kui mõne jaoks tunduvad trafaretsed) – kui tahate rõõmsamat meelt, kuulake näiteks Mozarti „Väikest öömuusikat“ või Straussi valsse; kui meel on kurb, aga soovite siiski natuke ka lohutust, kuulake Sibeliuse 2. sümfoonia finaali või Verdi Reekviem’i; kui aga tunne on ülev ja saite millegi suurega hakkama, võiksite kuulata näiteks Holsti „Planeetide“ süidist osa Jupiter. Jne. Valik on siin tohutult lai, kvaliteetne ning hing saab alati parandatud ja stress maandatud. Mina pole igastahes veel kordagi hätta jäänud :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar