Gruusiast ja Öölaulupeost

2008. aasta augustis on toimunud terve rida Eestile ja/või maailmale olulisi sündmusi. Ma ei mäletagi teist nii sündmusterohket augustit, vähemalt viimase kümne aasta hulgast valides. On toimunud nii positiivset kui ka negatiivset - kuld ja hõbe olümpialt, II kvartali negatiivse majanduskasvu (ehk maakeeli majanduslanguse) teadasaamine, Öölaulupidu ning loomulikult kogu maailma puudutav Venemaa-Gruusia sõda. Ja see juhtus kõik 20 päeva jooksul...

Käesolevas kirjutises analüüsin võib-olla nimme pisut liialdatud pateetilisusega omast vaatenurgast lähtudes just kahte viimati mainitut ning alustan konfliktist Kaukaasia piirkonnas. Lugedes ajaleheartikleid ning kuulates-vaadates telesaateid, mis on pühendatud Gruusia-sõjale, selgub meile hirmuäratav olukord – Venemaa on taas valmis sõjaks oma naabritega. 17 viimast aastat on terve maailm (kui endised idabloki riigid kui skeptikud mõningate mööndustega välja arvata) uskunud, et Venemaa kasvab ümber demokraatlikuks lääneriigiks. Alates Jeltsini-aja algusest kuni sisuliselt 2008. aasta 7. augusti õhtuni on Venemaad poputatud, talle andeks antud nii mõnigi jonnituur või halvad sõnad, on läbi sõrmede vaadatud tema erinevat laadi rünnakutele oma naabrite suhtes (siiani on need õnneks olnud relvadeta) – olgem ausad, ikka selle nimel, et kas saada odavat Vene gaasi/naftat (Saksa-Prantsuse mure), laenutada tema territooriumi Afganistani kriisikoldes olevate sõdurite varustamiseks (USA mure) või muu Realpolitik’i valdkonda kuuluva teema nimel. Arvati, et noh, küll see suurriik veel õpib ja järgmine kord enam nii ei tee. Aga tegi. Ja kuidas tegi! Võeti kätte, provotseeriti Gruusia armeed pisut mingilt tegelikult suht tühiselt territooriumilt ning saavutati olukord, kus õrritatav neelas sööda alla. Algas viiepäevane sõda, kus esimest korda pärast NL kokkuvarisemist tungisid Venemaa tankid ühe iseseisva riigi territooriumile – kaugele välja Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast, kus Vene armee kohalolu oleks olnud veel kuidagi mõistetav. Ning mida see armee Gruusias õieti tegi? Marodööritses, lõhkus ja hävitas Gruusias vaevaga ehitatud infrastruktuuri, pommitas linnu ning paiskas selle väikeriigi tagasi kiviaega. Lääneriikide reaktsioon oli, nagu karta oli, suht aeglane, kuid lõppude-lõpuks siiski üsna otsekohene. Samas on selge, et nad (mõtlen siin eelkõige Euroopa Liitu) olid pigem sunnitud kui valmis kuidagi vastama, samal ajal ettevaatlikult kindlustades, et ega nende gaasitarned ometigi ei peatu... Olen täiesti kindel, et südames ei tahaks tegelikult suurem osa Euroopast Venemaaga üldse mingit tüli.

Mida tähendab Gruusia-konflikt nüüd Eesti jaoks? Meil õnneks ei ole sellist separatistlikku vabariiki kuskil Ida-Virumaal, mis ennast hea meelega nagu hoopis teise riigi koosseisu arvaks. Selle loomine oli minu teada 90-ndate alguses ka mõningatel seltsimeestel plaani tasandil olemas, aga erinevatel põhjustel jäi see meie suureks õnneks teostamata. Küll aga on Eestis 25% venelasi, kellest ca. 100 tuhat valinud Vene kodakondsuse. Ja paljud on veel üldse passita. Me kuulsime telekast, mida ütles Medvedjev – Venemaa kaitseb ka edaspidi oma kodanikke, ükskõik, kus nad ei elaks. See on otsene ähvardus, mida kõige pessimistlikumal viisil saaks tõlgendada nii, et kui meil peaks Vene kodakondsusega inimestega (või ka „kaasmaalastega“, nagu on vahel ka täpsustatud) midagi juhtuma, võib Venemaa (sõjaliselt) sekkuda. Ja seda teise, iseseisva riigi territooriumil... Me võime nüüd öelda, et meid kaitseb NATO. See on õige, aga nagu on öeldud, kulub NATO vägede mobiliseerimiseni kuni kaks kuud... Võime ainult mõelda, mida jõuab Vene armee teha kahe kuuga, kui arvestame, mida tehti Gruusias viie päevaga. Ja pealegi, kas tahab ja suudab USA kui NATO suurim panustaja üldse meid kaitsta, kui tal on käed seotud Iraagis ja Afganistanis? Euroopa riikidest NATO liikmete valmisolekust kaitsta „endisi nõukogude vabariike“ ei ole ma ka eriti kõrgel arvamusel, teades nende huvisid Venemaal ja Venemaaga. Nii et halvima stsenaariumi järgi oleme võimaliku agressiooni korral sarnaselt Gruusiaga ikkagi täiesti üksi. Ma loodan südamest, et selline variant ei rakendu mitte kunagi, kuid alati tuleb valmis olla just halvimaks, mitte selleks, mis „võib-olla“ juhtub.

Siit edasi aga ilusa ja hea juurde. 19. augustil toimus lauluväljakul Öölaulupidu. Käisin ka ise kohal ja olin seal peaaegu lõpuni. Ma millegipärast arvasin tõsimeeli, et praegusel ajal ei ole võimalik lihtsalt mingit rahvamassi kokku ajada, isegi kui see on patriootlik üritus. Üldlaulupidu on ju pikalt ette teada ja seal on rahvas inertsist kohal. Kui aga nägin, milline rahvamass sellel ilusal teisipäeva õhtul kokku tuli, ei uskunud ma silmi. Kas tõesti suudavad eestlased veel taolisteks üritusteks kokku tulla? Suutsid! Eri hinnangutel 70-100 tuhat inimest oli kohal ning laulis kaasa. Kindlasti aitasid taolise rahvamassi kogunemisele kaasa hea ilm, Kanteri kullavõit ning Gruusia-sündmused. Aga sellest hoolimata oli rahvas koos ning lauldi nii isamaalisi kui ka estraadilaule. Ei hakkagi siin emotsioone kirjeldama – kes käis kohal, teab, millest jutt. Igal juhul oli tunne võimas. Mul oli tõeliselt hea meel näha, et eestlased suudavad end veel niiviisi mobiliseerida ning ühise asja eest välja tulla. Ja nii palju riigilippe ühes kohas pole ma ka veel näinud. Tehnilisest poolest jäi muidugi mõnel juhul pisut vajaka (ekraanipildi kadumine, praagid laulude esitustel), aga ega see polnudki lauluvõistlus, vaid ühislaulmine (muuseas, siit ongi väga hea võimalus siduda teema 2009. aasta üldlaulupeo temaatikaga – „Üheslaulmine“). Igal juhul oli tegemist tõelise suursündmusega, rääkigu Savisaar, mida tahab. Lõppeks ei olnud see Keskerakonna või mõne muu partei propagandaüritus, vaid kogu rahva pidu.

Me ei tohi märkamata jätta, mis toimub meie ümber, ning tegema sellest omad järeldused. Eesti suurt idanaabrit tuleb meil tõenäoliselt kartma jäädagi, sellest me ei pääse. Kuid maailma asjadest arusaamine ning samas ühtehoidmine aitavad meie rahval kindlasti püsima jääda. Seda on ajalugu korduvalt ja korduvalt tõestanud. Öölaulupeo näitel on selge, et kui meie riiki peaks mingi hädaoht varitsema, siis on lootust, et me suudame end sellele ühiselt vastu astuda. Nii, nagu me end laulsime vabaks, hoiame end lauldes vabana ka edaspidi.

Kreekast ja Eestist

Kirjutan täna kolmest teemast, mille osas olen juba mõnda aega mõtteid mõlgutanud, et need kirja panna. Pole aga kuidagi tulnud seda õiget „vaimu“ peale, pidevalt peab ennast tagant piitsutama, et üldse kirjutada, või on lihtsalt kiire olnud. Täna aga tundsin, et nüüd on õige aeg taas üle mõne aja midagi kribada, nagu see moesõna mõnda aega tagasi oli. Teemad ei ole küll omavahel otseselt seotud, küll aga õrna niidiga kaudselt. Loodan, et leiate selle niidi üles.

Mai keskpaigas käisin Kreekas turismireisil. Ma pole väga palju kahjuks veel reisinud, mistõttu oli see minu jaoks ühtlasi esimene nii kaugel lõunas käimine. Ja pettuma ma ei pidanud – väga mõnus kliima (vähemalt tolle ajaperioodi kohta), ei ole väga kallis, kultuuriväärtused igal pool mööda riiki laiali, huvitavad ekskursioonid, Korfu saar jne. Tore oli, et kuigi kreeklased on natuke juba nagu Aasia kultuuriruumi kuuluv rahvas, on nad ikkagi samas suht palju eurooplased, mistõttu ei olnud näiteks kauplustes (niipalju, kui meil seal õnnestus käia) mingit ligikargamist ja kaupade pähemäärimist. Imelik oli seda tegelikult vaadata – istub selline must mees leti taga, aga ei üritagi kätega vehkides kohe kauplema hakata, vaid nohiseb pigem omaette. Nagu Eestis :). Huvitav oli samas see, et teisest küljest tundus Kreekas olevat suhteliselt jäik suhtumine teatud ühiskonna normidesse. Väljendus see näiteks asjaolus, et väga paljuski oli teenindav personal meessoost ja ka tänavatel nägime suhteliselt vähe naisi ringi liikumas. Need vähesed, kes olid, tundusid ka turistid olevat... Selles mõttes tuletas eeltoodud olukord meelde mõnda Aasia islamiriiki, vähemalt nagu olen mõnest reisikirjast lugenud. Aga olenemata prevaleerivast patriarhaalsest ühiskonnakorraldusest on Kreeka siiski tubli maa – näiteks teevad nad eestlaste kombel Euroopa Liidu rahadega rehepappi, makstes ühiskassasse ise suhteliselt vähe sisse, aga vastu on nad raha mihklid võtma. See kajastus näiteks päris suurtes tee-ehitusprojektides, mida ringisõites mitmelgi pool nägime. Kreeka on ka tubli turismimaa, mis on ka tema ajalugu arvestades loomulik – turiste käib seal aastas mitu korda rohkem, kui riigis on elanikke. Tänu sellele asjaolule oskab enamik kreeklasi ka päris rahuldaval määral mõnda võõrkeelt, peamiselt inglise keelt. Ka selles mõttes on Kreeka kui väikeriik sarnane Eestiga.

Mis oli aga kummaline kogu selle reisi juures, oli lennureis Tallinnast läbi Praha Ateenasse ja tagasi (sama kummaline oli sõit mai lõpus lennukiga Stockholmi, kus käsin tööreisil). Nimelt oli mõlemal juhul olukord, kus Tallinnast startinud lennuk sõitis piltlikult öeldes sihtlennujaama välisuksest kõige kaugemasse väravasse kuskile nurga taha. Kui see oli mai reiside jooksul juba kaks korda juhtunud, siis hakkasin küll mõtlema, et kust tulevad need jutud, et Eesti ja eestlased on maailma naba? Et meie saatus läheb kõigile korda, et me oleme nii tähtsad ja võime jalaga igal pool ukse lahti lüüa, oleme ju euroliidu ja NATO täieõiguslik liige? Ilmselt mõtlevad niimoodi inimesed, kes pole oma kodukülast kaugemal käinud. Sest nendes suurtes lennujaamades tundsin küll ennast mitte eurooplasena, vaid mingi tundmatu Okeaania saareriigi elanikuna, kes peab õige väravani või väljapääsuni jõudmiseks käima läbi kilomeetreid jaamapõrandat. Olgugi, et tegu on pigem sümbolistliku lähenemisega. Tegelikult ei ole Eesti maailma jaoks praktiliselt mittemiski – üks kärbsemust gloobusel. See on öeldud mitte kibestumisena – kaugel sellest –, vaid püüdena vaigistada nende ringkondade hääli, kes püüavad Eestit mingi äravalitud riigina käsitleda ning meie riigi tähtsust maailma mastaabis üle hinnata.

Küll võib Eesti uhke olla oma keele üle. Viimasel ajal ongi palju räägitud sellest, et eesti keel hakkab välja surema, et noored risustavad keelt mingite anglitsismidega jne. Ma ei dramatiseeriks seda olukorda. Keel sureb välja siis, kui me seda enam üldse vabatahtlikult ei räägi ja lisaks riigikeeleks mõne muu keele valime. Sunnimeetodil on keelt ennegi püütud välja juurida – tulutult. Eesti keel on näiteks üks vähestest maailma keeltest, millesse on tõlgitud Office tarkvara kasutajaliides. Minu andmetel on Office hetkel tõlgitud üldse 32 keelde. Nii et oleme üks pea kolme tosina hulka kuuluvast „väljavalitud“ keelest, võrreldes mitme tuhande maailma keelega. Lisaks on täies elujõus ka eesti keeles laulmine, seda nii kooride kui ka popbändide poolt. Küll aga paneb mõnikord mind imestama ja isegi vihastama teatud ortograafiareeglid, mille vastu eksitakse. Ma ei hakka tänases kirjutises eeltoodud teemat pikalt lahkama, teen seda edaspidi, kuid tooksin välja ainult ühe, samas markantse juhtumi, mida viimasel ajal ajakirjanduses nägin. Küsimus on koma õiges kasutamises des-liitelise verbiga lauselühendis. Sest asjaolu, kas koma seal on või ei ole, võib tähendada täiesti risti vastupidist lause tähendust. Ja ma ei suuda mõista, kuidas reklaamiinimesed ei suuda sellest aru saada ning ikka ja jälle sama reha otsa astuvad. Või tegid nad keeletundidest tõepoolest poppi.

Ühesõnaga nägin siis mai algupoolel Äripäevas seminarikuulutust „Kuidas suurendada tulusid kärpides kulutusi?“ Ma lugesin lauset kaks korda ja mõtlesin, et ÄP on hulluks läinud. Nad tahavad õpetada inimestele, kuidas on võimalik kulutusi suurendada, nii et selleks peab tulusid kärpima. Et nagu mida??? Siis taipasin – tahti öelda, et „Kuidas suurendada tulusid, kärpides kulutusi?“ Ehk täpselt vastupidine olukord. Järgmises lehes nägin juba täiesti ümbersõnastatud sama seminari kuulutust, nii et ilmselt saadi oma veast aru. Asi seegi. Igal juhul koomiline situatsioon ja samas väga õpetlik :).

Eestis on veel üks hea asi, mille olen ise viimasel ajal avastanud – Vikerraadio! Kunagi jäi mulle mulje, et see on üks pensionäride raadio, kust hommikust õhtuni tulevad saated à la Prillitoos vms. Et natuke kuulad ja hakkab igav. Jumala vale arvamus! Seal on väga head saated, mõnusad saatejuhid, seda nii hommikul kui ka pärastlõunal. Hea on näiteks reedeti hommikul tööle sõites Märt Treieri juhitavat Vikerhommikut kuulata – selline kergelt irooniline jutt mõjub hästi ja pole samas sihitu ilkumine, nagu tavaks saanud mõnes kommertsraadios. Või kuulata kella kolmest pärastlõunal Jaan Elgula soovisaadet, kus mängitakse ette lugusid, mida pole ealeski kuulnud ja mis seetõttu eriti põnevad on. Huvitavad on ka teadusminutid ja üllatus-üllatus, ka esmaspäeva pärastlõunal olev Päevatee saade, mis ometigi peaks sihtgrupina nägema hoopis vanemaid inimesi. Tahtmata reklaami teha, on mul siiski väga hea meel, et taolise jaama enda jaoks avastasin.

Nii et isegi väiksest ja teatud mõttes „mõttetust“ Eestist võime leida hulganisti põnevaid nüansse ja markantseid seiku. Ei peagi kaugele rändama, et enda elu huvitavamaks teha – kõik on olemas meie endi kodutanumal. Tuleb nad ainult üles leida ja enda huvides heas mõttes ära kasutada.

Pronksööst ja meie tulevikust

„Kahjuks võtsid täna Tallinnas Tõnismäel sündmused sellise pöörde, mida võis küll karta, kuid kindlasti mitte oodata...“. Sellise ärevusttekitava sõnumiga algas aasta eest, 26. aprillil 2007, õhtune Kanal 2 erisaade ja ütlejaks saatejuht Jürgen Fogel. Mäletan, et kui tol õhtul telekat vaatasin, siis kuna oli teada, mis toimub, üritasin leida mingit saadet, kust oleks näidatud reportaaži Tõnismäel toimuvast ja just sattuski Kanal 2 peale, kus ekraani ülaosas jooksis enne saate algust kiri a la „kell 22.30 „Reporteri“ erisaade!“. Kaadrid, mida siis selles erisaates näidati, olid õõvastavad. Aga mitte konkreetselt sellest teemast ei tahtnud ma täna kirjutada, vaid hoopis meie kõigi tulevikust – sellisel kujul, nagu mina arvan, mis saab teatud tõenäosusega olema.

Miks tõin sisse esimeses lõigus oleva tsitaadi? Ühelt poolt muidugi aastataguste sündmuste meenutamiseks, teiselt poolt kirjeldamaks meie riigi, rahva, laiemalt aga kogu maailma tulevikust. Viimasel juhul ma parafraseeriks tegelikult tsitaadi (natuke meelega stiilivigu tehes) ümber nii et „juhtuvad asjad, mida võis karta, et kunagi juhtuvad, aga poleks oodanud, et need siiski juhtuvad“. Ma pole mingi prohvet ja ma loodan, et eksin oma arvamustes, aga eks lõppkokkuvõttes aeg annab arutlust. Mainin veel väikese reklaamina ära, et lisastiimuli kirjutise tarvis andis käesoleva aasta Pärnu Finantskonverentsil kuuldud ettekanded.

Viimasel ajal räägitakse palju toidukaupade hinnatõusust, mis mõnedel juhtudel on olnud kümneid protsente, ja seda lühikese aja jooksul. Samas on asjaga mitte kursis olevad inimesed süüdistanud küll tootjaid, küll kaupmehi ja isegi ilma, et hinnad niimoodi tõusnud on. Eks oma osa ole neilgi, aga tegelik põhjus peitub mujal. Kui te olete kasvõi huvi pärast sattunud nägema maailmaturgudel toimuvaid toorainete hinnatõuse, siis oleks teie süüdistused suunatud hoopis teistele aadressidele. Kas näiteks teadsite, et riisi hind on maailmaturul ainuüksi viimase kahe kuuga kallinenud kaks korda? Biokütuste aina laienev kasutuselevõtt tähendab samal ajal toiduviljaks haritava põllupindala vähenemist; Hiina ja India jõuliselt kasvavad majandused nõuavad aina rohkem ja rohkem läänelikku elustandardit; mitmel pool maailmas eelmisel aastal valitsenud äärmuslikud ilmaolud (põud-üleujutused), mis omakorda on tingitud kliimasoojenemisest; nafta hinna tõus – kõik need loetletud faktorid on tegelikult meie toidulaua kallinemise taga. Ja mina julgen siinkohal küll arvata, et taoline situatsioon saab ainult hullemaks minna või heal juhul pisut stabiliseeruda, aga suure tõenäosusega ei lähe see enam paremaks. Juba on maailma suurimad riisieksportijad (nt Vietnam) teatanud väljaveomahtude vähendamisest, et toita oma rahvast jne. Võib-olla pakub siinkohal lohutust see, et lõpuks ometi on meie põllumehed sõiduvees ning „Mart Laari poolt hävitatud Eesti põllumajanduse“-retoorika asemel loetakse farmides rahakuhilaid kokku.

Nafta ja muude energiavarade jätkuv hinnatõus, mida tugevalt toetab taaskord tegelikult arenevate Aasia majanduste vajadusi, teeb järjest jultunumaks meie suure idanaabri käitumise. Uskuge – kui energiakandjate hind ei oleks maailmaturul praegu nii kõrge (mäletate, alles mõni aasta tagasi oli naftabarreli hind kusagil 30 USD kandis, mida peeti juba tol ajal kalliks), oleks Venemaa oma suhtumises lääneriikidesse hoopis midagi muud. Sest tegelikult, nagu on ajakirjandusest lugeda, sõltub Vene majandus praegu pea täielikult nafta ja maagaasi hinnast (loe: hinnatõusust). Hetkel on aga Venemaa oma energiakandjate peaaegu et monopoliga Euroopat oma lõa otsas hoidmas. Ning Euroopa kuuletub nagu vagur talleke. Mis sest, et Euroliidu majandus on kokku 11 korda suurem kui Venemaa oma ning et EL-is elab üle kolme korra rohkem inimesi kui Venemaal. Aga kes tahaks istuda külmas toas? Või jätta seisma tehaste masinad, mis tähendab töötust? Nii lendab nurka Euroliidu ühtsus, kui oleks vaja mõnes küsimuses Venemaale vastu hakata ning oma liikmeid rünnakute eest kaitsta. Mis saab Euroopa ühtsest energiapoliitikast, ei oska keegi öelda, aga karta on, et seda ei tulegi.

Paradoksaalsel kombel on Venemaa suurimad sõbrad Saksamaa ja Itaalia oma (endiste) liidrite näol (Schröder, Berlusconi), kes siis õigel ajal on oma positsioonid sisse võtnud, kes Vene-Saksa gaasijuhet rajava ettevõtte eesotsas, kes riigijuhina. Kas mitte ei olnud need kaks nimetatud riiki II maailmasõja ajal Nõukogude Liidu vaenlased ja sakslased-itaallased venelaste jaoks suurimad fašistid? Ja keda nad praegu fašistideks nimetavad? Igastahes mitte neid, kes suutsid sõja ajal tungida peaaegu Moskvani välja ning tappa miljoneid venelasi – sest NEMAD avasid meile ju energiaturu Euroopas! Vaid hoopis eestlasi, kes üritavad suurte hiidude vahel lihtsalt oma kohta leida. Ütleks siinkohal, et „kes teisele nime annab, see...“. Edasised kommentaarid on liigsed.

Tulevikku silmas pidades oleksin Venemaa suhtes väga skeptiline, sest seal suure hooga pead tõstev imperialism ja isikukultus on meile järjest kasvavaks ohuks. Nüüd, kus Ameerika on seotud sõdadega Iraagis ja mujal kriisikolletes ning Saksamaa-Prantsusmaa-Itaalia on suured Venemaa-sõbrad, on meil NATO vihmavarjust kardetavasti abi vaid sümboolsel kujul, kajastudes ehk ainult retoorika tasandil. Kas kujutaksite näiteks ette, et USA astuks Venemaaga sõtta, kui Eesti peaks mingil põhjusel otsese rünnaku all olema? Mina ei kujuta, kuigi kogu aeg üritan. Nii et tegelikult oleme siin maailmas nii praegu kui ka tulevikus täiesti üksi, rääkigu tähtsad vanamehed, mida iganes.

Väga tähtsa teemana on meie tuleviku suureks väljakutseks veel võitlus aina globaliseeruva kliimasoojenemisega, mis puudutab küll kõiki eestlasi. Möödunud sooja talve mäletame ju hästi – igastahes nii lumevaest ja ülipika novembri sarnast talveilma pole mina veel näinud. Sulavad jäämütsid (liustikud), kaduvad looma- ja linnuliigid, jällegi suurt rolli mängiv Hiina majanduskasv, mis lausa õgib loodusvarasid (muuhulgas metalli maailmaturuhindade tõusu põhjus!) – need on vaid mõned faktorid, mille mõju tulevikus paraku järjest kasvab. Sellist olukorda ei ole maakeral tema ajaloos praktiliselt veel olnud või vähemalt ei ole üsna pikal teadlikul perioodil olnud. Vaadake kasvõi Al Gore’i filmi „Ebamugav tõde“ ja te saate aru, millest ma siin kirjutan.

Seega on meie kõigi tulevik eelnevat arvestades minu arvates pehmelt öeldes enam kui ebakindel, kuid eesti keeles öeldes – lihtsalt sitt. Ma millegipärast arvan, et meie põlvkond näeb veel oma elueal midagi kohutavat juhtumas. Ja siin ma mõtlen apokalüptilist juhtumit. On see siis (tuuma)sõda toidu pärast või sündmus a la filmist „Päev pärast homset“, aga ilmselt on see midagi, mida me võib-olla ei oskagi oodata. Teatud mõttes tagasi tulles kirjutise alguse juurde – me peame oma (riigi, rahva ja maailma) tulevikku siiski kartma ja olema valmis kõige hullemaks, sest paraku on lohutavaid märke vähem kui kohutavaid...

SMS-laenudest ja tarbimisharjumustest

Seekord siis pisut „keerulisemal“ ehk finantsteemal. Olen alati olnud arvamusel (ja kogemus on seda tõestanud), et inimestel võiks ideaalis olla mingigi finantstaust või kogemus rahaga majandamisel. See ei pea tähendama konkreetselt ülikoolikraadi raamatupidamise või finantsjuhtimise vallas, aga neil peaks ikkagi olema vähemalt mingi ettekujutus sellest, kuidas majanduse vereringe – raha – töötab ning mis finantsseosed (tulemus-tagajärg) ühe või teise langetatava otsuse taga valitsevad. Siis saadaks aru, milline finantstagajärg oma isiklikule majandusseisule mingil otsusel on. Oma eraelu peaks suutma nii majandada, et miinustesse ei jääda ning jooksvateks kulutusteks laenu ei pea võtma.

Kui nüüd vaadata tagasi meie riigi viimaste aastate majandusarengule, sellest osasaanud inimestele ning meediast loetud juhtumitele, siis tundub, et rahaga majandamist peaks hakkama lausa hoogtöö korras õpetama. Lihtsalt niipalju on kuulda-näha olnud näiteid, kus eksitakse elementaarsemategi rahaga ümberkäimise reeglite vastu. Ütleb ju (lihtsustades) näiteks üks finantsjuhtimise põhireegleid, et lühiajalisi kohustusi tuleb finantseerida lühiajaliste vahenditega (ning pikaajalisi kohustusi vastavalt siis pikaajalistega). Aga mida me tegelikult näeme? Ma ütleksin, et kohati täielikku ratsionaalse finantskäitumise põhimõtete eiramist. Kuidas muidu seletada fakti, et toidupoes sisseostude sooritamiseks kasutatakse järelmaksukaarte (st. sisuliselt hetkeline kulu vs pikemaajalisem (antud juhul tõlgendan sellisena järelmaksu, kuna võrreldes soetatud ressursi säilivusega on krediidi tähtaeg kindlasti pikem) laen), et mööblit, kodusisustust ja autosid soetatakse kodulaenuga (st. ülipika laenu arvel ostetakse kinnisvarast palju lühemalt kestvaid tooteid) ja mis eriti hull, et SMS-laenuga refinantseeritakse omakorda hüpoteeklaenude makseid (!).

Räägitakse, et palgad on meil väikesed ning et suur osa rahvast elab vaesuses – see justkui õigustaks erinevate laenutoodete (mõtlen praegu lühiajalisi) kasutamist. Samas kui vaatame, mis autod meil ringi sõidavad, kuidas (veel) kasvab jaemüük ning mis villad igal pool kerkivad, siis ma sellist juttu juba viis aastat enam ei usu. Meie riigis makstakse tegelikult juba väga head palka. Alati on ka võimalik vähem kulutada või siis kulutada õigesti. Muidugi on mul kerge targutada ja ma täiesti usun, et on inimesi, kellel on raskusi ots-otsaga kokku tulemisel. Aga millegipärast arvan, et nemad eriti laenutooteid ei kasuta, kuna neile pangad taolisi teenuseid ei pakugi. Mulle tundub hoopis, et igasuguseid SMS-laene, järelmaksukaarte, tarbimislaene ja mis iganes veel kasutavad just need inimesed, kes ei ole nõus oma elustandardit (mis pahatihti ei vasta nende sissetulekutele) alla laskma. Et kui inimene vaatab (sh meediast), mismoodi tõeliselt jõukad elavad, siis tahetakse nende moodi olla ning elatakse üle oma võimete. Nii et kui jääbki kuu lõpus sissetulevast rahavoost puudu, siis see osa kaetakse mingi laenu arvel. Seega ei vähendata kulutusi (mida oleks kindlasti vaja teha), vaid suurendatakse kunstlikult (loe: tuleviku arvel) oma sissetulekut. Elatakse nagu päev korraga – mul on täna ja praegu seda jopet/teksapaari vms vaja, raha mul nagu pole, aga ma võtan selle SMS-laenu ja maksan „millalgi hiljem“ tagasi. Ja nii kuust kuusse, samas kui võiks oma tarbimisharjumused üle vaadata. Kas inimesed siis ei tea, kui suur on muuhulgas SMS-laenu ja tarbimislaenu intress?

Mis aga juhtub siis, kui meie majandust tabab valus maandumine – kui hulk töökohti järsku kaob, samas võetud lühiajalised laenud vajavad tagasimaksmist või vähemalt refinantseerimist? Kas üritatakse oma kallid brändiriided Humanas rahaks teha? Enne tarbimislaenu või järelmaksu võtmist tuleks küll vähemalt kümme korda mõelda, kas laenu eest ostetavat toodet on väga vaja või ei. Ratsionaalne finantskäitumine peab saama siin emotsionaalsega võrreldes edumaa, muud võimalust ei ole.

Cash is king – sa oled väljaspool ohtu, kui sul on piisavalt likviidseid vahendeid. Brändiriided ja disainmööbel paraku võetud kohustusi tagasi maksta ei aita, eriti kui need on soetatud laenuga, mille kas tagasimakse tähtaeg ulatub pikalt üle soetatud asja kasutusaja või millelt makstava intressi eest võiks osta veel kolm paari bränditeksaseid :P.

Pohhuismist meie ümber

Üks kurikuulus tont käib ringi mööda Eestimaad, kui parafraseerida üht kunagist kuulsat maailmanimega poliitikut – ükskõiksuse tont. Ma julgeksin siinkohal kasutada selle mõiste nn. originaalpäritolu, mis sõnana on tulnud laenuna vene keelest ning mis minu arvates avaldab täpselt mõiste „ükskõiksus“ sisu – selleks on pohhuism. See teema ei jäta ilmselt külmaks kedagi, kuna me kõik oleme selle kurikuulsa nähtusega igapäevaelus kokku puutunud, kes rohkem, kes vähem, ning seetõttu on ka arvamusi kindlasti palju. Mina esitan antud teemast oma lühikäsitluse ning vastan endapüstitatud küsimustele – mis on pohhuism ning miks on ta meil nii levinud (või teisest küljest – kas ikka on nii levinud?)?

Pohhuism (ehk siis eesti keeles pehmemalt öeldes ükskõiksus) on kõige laiemas tähenduses ükskõiksus oma riigi suhtes, oma ümbritseva suhtes, oma lähedaste suhtes, aga mis veelgi olulisem – iseenda suhtes. See on nähtus, mis on tekkinud teatud põhjustel (nendest allpool), mis puudutab teatud inimkontingente ning mille tagajärgi me näeme oma igapäevases elus pea kõikjal, kui nüüd veidi utreerida. Kõikidel inimestel on teatud eluetapis või ajahetkel tunne, et neil on kõigest poogen, tahaks lihtsalt juhtme seinast välja tõmmata ning mitte millestki mitte midagi enam teada. Enamikul inimestest läheb see üle ning peale pisukest puhkust suudetakse taas (ühiskonnale) kasulik ilmakodanik olla. Aga mingil osal inimestest on taoline minalaskmisseisund staatiline – nad ei saa „mul on ükskõik“-seisundist välja. Nad on elus pettunud, kuna pole mingil põhjusel (puudulik haridus, saamatus, vale kasvatus vms) kas õigel ajal kiiresti edasirühkivale majandusrongile hüpanud (mis meie kauboikapitalismi ajastul on kahjuks täiesti loomulik kaasnähtus – kõik ei saa olla edukad) või on neil laiemalt öeldes rahuldamata mõni muu Maslow’ püramiidi alumistel astmetel märgitud vajadused. Ning kui inimene on elus pettunud, siis niipalju, kui mina psühholoogiast jagan, võiks järeldada, et selle tagajärjeks on käegalöömismeeleolu („ma nagunii ei saa/ei viitsi/ei jõua jne“) ning sammuna edasi pohhuism kõigi suhtes. Tagajärgi me teame – siit ei ole vaja kaugelt otsida põhjuseid näiteks loomapiinamistele, oma naiste-laste peksmisele, närvilisusele (liiklus!) jne. Nagu ka eespool mainitud, ei toeta(nud) Eesti majanduse šokiteraapia (mille eest Mart Laar on saanud muuseas mitmeid auhindu) ning sellele järgnenud kiire majandusareng taoliste inimeste ühiskonnaellu kaasamist, kuna „riik aitab neid, kes end ise aitavad“ – seega kui sa ei ole nii tark ja vaimukas kui teised, siis ei aita sind mitte keegi.

Teisel osal inimestest on sadanud sülle õnn olla äkkrikas. Tegelikult on see õnn teiselt poolt nii neile endile kui ka kogu ühiskonnale suur õnnetus, sest rõhuv enamik meie uusrikastest ei oska „taevast kukkunud“ suure rahaga kahjuks midagi peale hakata. Selle asemel, et vaikselt raha investeerida või kasvõi Šveitsi panka hoiule viia, näib mulle, et meie tänavatel toimub üks suur moelaat – Armani teksad, Gucci käekotid, Prada kingad, mersud, ülisuured maasturid jne jne. Kui see jääks sinnapaika, oleks isegi võib-olla OK, aga sellise moelaada kaasnev nähtus on ülim ülbus, millele omakorda poogib end kohe külge kõikehõlmav pohhuism. „Mul on (kinnisvara- või kust-iganes-(mustast)-ärist) miljonid ja ma võin teha kõike, mida ma tahan!“, ütlevad need jõmmid. Tahan, viskan prügi, kuhu juhtub; tahan, sõidan oma 700-seeria bemmiga nii, nagu hing ihaldab (loe: ületan kiirust, nõelun jne); tahan, pargin auto, kuhu jumal juhatab jne. Loetelu võib jätkata pikalt. Sellise võimaluse on meile loonud see noor Eesti – noor kapitalism, kus üle laipade ronijad ja kõigele moraalsele sülitavad noored nolgid on meie vabariiki igapäevatasandil valitsemas (jällegi pisut utreerin). Ja kahjuks on taoline mentaliteet levinud ka meie laste-teismeliste seas. Kas olete näiteks tähele pannud, kui hästi (loe: kallites brändirõivastes) käivad paljud meie noored riides? Ja millist (hedonistlikku) elu nad elavad (vt nt fotoalbum.ee)? Samas medali teine pool – mis tegusid nad küll teevad? Kasside torusiiliga ülevalamine, põhjalik läbutsemine, aja sõna otseses mõttes pea surnuks löömine kuskil Viru keskuses hängides, õpetajatele kallaleminemine... Tekib küsimus, kas D&G särk annab kõige suhtes automaatselt indulgentsi? Kas Hugo Bossi vöö annab õiguse kõik endast vanemad inimesed p....e saata ning ühiskonna normaalsetele liikmetele ülalt alla sülitada?

Millest taoline pohhuism tuleb? Ma arvan, et selleks annab peamise tõukejõu (kuigi on ka palju teisi faktoreid) meie üli-individualistlik elukäsitlus. See üksikisikut tähtsustav filosoofia juhib ideoloogiliselt meie pohhuistide armeed. „Tähtis olen MINA ja need teised mingi põrgu! MINA sõidan oma autoga siin tänaval, MINA elan selles kortermajas, see on siin MINU parkla, MUL on raha, et tänaval moelaata pidada... Kas minu ümber ka teisi on ja mida nad sellest arvavad, see mind ei koti. Mul on sellest lihtsalt pohhui“. Ja jõudsimegi algusesse tagasi...

Lõpetuseks ka midagi positiivset – mulle tundub, et tegelikult on pohhuism kui haigus nakatanud siiski ainult väikest osa ühiskonnast, mis on ajakirjanduse poolt lihtsalt väga suureks puhutud (negatiivne uudis müüb). Suur enamik meist on ju tavalised lihtinimesed, kes käivad tööl, kasvatavad lapsi, hoolitsevad ümbruskonna eest, arendavad ennast, käivad näiteks rahvatantsus või on muul viisil aktiivsed/passiivsed, aga samas just hoolivad kodanikud. Kuna üleüldine pohhuism hävitab lõpuks ühel või teisel viisil meid kõiki, siis ainus pääsetee on „olla (rohkem) hoolivad“. Hoolivus (NB! See ei ole viide Tallinna 2008. aasta linnaeelarve loosungile) on see, mida peab hoidma ja rakendama ning mis aitab hävitada pohhuismi. Siis ehk võime loota meid rahuldavale elukeskkonnale ja nimme paatoslikult öeldes – elule paremas tulevikus.

Mõningatest mälestustest 90-ndaist

Kuna just möödus vabariigi juubeliaastapäev, siis mõtlesin, et kirjutan seekord hoopis natuke omaenda mälestusi 90-ndaist kui riigi jaoks esimesest vabast kümnendist, kus möödus minu teismeiga ehk inimese jaoks pöördelisim aeg. Mälestuskilde oleks palju, seega valisin kirjeldamiseks olulisemad.

Ilmselt võib iga erineva kümnendi aegne teismeline öelda, et just tema aastakümme oli hoopis teistsugune kui eelkäijatel. Olen siiski veendunud, et 90-ndad on eelnevate kümnenditega võrreldes diametraalselt erinevad. Taasmoodustus siis ju „vana“ uus riik, mille segased ja samas huvitavad algusaastad ei ole võrreldavad näiteks 80-ndatega. Vabariigi (taas)väljakuulutamisest kuni sajandivahetuseni jäi pea üheksa aastat, kus iga järgnev aasta erines eelmisest päris palju.

Mis siis kronoloogilises järjekorras meenub? Alguses ikka defitsiidi- ja talongiaeg, kus isegi pätsi leiba sai talongide eest, muust kaubast rääkimata. Samuti järjekorrad, kus saia saamiseks pidi seisma praeguseks unustatud (korvi)järjekorras, mille moodustasid kümned ja kümned inimesed. Järjekorras seisjad andsid traadist korvid tagantpoolt ettepoole ning ilma ostukorvita ei lubatud isegi saali siseneda (mäletate veel seda silti „Ilma ostukorvita ei teenindata“?). Mööblimajas olid näiteks saalis väljas mööbel, mis oli varustatud siltidega kas „Näidis“ (ei saanud üldse osta), „Asutuste jaotusega“ (sai läbi asutuste jaotatavate ostulubadega) või „Müügiks“. Neist viimase sildiga esemeid oli äärmiselt vähe, mistõttu osta ei saanud tegelikult suurt midagi. Võib-olla mõne arstikapi.

Rahareform – kus inimesed üritasid reformile eeleval õhtul (ehk siis 19.06.1992) oma viimaseid rublasid, mida kroonideks ei vahetatud, ära kulutada – aga mille peale? Poes midagi saada ei olnud. Järjekorrad olid meeletud. Mäletan, et käisin läbi kõik Õismäe tollased kauplused (Õismäe 1, 2, 3 ja Järveotsa) ning üritasin midagi osta, kuid tulutult – järjekorras ulatusid vongeldes ustest välja. Uus raha, mis aga saadi, oli ilus ja värviline, erinevalt suht ilmetutest rubladest. Ja uue paberraha kupüürid olid muidugi suuremad kui rublad. Lisaks meenub, kui odav kõik alguses oli – sai, piim 2-3 krooni... Uskumatu.

Kooliaeg – kui õigesti mäletan, siis 1991-1992 oli viimane aasta, kus pidi käima veel koolivormiga. Peale seda anti vabad käed. Erinevalt praegusest (põhinedes sellel, mida olen kuulnud-lugenud), oli koolielu üldiselt rahulikum, kehtisid veel mingid reeglid, valitses kord, kuigi hiljem hakkasid sinna aja möödudes (ja mis seal salata, lapsevanemate rikkuse kasvades) juba mõrad tekkima. Ei mäleta eputamist teemal „kellel on kallimad firmariided“. Muidugi on läbi aegade oma staatust näidatud ajakohaste vahenditega, kas siis mudelautod, kleebised, pinalid vms, aga veel 90-ndail tundus see mulle vähemalt veel suht süütu sisuga tegevusena. Puudusid mobiilid, iPod-id, mp3-mängijad ja mis kõik veel. Ma ei ütleks, et me omal ajal millestki ilma jäime, kuna meil neid vidinaid polnud. Alati ei ole seega tehnika areng kasulik, kui seda kasutada valesti.

Ülikooliaeg – siin meenub kõigepealt see, milliste autodega tudengid liikusid. Kui praegu sõidavad juba enam-vähem kõik esimese kursuse tudengid kallite markide ja vingete mudelitega, siis tol ajal oli tudengi peamiseks liiklusvahendiks mingi vanem rüsa, mis oli küll viisaka väljanägemisega, aga absoluutselt ajast maha jäänud. Aga keegi ei häbenenud – oluline oli ju, et saaks sõita erinevate ülikooli õppehoonete vahel (Mustamäe vs Kopli) ja vajadusel ka tööle. Teise mälestuskilluna tuleb ette see, kuidas tollast imeasja – internetti – sai spetsiaalselt TTÜ arvutimajas näppimas käidud. Netscape Navigator oli tollal kõva tegija ning õppejõududel oli raskusi tudengeid sellest eemal hoida. Kuidas ma tollal kõik oma kodutööd ilma internetita ära tegin, on tagasivaates uskumatu. Lisaks puudus meieaegsetel tudengitel praegu ilmselt üliõpilaste lahutamatu kaaslane – sülearvuti. Õnnelikematel oli kodus lauaarvuti, teised pidid leppima sellega, et läksid spetsiaalselt selleks arvutiklassi, et oma kodutööd ära teha. Ja nüüd mõelda, et kui panna praegused õpilased-tudengid eelkirjeldatud aega-olukordadesse, kas nad veaksid välja? Või tunduks neile, et nad on sattunud üksikule saarele ellujäämiskursusele?

Tegelikult on mul isegi kahju, et meie praegustel lastel-noortel ei olnud võimalust käia koolis 90-ndail, kui puudusid paljud praegused ahvatlused, probleemid, hädaohud; kui elu oli lihtsam, sest reeglid alles tekkisid ning oli suurem vabadus teha seda, mida tahad, samas omades veel respekti kooli ja õpetajate suhtes. Minumeelest oli kogu see kogemus (90-ndad) midagi väga unikaalset ning andis edaspidise elu jaoks hulganisti väärtuslikke elukogemusi ning -hoiakuid. Praegune aeg on selle poolest kahjuks palju-palju vaesem.

Liis Lassist ja Stephen Hawking'ist

Tänase teema pealkirjas mainitud isikud on valitud kui sümbolid, absoluutselt mitte tahes kedagi solvata või ülistada. Mis sümbolitest aga juttu tuleb, sellest juba allpool. Rõhutan siinkohal ka veelkord, et kõik siin kirjeldatu on puhtalt empiiriline.

Olen tähele pannud seda, et kui näiteks mõnes restoranis teenindab mind välimuselt kena tüdruk, siis tekib automaatselt soov talle jootraha jätta, loomulikult eeldades, et teenindus on ka kvaliteetne. Samas, keskmisest vähem ilusa teenindaja korral on tipi jätmine suht vähetõenäoline, isegi kui ta teenindas mind hästi. Sarnane olukord on kaupluses – kui ikka müüja on välimuselt kena, siis on suurem tõenäosus mul ost sooritada, kui siis, kui teenindaja nii kena pole. Müüja boonus aga sõltub praktiliselt igal pool ka käibest... Okei, ma saan aru, et mehed vaatavad silmadega ja selline käitumismudel on nende puhul ehk normaalne. Aga olen päris kindel, et ka naistele on vähemalt esmapilgul ikkagi oluline see, kui hea teenindaja välja näeb. Ja seda just näolapi ja kehaehituse, mitte riiete poolest.

Mida tahan eelpool kirjutatuga öelda? Aga seda, et olenemata meie jutust, et me hindame inimest ikkagi tema „sisu“, mitte tema „kesta“ järgi, siis reaalses elus on see jutt pooltõde või isegi demagoogia. Fakt on see, et esimesena hinnatakse inimest ikkagi selle järgi, kui kena ta välja näeb. Ja see reegel, nagu sai ka kirjeldatud, kehtib ka naistepoolsel hinnanguandmisel. Seega – ükskõik, kui hea või halb inimene sisimas ja iseloomult on, langetavad teised inimesed tema kohta esmase hinnangu, lähtudes hinnatava välimusest. Rääkides sümbolitest, siis kui on ikka kole inimene (robustne väljend, aga paremat ei leidnud), siis võib ta olla küll kuitahes hea südamega, siiras, lõbusa jutuga ja mis kõik veel, aga teised inimesed teda ikka omaks ei võta, vähemalt esimese hooga. Ja vastupidi - olenemata sellest, kui õel ja muidu vastiku iseloomuga inimene on – kui inimene on välimuselt ja näolapilt klassikaliselt ilus, siis vaadatakse tema peale automaatselt teistmoodi (loe: soosivalt) ja ta võetakse seltskonda kiiresti omaks. Loomulikult hiljem, kui avaldub inimese tegelik pale, saavad ehk needsamad esmase hinnangu andjad oma veast aru ning võivad veel midagi päästa. Pahatihti võib aga siis juba hilja olla – kahju on juba tehtud.

Me ei ole ju kõik välimuselt ilusad inimesed – ikka on neid, kellele on ilu looduse poolt vähem antud, ja neid, kellele rohkem. Jätame siinkohal välja hindajate subjektiivsuse (et ilu on vaataja silmades ja muu selline jama) – räägime klassikalistest iluideaalidest. Aga nagu teame, see ei tähenda, et ilusad inimesed on oma olemuselt alati ka paremad ja koledad halvemad. Kahjuks me seda fakti ei arvesta. Ma arvan, et kõik meie, kes me nii „ilusad“ pole, oleme mõnel elujuhtumil kogenud teistepoolset tõrjumist, halvustavat suhtumist või mis kõige hullem, mõnitamist. Ja seda just inimese välimuse ja/või tema näolapi pärast. Aga kas saame öelda, et meie, mitte-nii-ilusad-inimesed, oleme siis sellest patust puhtad, et hindame teist inimest alati tema sisu järgi? Vaevalt. Nii, nagu meid hinnatakse halvemini, kuna oleme teiste silmis koledamad, nii hindame me ise ka meie silmis inetuid inimesi veel halvemini.

Miks see siis nii on, et me vaatame inimesele peale ja kui ta on välimuselt kena ja armas, siis võtame ta kohe omaks, vastasel korral mitte? Eks siin mängivad peamist rolli inimese meeled, mis aitavad ümbrust tajuda. Inimese jaoks on ju peamine meel, mille kaudu info meie ajju saabub ja kus seda siis edasi töödeldakse, nägemismeel. Seega esimene kontakt välismaailmaga saabub silmade kaudu. Ja kuna me nüüd näeme läbi silmade, et meie vastas olev inimene ei ole ilus, siis aju langetabki kohe otsuse, et inimene on kole ning kujundab automaatselt ka hoiaku, mis läbi meie käitumise ka väljendub. Kuna nägemisimpulss on esmane kontakt nii meestele kui ka naistele, siis lähtuvadki mõlemad oma hinnangu andmisel just sellest, mida nad silmade kaudu teada said, mitte sellest, mida nad kuulevad või haistavad. Nii et suhteliselt üks-ühene seos. Sellepärast ongi ilusatel inimestel maailmas kergem elada, et neid koheldakse kõigi poolt automaatselt paremas valguses mitte sellepärast, et nad on võib-olla targad või hea huumorimeelega, vaid just tänu oma ilusale välimusele. Inimese sisuline pool ehk siis tema iseloom, teadmised, oskused ja eluhoiak avalduvad muule maailmale hiljem. Naised vaatavad peale lähemat tundmaõppimist ehk rohkem inimese sisse ja hakkavad lõpuks „kõrvadega“ armastama, nagu seda on kujundlikult öeldud.

Kõigest eelnevast lähtudes pole vaja palju mõelda, mis näiteks saab, kui mitte-nii-ilusale-mehele (kellel on küll hea süda, fantastiline huumorimeel ja hooliv iseloom) hakkab meeldima mõni kena naine. Kui sellel naisel oleks nüüd valida eelkirjeldatud mehe ja mõne ilueedi (kes eeldatavasti on suhteliselt loll ja harimatu) vahel, siis kumma ta kõige esmase mulje (elik välimuse) järgi valiks? Ja nüüd küsin, miks naised oma valesid otsuseid meestevalikul (ja ka mehi, keda nad valisid) alati tagantjärgi kiruvad, aga mitte kunagi ei mõtle sellele, et alguses saaks teha õigema valiku, kui natukenegi püüda langetada otsust mitte silmadest, vaid südamest saadava info põhjal? Aga ilmselt on need kahjuks ainult retoorilised küsimused...

Laste joomapidudest ja nende eksponeerimisest

Ilusat jätkuvat aastat kõigile :) Ma tean, et olen blogikirjutamise viimasel ajal pisut unarusse jätnud, aga luban edaspidi regulaarsemalt kirjutada.

On üks teema, mis mind viimasel ajal pisut nö. kummitama on jäänud. Meie tehnikaavastused ja –imed on loomulikult igatepidi teretulnud ning olen absoluutselt nõus väidetega, et tegelikult suurendab tehnika areng majanduslikku lisaväärtust, kuna inimesed peavad oma kallist aega vähem kulutama tegevustele, mille võiksid ära teha masinad. Vabanenud aja saaksid inimesed kulutada aga uute asjade ja eelkõige just efektiivsemate protsesside väljamõtlemisele, mis ongi see lisaväärtus, mida me niiväga ootame. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida... Vaid hoopis sellest, et meie lapsed ja noored (parem oleks vist öelda lapsnoorukid) on hakanud tehnikasaavutusi ühel kummalisel moel ära kasutama. Ja seda tehes on ülejäänud maailmale (kui laiemalt võtta) paljastunud üks suhteliselt trööstitu tõsiasi.

Nimelt on avastatud digifotokate ja –videokaamerate võlud, ning veelgi enam – oma „teosed“ pannakse teise kaasaja suure ime – interneti – avarustele kõigile vaatamiseks välja. Loomulikult ei ole iseenesest selles ju midagi halba, kui tehnilisest küljest väga lihtsaks muutunud fotograafiat ja filmindust ära kasutatakse ning endale ja tulevastele põlvedele mälestusi jäädvustatakse. Probleemiks muutub asi, nagu ikka, siis, kui avanenud võimalusi kas sihilikult või teadmatusest kurjasti ära kasutatakse. Ehk kui tehnika muutub inimese käes (pahatihti tema enda teadmata) mitte adraks, vaid mõõgaks, millel on teatavasti maakündmise asemel teised kasutusalad.

Ma ei hakka täna kirjutama Youtube’is laialt levivatest kodukootud vägivallavideotest, küll aga küsin, kas olete viimasel ajal juhtunud näiteks sellisele internetisaidile nagu fotoalbum.ee. Kas teate õieti, mis pilt seal avaneb? Muidugi on seal hulga kasutajate palju erinevaid pilte kas siis oma reisidest, lemmikloomadest, sündmusest või lihtsalt mingeid suvalisi internetipilte, mida inimesed on üles laadinud peamiselt eesmärgiga neid oma tuttavatele näidata. On aga üks erikategooria pilte, millede rohkus on hakanud mind juba häirima. Need on nn. läbupildid. Ja mitte tavaliste, vaid selliste läbude pildid, kus osalejateks on selgelt alaealised. Kataloogide nimedeks on ikka à la „Krissu sünna“, „Petsi saunakas“ või „ Ellu juures“, aga mõned sealt avanevatest piltidest oleks tõesti väärt politsei uurimist. Kas ei keela meie seadused mitte alaealistel alkoholi tarvitada või vähemalt omada lahtist alkoholipudelit? Igal juhul on pea kõigis taolistes „sünna“-piltide kataloogides vähemalt üks foto, kus lapsed istuvad kuskil laua taga, saunalinad ümber ja Viru Valge või muu kange alkoholi pudel lahtikorgituna ees. Tihti on lisandina läheduses näha vesipiipu. Taolised pildikataloogid ei ole erandid.

Palun ärge arvake, et ma olen mingi pensionäri mõtlemisega näpuviibutaja, kes noorusele moraali loeb ja kõiki karskusele kutsub. Kaugel sellest – oleme ju kõik igasugu lollusi ja võib-olla ka keelatut teinud ning teeme ka edaspidi. Küsimus on pigem selles, et aina enam ja enam on taolisi tegevusi hakatud sõna otseses mõttes kõigile näitama ning reklaamima, ja eriti veel alaealiste poolt. Pidutseja enda jaoks oli ehk tegemist lõbuga, aga kõigile seda vaatamiseks panna, et „näete, kuidas ikka mina kui tegija pidutsesin“, on enam kui taunitav, seda enam, et teatud õrnas eas on teiste (halva) eeskuju järgijaid paraku palju.

Siinkohal tulebki sisse teema, et tehnikasaavutusi kasutatakse ära, ilma et endale aru antakse, mida täpselt siis tehakse. Lisaks eeskuju andmisele ning sellega õli tulle valamisele on asjal veel üks tahk, mis on tegelikult kahjulik osalejatele endile. Huvitav, kas lapsed ei mõtle, et pilte, kus nad viinapudeliga või muu keelatuga peale on jäänud, saab kasutada nende endi vastu? Me kõik ju näeme enda ekraanilt, mida seal läbul joodi ja mida muud tehti – see pole enam mingi diafilmi slaidide vaatamine kuskil koduseinal, vaid avalik info, mis on kättesaadav vajadusel ka politseile. Tuleks ikkagi kontrollida, mis laadi pidudel lapsed viibivad ning mida seal tehakse. Ja kui juba ollakse peol, kus tehakse keelatud asju, siis ärgem reklaamigem seda hiljem tervele maailmale enda tehtud tõestusmaterjalidega. Pangem need pildid kasvõi parooli alla. Vanasõna ütleb, et "pill tuleb pika ilu peale" – ja antud juhul võib see nii ka juhtuda, kui tehnikasaavutusi saamatult ära kasutakse.