teisipäev, 25. september 2007

Korterilaenust ja kultuuriinimestest

Juhtusin eelmise nädala Areenist lugema ühe kultuuritegelase arvamusartiklit vaesusest, kus ta märkis, et vaesus pole enam „äärelinna prussakatest kihavatesse magalatesse pagendatud“ nähtus, vaid et see on midagi, mille „oleme omaks võtnud kolmekümneaastaste orjanduslike lepingutega“. Et see on vermitud sisse uutesse, väliselt „viisakatesse“ kortermajadesse, mis on küprokiga üle löödud. Ja et sellest veel vähe oleks, siis põrutatakse – „mille taustal peaminister saab innukalt eesti majandusimet jutlustada, ikka teistele omasugustele kusagil pankades, kes korra kuus tühjendavad suurima mõnuga sinu pangaarveid.“ Seda mõtet olen kusagilt juba enne kuulnud, ja mitte üks kord... Minu mäletamist mööda on taolist mõtet viljelenud eelkõige just kultuuriga lähedalt seotud inimesed... Kui ma selliseid mõtteavaldusi loen, tekib alati tahtmatult küsimus – kas meie kultuuritegelased on ikka täie mõistuse juures?

Kas lugupeetud kirjanikud, luuletajad ja kunstnikud (kelledest mõnda nimetati vahepeal ka purkisittujateks...) elavad ema juures või kuuse all või kusagil oma tööpostil (näiteks Kunstihoones)? Kust saavad siis nemad raha, et endale elamine osta? Kas küsivad Kultuurkapitalilt igakuist stipendiumi näiteks oma Pelgulinna endises tööstusrajoonis asuva stuudiokorteri laenu maksmiseks? Või on kõik meie kultuuritegelased miljonärid, kellele pole probleem korter sularahas välja osta? Ma ei saa absoluutselt aru, miks teatud hulk inimesi (peamiselt millegipärast just majanduskauged kultuuriinimesed) Eestis arvab, et eluasemelaen on midagi saatanast, millest peab hoiduma nagu pidalitõbisest. Ja kui siis inimene selle laenu on oma elujärje parandamiseks sunnitud võtma (kui ta just ei tahagi oma ema juures järgmised 30 aastat elada), siis mõnitatakse ja targutatakse mõnuga, et „täitsa lollid, annavad end kolmekümneks aastaks pangale laenuorjaks ning vaatavad kord kuus, kuidas nende pangakontot tühjendatakse“. Ma tahaks küsida – mis see alternatiiv siis oleks? Mis te mõtlete, et ma heameelega võtan selle laenu või? Loomulikult ma ei teeks seda, kui saaks teisiti. Aga ei saa ju! Kui mul pole rikkaid vanemaid või oskust/tahtmist narkotsi, metsa, veel parem info või mõne riikliku varaga äritseda ning sellega endale lihtsalt mõned millid tasku pista, siis ma PEAN endale eluaseme soetamiseks selle laenu võtma. Kas sellest on nii raske aru saada? Ja mis selles siis õieti halba on? Muuseas – kui pank on mulle oma raha hoiule andnud (st mulle laenanud), siis on ka normaalne, et ma seda näiteks kord kuus tagasi maksan, mis sest, et mulle see võib-olla ei meeldi. Kas kultuuriinimesed propageerivad pankadele külmade arvete tegemist – laenu saan, aga tagasi ärgu lootkugi pank raha saada?

Kogu kapitalistlik (ka seda sõna vist kult.tegelased vihkavad...) maailm elab laenudel ja just hüpoteegilaenudel on seal tähtis roll. See on nendes riikides täiesti normaalne nähtus – miks siis mitte meie riigis? Või elavad meie lugupeetud kunstnikud ja luuletajad endiselt nõukaajas, kus pidi korteriostuloa saamiseks mitukümmend aastat järjekorras seisma ning niikaua kuskil ühiselamus koos vanemate ja vanavanematega elama? Kuigi ma ei välista, et need kirjutajad oma esivanematega on nõukaajal riigikorteri saanud, mille riik neile lihtsalt andis ning mille saamiseks ei pidanud ju midagi maksma... Kui nii, siis peaksid nad korterilaenust hoidumiseks kõik pöörduma Savisaare jutule, kes kindlasti neile heameelega mõned munitsipaalkorterid jaotab (ja teistpidi neilt nii mõnegi PR teo saab). Ka seal ei pea midagi maksma, isegi üüri mitte. Linn ei suuda ju võlgasi sealt väljagi tõsta, nendelt võlgade kättesaamisest rääkimata.

Nii et palju retoorilisi (aga mitte ainult) küsimusi, millele võiks mõelda kõik need inimesed, kes võtavad nõuks parastada neid, kes on vajalikuks pidanud enda elujärge eluasemelaenu abil parandada. Ma ei ole absoluutselt mingi kultuurikauge inimene, kes selles sfääris tegutsevaid inimesi vihkaks vms, aga ma ei kannata, kui tehakse asjatundmatuid kommentaare ja lahmivaid märkusi, endale asja sisu selgeks tegemata. Kui te ei taha, et teie loomingut arvustataks kui nõmedat purkisittumist, siis ärge parem võtke sõna teemal, mille sisu te täpselt ei tea.

Kommentaare ei ole: