Jälle on kätte jõudnud pühadeperiood. Minu jaoks on jõulud alati olnud mingi erilise tähtsusega, nii et juba kuu aega varem hakkavad mõtted liikuma, et „varsti on jälle pühad“ ja saab kingitusi :) Olen siis nagu väike laps, mis iseenesest on tore, kuigi mõnele võib see tobe tunduda. Minu jaoks on siiski olulised aastatega välja kujunenud traditsioonid, milleta neid pühi ette ei kujuta. Siia kuuluvad nii kinkide tegemine-saamine, jõulumuusika kuulamine, kuuse ehtimine jpm tegevused.
Alati on muidugi ka see soov, et jõulude ajal ikka lumi korralikult maas oleks. Viimastel aastatel on seda siiski kahjuks harva juhtunud – eks Tallinn olegi selles mõttes halvas seisus, et kui Otepääl veel talviti lund leidub, siis siin vajaduse korral (ehk siis jõulude ajal) lund kunagi piisavalt ei ole. Ja vastupidi – kui vaja pole, siis kallab valel päeval või liiga palju korraga. Ehk mäletab nii mõnigi paari aasta tagust 22. detsembrit, kui kogu linn oli tugeva lumesaju ja puuduva tänavakoristuse pärast täielikult umbes, nii et kesklinnast Õismäele sõitmiseks kulus mitu tundi...
Jõulukinkide otsimine ja ostmine on muidugi paras peavalu – peab arvestama, mida inimene võiks tahta ja kui palju see maksab. Kingid tuleb osta piisavalt vara, et mitte tungelda järjekordades, ja samas ka piisavalt hilja, et jõuaks veel vajadusel kingiobjektis ümber mõelda. Kedagi ilma ka jätta ei taha ja eks nii need natuke „lollakad“ kingid tulevadki. Mis tegelikult viibki nüüd teema paljuräägitud jõulude kommertsialiseerumiseni.
Äripoole tugev esindatus on jõulupühade puhul meie kapitalistlikus ühiskonnas täiesti paratamatu. Me peaks elama ilmselt kuskil budistlikus Tiibetis või hinduistlikus Indias, et mitte hoolida materiaalsetest hüvedest, mida me pühade ajal saame. See aga ongi äri eesmärk – meile neid hüvesid pakkuda. See pole üldse laiduväärt idee. Kõik me peame elama, samuti äriettevõtted. Jaekaubandus saab pea kolmandiku aastakasumist just detsembris, ja kui inimesed on pähe võtnud just aasta viimasel kuul teistele head teha ja neile kinke valmistada (võib-olla küll samas silmakirjatsedes), siis miks mitte sellelt kasu lõigata. Taunimistväärt on küll praktika hakata jõulusid välja reklaamima juba oktoobris, aga ilmselt on ka see paratamatus. Sisimas me tahame kinke teha ja ise neid saada – miks siis avalikult selle vastu võidelda? See on sama, kui öelda, et „mina Kroonikat küll ei loe, see on mingi jama“ – ja siis samas pimedas teki all lapatakse ajakirja huviga. Paluks vähem silmakirjalikkust !
Jõulupühade kristlik idee on meie ateistlikus riigis küll täiesti ära kadunud (millest mina veendunud ateistina täiesti aru saan), kuid samas arvestades, et ka kirik on meile aastasadu valetanud ning kultiveerinud fakti, et Jeesus sündis aastal 0 detsembri 24. päeval, kui tegelikult oli nimetatud ajalooline isik tolleks hetkes juba pea keskealine, siis ma ei imesta, et jõulud kui „Jeesuse sündimise pühad“ kellelegi korda ei lähe. Aga noh, jäägu see teema rohkem teoloogidele ja teadlastele selgitamiseks.
Mina soovin, et jõulud oleks meie kõigi jaoks eeskätt rahupühad – ilma mingi kirikliku või kommertsliku taustamürata. Et see oleks aeg oma perekonnaga koos olemiseks ning et tuntaks sel pimedal ja hetkel paraku lumevaesel ajal, et rahu on siiski meie südames ja meie vahel. Et unustataks kasvõi mõneks päevaks tavapärane eestlaslik väiklus ja ärapanemissoov ning et selle asemel valitseksid ühistegemisrõõm ja inimlikud soojad tunded.
Rahulikke ja kauneid pühi kõigile ning kohtumiseni uuel aastal :) !
kolmapäev, 19. detsember 2007
laupäev, 8. detsember 2007
Rahast ja selle mõjuvõimust
Kas olete mõelnud sellele, et tegelikult on paljude meie tegevuste/otsuste taga raha või laiemalt öeldes rahalised huvid? Ma ei saa öelda, et absoluutselt kõike juhib raha, aga siiski on enamik meie tegevusi suunatud selliselt, et tulemuseks oleks meie isikliku varanduse kasv. Ja seda nii üksikisikute, äriühingute, organisatsioonide kui ka riikide ja nende ühenduste tasandil.
Lihtsaim näide – tööl käime selleks, et raha teenida. Mõni võib küll vastu vaielda, et tema peamiseks sooviks on aega mingi tegevusega sisustada, kedagi töö kaudu aidata vms. See on puha jama! Kõik inimesed käivad tööl raha pärast, olgu nad hingelt nii altruistlikud kui tahes. Omast vabast ajast tegeletakse hobidega ning nende puhul võib rahaline tulemus olla teisejärguline. Keerulisemaks läheb olukorra hindamine siis, kui väliselt paistab, et inimene soovib oma tegevuste-otsustega isiklikku või üleüldist õiglust taga nõuda, aga tegelikult on sisu poolest eesmärk ikkagi see, et positiivse lahenduse korral ootab inimest rahaline hüve või preemia. Näiteks on sündmus, kus ülikooli tudeng protestib oma nõrga või kaastudengi tugeva eksamihinde vastu, öeldes, et miks nii. Et „miks mina saan halvema hinde, kuid see teine inimene sai parema, kuigi nähtavaid erinevusi töödes ei ole“. Olgu õppejõu vastus, milline tahes – tudengi motiiviks oma hinnet protestides oli mitte õilis eesmärk, et „maailmas valitseks õiglus“, vaid ikka see kõige tavalisem – halvema hinde tõttu võib ta langeda välja stippi saavate tudengite nimistust. Lisaks võib ta kaugemas perspektiivis ilma jääda cum laude-tiitlist, mis omakorda võib mõjutada tema väljavaateid tööturul. Üksikisiku tasandil võib näiteid tuua veel, kus me langetame otsuseid, lähtudes sellest, missugune olukord on meile isiklikult kasulikum, mitte sellest, mis oleks parem kogu ühiskonnale. Eestlaste puhul on minu meelest tabavalt kasutatud omadussõna „rehepaplik“ – et kui ma midagi teen, siis mis ma selle eest saan? Mis altruismist me sellisel juhul üldse rääkida saame...?
Organisatsioonide (eriti just äriühingute) tasandil on asi veelgi lihtsam. Seal on pea kõik ettevõtted (kui välja arvata tõesti mõned heategevusasutused) oma otsused tehtud, lähtudes kasumlikkuse suurendamisest, mis muidugi ei ole iseenesest halb. Omanik soovib ju oma ettevõttesse pandud raha kasumiga tagasi saada (st üksikisiku tasand) – teenida oma raha pealt raha. Olukord on halvem siis, kui ettevõte maskeerib oma tegevuse nii, et tema sellest nagu midagi ei teeni, samas kui varjatult kasseeritakse ikkagi sisse head summad. Näiteks mobiilioperaatorite heategevuskampaaniad, seda eriti mõnel aastaajal, kus inimesed on heldemad (jõulud). Reklaamitakse suurelt oma heategevuskampaaniaid, et „saates SMS sellel ja sellel numbril, toetate kodutuid koeri, sünnitusmaju, orbusid vms“. Ei öelda aga arusaadavalt välja, kui palju operaator sealt vahelt teenib. Ja nii saadavadki tuhanded inimesed toetussõnumeid koertele, arvates, et nende saadetud 100 krooni jõuab koerte varjupaika pärale. Aga tutkit, brat! Igalt sõnumilt pistab operaator enda taskusse „töötlemistasu“ (või mis iganes eufemismi nad välja mõtlevad). Ühelt sõnumilt saadav summa pole küll kuigi suur, aga samas kuna SMSide hulk on märkimisväärne, siis selle pealt teenitakse ikkagi kena kopikas lisakasumit. Ja seda heategevuse sildi all! Pankade kampaaniatest pole mõtet kirjutadagi – seal tõmmatakse enda kasum heategevusprojektilt nii peenelt, et ei saa arugi. Lisaks kaasneb kõikide taoliste ettevõtmistega firma maine tõus, mis toob kaasa uusi kliente, mis omakorda... Noh, te teate juba isegi, kuidas asi edasi läheb.
Riikide (ja nende ühenduste) puhul on rahaline huvi peidetud tavaliselt mõne teise huvi sisse, olgu selleks siis transiit, diplomaatilised suhted jne. Kuna riikidel ei ole sõpru, vaid ainult huvid, siis ei ole vaja kaua mõelda, miks üks riik teisele nö. külje alla poeb või iga hinna eest temaga suhteid tahab luua/hoida. Iga huvi tagant paistab alati kas rohkem või vähem välja soov selle pealt midagi teenida.
Seega, tahame või mitte, taanduvad väga paljud asjad meie igapäevaelus rahale. Ma ei ütlegi, et see oleks halb, aga küsimus on selles, kas me raha võimu reaalsust ka adume, näiteks kui saadame toetussõnumeid sünnitusmaja toetuseks. Või on rahalised huvid meie arvates pigem mingi igapäevaelu kollateraalne nähtus, millele me ei taha tähelepanu pöörata. Viimasel juhul ei maksa siis ka imestada, miks mõned meist aina rikkamaks ja teised vaesemaks saavad. Raha ja varanduse hulk maailmas on ju konstantne.
Lihtsaim näide – tööl käime selleks, et raha teenida. Mõni võib küll vastu vaielda, et tema peamiseks sooviks on aega mingi tegevusega sisustada, kedagi töö kaudu aidata vms. See on puha jama! Kõik inimesed käivad tööl raha pärast, olgu nad hingelt nii altruistlikud kui tahes. Omast vabast ajast tegeletakse hobidega ning nende puhul võib rahaline tulemus olla teisejärguline. Keerulisemaks läheb olukorra hindamine siis, kui väliselt paistab, et inimene soovib oma tegevuste-otsustega isiklikku või üleüldist õiglust taga nõuda, aga tegelikult on sisu poolest eesmärk ikkagi see, et positiivse lahenduse korral ootab inimest rahaline hüve või preemia. Näiteks on sündmus, kus ülikooli tudeng protestib oma nõrga või kaastudengi tugeva eksamihinde vastu, öeldes, et miks nii. Et „miks mina saan halvema hinde, kuid see teine inimene sai parema, kuigi nähtavaid erinevusi töödes ei ole“. Olgu õppejõu vastus, milline tahes – tudengi motiiviks oma hinnet protestides oli mitte õilis eesmärk, et „maailmas valitseks õiglus“, vaid ikka see kõige tavalisem – halvema hinde tõttu võib ta langeda välja stippi saavate tudengite nimistust. Lisaks võib ta kaugemas perspektiivis ilma jääda cum laude-tiitlist, mis omakorda võib mõjutada tema väljavaateid tööturul. Üksikisiku tasandil võib näiteid tuua veel, kus me langetame otsuseid, lähtudes sellest, missugune olukord on meile isiklikult kasulikum, mitte sellest, mis oleks parem kogu ühiskonnale. Eestlaste puhul on minu meelest tabavalt kasutatud omadussõna „rehepaplik“ – et kui ma midagi teen, siis mis ma selle eest saan? Mis altruismist me sellisel juhul üldse rääkida saame...?
Organisatsioonide (eriti just äriühingute) tasandil on asi veelgi lihtsam. Seal on pea kõik ettevõtted (kui välja arvata tõesti mõned heategevusasutused) oma otsused tehtud, lähtudes kasumlikkuse suurendamisest, mis muidugi ei ole iseenesest halb. Omanik soovib ju oma ettevõttesse pandud raha kasumiga tagasi saada (st üksikisiku tasand) – teenida oma raha pealt raha. Olukord on halvem siis, kui ettevõte maskeerib oma tegevuse nii, et tema sellest nagu midagi ei teeni, samas kui varjatult kasseeritakse ikkagi sisse head summad. Näiteks mobiilioperaatorite heategevuskampaaniad, seda eriti mõnel aastaajal, kus inimesed on heldemad (jõulud). Reklaamitakse suurelt oma heategevuskampaaniaid, et „saates SMS sellel ja sellel numbril, toetate kodutuid koeri, sünnitusmaju, orbusid vms“. Ei öelda aga arusaadavalt välja, kui palju operaator sealt vahelt teenib. Ja nii saadavadki tuhanded inimesed toetussõnumeid koertele, arvates, et nende saadetud 100 krooni jõuab koerte varjupaika pärale. Aga tutkit, brat! Igalt sõnumilt pistab operaator enda taskusse „töötlemistasu“ (või mis iganes eufemismi nad välja mõtlevad). Ühelt sõnumilt saadav summa pole küll kuigi suur, aga samas kuna SMSide hulk on märkimisväärne, siis selle pealt teenitakse ikkagi kena kopikas lisakasumit. Ja seda heategevuse sildi all! Pankade kampaaniatest pole mõtet kirjutadagi – seal tõmmatakse enda kasum heategevusprojektilt nii peenelt, et ei saa arugi. Lisaks kaasneb kõikide taoliste ettevõtmistega firma maine tõus, mis toob kaasa uusi kliente, mis omakorda... Noh, te teate juba isegi, kuidas asi edasi läheb.
Riikide (ja nende ühenduste) puhul on rahaline huvi peidetud tavaliselt mõne teise huvi sisse, olgu selleks siis transiit, diplomaatilised suhted jne. Kuna riikidel ei ole sõpru, vaid ainult huvid, siis ei ole vaja kaua mõelda, miks üks riik teisele nö. külje alla poeb või iga hinna eest temaga suhteid tahab luua/hoida. Iga huvi tagant paistab alati kas rohkem või vähem välja soov selle pealt midagi teenida.
Seega, tahame või mitte, taanduvad väga paljud asjad meie igapäevaelus rahale. Ma ei ütlegi, et see oleks halb, aga küsimus on selles, kas me raha võimu reaalsust ka adume, näiteks kui saadame toetussõnumeid sünnitusmaja toetuseks. Või on rahalised huvid meie arvates pigem mingi igapäevaelu kollateraalne nähtus, millele me ei taha tähelepanu pöörata. Viimasel juhul ei maksa siis ka imestada, miks mõned meist aina rikkamaks ja teised vaesemaks saavad. Raha ja varanduse hulk maailmas on ju konstantne.
neljapäev, 22. november 2007
Rate.ee-st ja feimist
Viimased viis aastat on mulle tõestanud muuhulgas kahte asja – esiteks on Eesti inimesed väga edevad ning teiseks oskavad mõned meist selle edevuse suureks rahaks teha. Heaks näiteks on veebikeskkond Rate.ee (edaspidi reit), mis 2002. aasta maist alates (kui asi alguse sai) on kasvanud, kasvanud ning saanud praeguseks üheks populaarseimaks Eesti internetisaidiks neti.ee kõrval. See on täiesti fenomenaalne, kuidas ühtäkki said nii tagasihoidlikest eestlastest suured eneseimetlejad. Või on see pigem eneseväljendus „turvalises“ virtuaalkeskkonnas, kus keegi ei saa sinu ilu või koledust otse näkku öelda, vaid teeb seda interneti teel? Et siis muutuvad kõik justkui julgemaks... Noh, jäägu see psühholoogide-sotsioloogide uurida – selge on, et reidi looja ning hetkel vähemusosanik Andrei Korobeinik suutis tekitada peaaegu eimillestki suure fenomeni, mis tagatipuks tõi talle reiti haldava firma enamusosaluse müügist EMT’le kõvad 40 ja rohkem miljonit krooni. Ärivaistu poisil seega oli.
Müügiga saavutas ta aga ju väga tubli tulemuse – kes oleks osanud arvata, et üks internetikeskkond, mis pealegi on suunatud noortele, kes ju ise veel ei teeni, suudetakse sellise hulga raha eest ära müüa. Ilmselt pidi see mäng küünlaid väärima. Aga tegelikult miks ka mitte – oli reit ju esimene taoline sait, kes muuhulgas oma päris pikaaegset monopoolset seisu üsna jõhkralt ära kasutas ning turule sellised teenused tõi, mis istusid ja istuvad siiani sügaval laste(vanemate) rahakottides ning järjest nahaalsemalt sealt raha välja pumpavad.
Pean ütlema, et olin minagi veel mõni aeg tagasi reidi (pikaaegne) liige ja kasutaja, kuid mingil hetkel sai mul sellest villand. Reit ei olnud enam see, mis ta oli 2002. aasta lõpus, kui ma selle keskkonnaga liitusin. Ma „aplodeerin“ Korobeinikule või kellele iganes, kes mõtlesid välja (või vast pigem kopeerisid mõnest välismaa analoogsest saidist) sellised asjad nagu feimi ja SOLid (teate ju küll – reidi „vajalikud funktsionaalsused“). Kui enne nimetatud „vidinaid“ oli reit tegelikult üks üsna mõnus koht, kus sai pilte lisada/hinnata/vaadata/kommenteerida, vast ka tutvusi sobitada ning peaaegu ainukeseks raharöövliks oli SMSide saatmine piltidele hinde 10 panemiseks (kui pilt tõesti meeldis), siis nüüd on reidist saanud koht, kus oluline on mitte inimene, vaid feim – kui palju on sul nn. sõpru, sõprade sõpru jne jne.
Aga miks feim siis nii prevaleerivaks on reidis saanud? Sest see on ju pea 100% marginaaliga äri! Need SMSid ei maksa EMT/Korobeinik’ule mitte midagi – ainult leheküljele märke panemise vaev. Kujutate ette, kui palju päevas saadavad noored (suure tõenäosusega mitte omateenitud) raha eest reiti SMSe, et a la „feimime“ või „Mannu feimib 200+“ (st kui su feim on üle 200, siis saad Mannu „sõbraks“) või näiteks „MinuLemmik-LemmikBoonuka SõberPõlvast xD .. Ummmhh jahh Kommige Meid Sitaxx (AA) Exjjuu :) Mina Teen 7p vahetust .. ei tea kas Aloo Teebä? :D Olge Musid (KL)“ (seda kirjutab ca. 14-aastane tüdruk Ruhnust). Ehk tüüpilisim taoline sõnum on järgmine „FEIMIN TÄNA KÕIGIGA! AGA AINULT TÄNA! LIHTSALT LISA JA MA LISAN SIND VASTU, KIRJU POLE VAJA SAATA! JA KES SELLELE PILDILE 7'e paneb saab 7 või 10 vastu ka ;)“ (kusjuures SMSi saatjaks on 18-aastane poiss, kes saadab sõnumi – ülla-ülla – iseendale !!). Jne jne. Vaadake viimaseid 10-punkti andmisi reidi esilehelt ning te näete meie noorte tegelikku igapäevaharrastust – mul polegi mõtet rohkem näiteid tuua. Häbi hakkab lihtsalt.
Ja teine põhjus, miks ma ei näe enam reidil kui mõnusal pildivaatamise ja –hindamise keskkonnal enda jaoks mõtet, on see, et kui vaadata, mis toimub näiteks naiste (või peaks pigem ütlema plikade) TOP 300-s, siis avanev vaade on masendav. Tegin just täna õhtul uuringu ning vaatasin üle mõned parameetrid esimese TOP 75 naise (või kuidas iganes neid seal nimetada) osas ning sain järgmise tulemuse:
Keskmine feim 242
Keskmine vanus 18,2, kusjuures meil on siin tõelised fruktid – 75st naisest vaid 29 avaldas vanuse, ülejäänud 46 on ilmselt siis ületanud kuldse keskea piiri, et oma vanust häbenevad. Kuigi piltide pealt vaatavaks meile vastu just nagu mingid 13-aastased - mine võta siis kinni...
Ja olulisim – kas pilt on minu arvates TOPi vääriline või ei? St. kas minu jaoks on pildil mingi väärtus (hea kompositsioon, valgus, poos vms), mille poolest võiks see kuuluda piltide TOPi. 75st pildist ainult 15 käis rohkem või vähemal määral selle kriteeriumi alla. Ülejäänud 60 (sic!) pilti olid ausalt öeldes totaalne pask. Nii et mis TOP see siis selline õieti on? Pilti kui sellist seal ju järelikult ei hinnata.
Seega mida saame lõpetuseks öelda – kui tahate ennast näidata ning „kuulsaks“ teha (feim, you know...) tuhandetesse ulatuvate telefoniarvete hinnaga, ning seda sadade ja sadade ennasttäis ning omast arust maailma valitsevate tiinekate ja pubekate (aga mitte ainult) seas, siis palun – liituge lahkesti reidi toreda seltskonnaga. Nemad võtavad teie sõbrad ja feimi (st raha) meelsasti vastu. Tõeline paradiis – isegi sõbrad ja suhted on hõbeseeklite vastu vahetatud, kas pole tore? Huvitav, mis see järgmisena seal rahaks tehakse... Elame-näeme - majanduskasv ju jätkub, seega sõnumite arv samuti :).
Müügiga saavutas ta aga ju väga tubli tulemuse – kes oleks osanud arvata, et üks internetikeskkond, mis pealegi on suunatud noortele, kes ju ise veel ei teeni, suudetakse sellise hulga raha eest ära müüa. Ilmselt pidi see mäng küünlaid väärima. Aga tegelikult miks ka mitte – oli reit ju esimene taoline sait, kes muuhulgas oma päris pikaaegset monopoolset seisu üsna jõhkralt ära kasutas ning turule sellised teenused tõi, mis istusid ja istuvad siiani sügaval laste(vanemate) rahakottides ning järjest nahaalsemalt sealt raha välja pumpavad.
Pean ütlema, et olin minagi veel mõni aeg tagasi reidi (pikaaegne) liige ja kasutaja, kuid mingil hetkel sai mul sellest villand. Reit ei olnud enam see, mis ta oli 2002. aasta lõpus, kui ma selle keskkonnaga liitusin. Ma „aplodeerin“ Korobeinikule või kellele iganes, kes mõtlesid välja (või vast pigem kopeerisid mõnest välismaa analoogsest saidist) sellised asjad nagu feimi ja SOLid (teate ju küll – reidi „vajalikud funktsionaalsused“). Kui enne nimetatud „vidinaid“ oli reit tegelikult üks üsna mõnus koht, kus sai pilte lisada/hinnata/vaadata/kommenteerida, vast ka tutvusi sobitada ning peaaegu ainukeseks raharöövliks oli SMSide saatmine piltidele hinde 10 panemiseks (kui pilt tõesti meeldis), siis nüüd on reidist saanud koht, kus oluline on mitte inimene, vaid feim – kui palju on sul nn. sõpru, sõprade sõpru jne jne.
Aga miks feim siis nii prevaleerivaks on reidis saanud? Sest see on ju pea 100% marginaaliga äri! Need SMSid ei maksa EMT/Korobeinik’ule mitte midagi – ainult leheküljele märke panemise vaev. Kujutate ette, kui palju päevas saadavad noored (suure tõenäosusega mitte omateenitud) raha eest reiti SMSe, et a la „feimime“ või „Mannu feimib 200+“ (st kui su feim on üle 200, siis saad Mannu „sõbraks“) või näiteks „MinuLemmik-LemmikBoonuka SõberPõlvast xD .. Ummmhh jahh Kommige Meid Sitaxx (AA) Exjjuu :) Mina Teen 7p vahetust .. ei tea kas Aloo Teebä? :D Olge Musid (KL)“ (seda kirjutab ca. 14-aastane tüdruk Ruhnust). Ehk tüüpilisim taoline sõnum on järgmine „FEIMIN TÄNA KÕIGIGA! AGA AINULT TÄNA! LIHTSALT LISA JA MA LISAN SIND VASTU, KIRJU POLE VAJA SAATA! JA KES SELLELE PILDILE 7'e paneb saab 7 või 10 vastu ka ;)“ (kusjuures SMSi saatjaks on 18-aastane poiss, kes saadab sõnumi – ülla-ülla – iseendale !!). Jne jne. Vaadake viimaseid 10-punkti andmisi reidi esilehelt ning te näete meie noorte tegelikku igapäevaharrastust – mul polegi mõtet rohkem näiteid tuua. Häbi hakkab lihtsalt.
Ja teine põhjus, miks ma ei näe enam reidil kui mõnusal pildivaatamise ja –hindamise keskkonnal enda jaoks mõtet, on see, et kui vaadata, mis toimub näiteks naiste (või peaks pigem ütlema plikade) TOP 300-s, siis avanev vaade on masendav. Tegin just täna õhtul uuringu ning vaatasin üle mõned parameetrid esimese TOP 75 naise (või kuidas iganes neid seal nimetada) osas ning sain järgmise tulemuse:
Keskmine feim 242
Keskmine vanus 18,2, kusjuures meil on siin tõelised fruktid – 75st naisest vaid 29 avaldas vanuse, ülejäänud 46 on ilmselt siis ületanud kuldse keskea piiri, et oma vanust häbenevad. Kuigi piltide pealt vaatavaks meile vastu just nagu mingid 13-aastased - mine võta siis kinni...
Ja olulisim – kas pilt on minu arvates TOPi vääriline või ei? St. kas minu jaoks on pildil mingi väärtus (hea kompositsioon, valgus, poos vms), mille poolest võiks see kuuluda piltide TOPi. 75st pildist ainult 15 käis rohkem või vähemal määral selle kriteeriumi alla. Ülejäänud 60 (sic!) pilti olid ausalt öeldes totaalne pask. Nii et mis TOP see siis selline õieti on? Pilti kui sellist seal ju järelikult ei hinnata.
Seega mida saame lõpetuseks öelda – kui tahate ennast näidata ning „kuulsaks“ teha (feim, you know...) tuhandetesse ulatuvate telefoniarvete hinnaga, ning seda sadade ja sadade ennasttäis ning omast arust maailma valitsevate tiinekate ja pubekate (aga mitte ainult) seas, siis palun – liituge lahkesti reidi toreda seltskonnaga. Nemad võtavad teie sõbrad ja feimi (st raha) meelsasti vastu. Tõeline paradiis – isegi sõbrad ja suhted on hõbeseeklite vastu vahetatud, kas pole tore? Huvitav, mis see järgmisena seal rahaks tehakse... Elame-näeme - majanduskasv ju jätkub, seega sõnumite arv samuti :).
reede, 9. november 2007
Eesti liikluskultuuri(tuse)st
Üks igapäevane jututeema kaasaja Eestis on meie vabariigi liikluskultuur (või selle puudumine), mille ühe väljundina võime igal hommikul raadiost kuulata eelmise ööpäeva õnnetuste kiretut ettelugemist, kusjuures kajastatakse just neid õnnetusi, milles inimesed kannatada said. Kui palju kergemaid juhtumisi, nö. plekimõlkimisi, veel juhtus, seda tavaliselt ei öelda, aga võib üsna kindel olla, et ega see arv väike pole. Seega kirjutaks täna eeltoodud teemast pisut ka omalt poolt. Ma pole küll kindlasti mingi hommikust-õhtuni-ratastel eluviisiga ega trügi ka näiteks tipptundide ajal kesklinna, kuid sellest pildist, mida oma suhteliselt tagasihoidlikke igapäevasõite tehes näen, saab teha nii mõningaidki järeldusi ja anda hinnanguid – kui õiglased need on, jäägu igaühe enese otsustada. Rõhutan siinkohal, et minu järeldused on puhtalt empiirilised ega toetu mingitele uuringutele. Samuti ei puuduta ma allolevas kirjatükis purjus juhte, kuna see nõuaks eraldi teemat.
Tegelikult võib öelda, et asi, mis torkab silma, on kirjeldatav ühe sõnaga – ülbus. Muidugi ei ole see väide absoluutne. Tegelikult on inimestel, ka mul, mõnikord kalduvus liialdada ning üksikjuhtumeid tervele liikluspildile külge pookida, eriti kui teema on „seksikas“. Aga kahjuks väga mitmelgi puhul kumavad siiski normaalse liikluskultuuri tagant välja ülbuse ja nahaalsuse teravatipulised ning ähvardavad kõrvad. Tundub, et meil kehtib reegel – mida kallim ja suurem (sõidu)auto, seda ülbem on selle juht. See korrelatsioon on kusjuures väga lähedal „+1“-le, mis matemaatilise statistika keeles on teatavasti väga tugev samasuunaline seos. Loomulikult on meil ka noori kukkesid (maakeeli rullnokki), kes pigistavad oma olematust sõiduoskusest ja odavast, aga tuunitud massautost välja meile juba tuttava käitumismudeli, mis ei jää sugugi alla kallite autode juhtide omale. Üldiselt tundub aga, et just need „milliste“ autode juhid on (muuseas suure tõenäosusega hämaral teel soetatud sõiduvahendi) juhtimiseks mingil seletamatul kombel kaasa ostnud või saanud indulgentsi kõikide patustamiste ja reegliterikkumise vastu. Et nagu valitseks suhtumine – kui mul on juba selline auto, siis ma võin teha, mida tahan, sest mul on raha niipalju, et ma võin ju neid trahve maksta, aga peaasi, et keegi mulle teele ette ei jää. Hullem, kui selleks ettejääjaks juhtub olema jalakäija või rattur, keda ei kaitse plekkrüü. Nimetatud "indulgents" võimaldab näiteks linnas takistamatult ridu vahetades sõeluda, taolisel kombel liikluspilti pingestades, kihutada lubatud piirkiirusest ikka +30...+40 km/h rohkem või siis kuskil kaupluse parklas auto lihtsalt kahe parkimiskoha peale või kollase pidevjoone äärde võimalikult ukse ette parkida – peaasi, et peaks ennast autost poodi liigutama nii vähe, kui saab. Võiks küsida, kas siis on nii raske oma autot natukenegi korrektsemalt parkida? Aga eks minge proovige sellisele nahaalile midagi öelda – hea, kui pääsete ainult ropu sõimuga. Halvemal juhul lahkute parklast lihtsalt mitu värviastet lillama silmaalusega. Või üritate liiklust rahustada ise enam-vähem lubatud kiirusel sõites? Täiesti kindel, et mõne aja pärast on teie selja taga mõni uus mersu, lexus või X5, kes sõidab teile nii selga, et te lihtsalt peate kõrvalritta tõmbuma ning vaatama, mismoodi miljoniauto suurel kiirusel minema tuiskab (järgmise foori juures jõuate talle muuseas ilusasti järele).
Siinkohal jällegi minu retooriline stampküsimus, mida esitasin juba mõnes oma eelmises blogiteemas – mis inimesed need ikkagi sellised on, kes taoliselt käituvad? Ja miks? Pakun teisele küsimusele vastusena välja oma variandi – on ilmselt päris sümptomaatiline, et kui anda inimesele kätte võim (antud juhul siis suure ja kalli auto näol), siis hakkab ta seda kuritarvitama. Nagu juhtus ühes Saksa vanglaeksperimendis, kus nii valvureid ja vange etlesid sama kooli tudengid. Teate ju küll, mis seal lõpuks juhtus. Sama fenomen valitseb minu arvates meie liikluses. Kui sul ikka on Hummer, siis on võim juba nii käegakatsutav, et lihtsalt peab seda täies ulatuses teiste arvel rakendama. Mis aga juhtub siis, kui Hummeri-omanikul on homseks sõiduvahendiks hoopis Yaris? Olen peaaegu kindel, et endisest ülbusest jääks järgi ainult riismed, sest kuidas sa Yarisega ikka oma võimu näitad (meestel võtab Hummeri asendamine Yarisega „lisaboonusena“ maha ka auto kui riistapikenduse argumendi). Põhjus, miks näiteks Soome liiklus meie omast palju läänelikum on, peitub ilmselt asjaolus, et seal ollakse suutelised oma rahalist või muud üleolekut (mis väljendub liikluses justnimelt ülbuses) teistest palju paremini vaos hoidma kui meie noores kauboikapitalistlikus riigis.
Minu üleskutse inimestele oleks liikluskultuuri teemal kokkuvõtlikult järgmine – käituge kaasliiklejaga nii, nagu tahate, et teie endaga käitutaks. Ma ei usu, et soovite olukorda, kus parkimiskohta otsides näete, et viimased kaks kõrvutiolevat kohta on hõivanud üks diagonaalis parkinud maastur. Seega ärge siis ise niimoodi parkige. See võib küll kõlada pateetiliselt, aga ütlen siiski – rohkem vastastikust austust, ning meie liikluspilt oleks juba tunduvalt parem :).
Tegelikult võib öelda, et asi, mis torkab silma, on kirjeldatav ühe sõnaga – ülbus. Muidugi ei ole see väide absoluutne. Tegelikult on inimestel, ka mul, mõnikord kalduvus liialdada ning üksikjuhtumeid tervele liikluspildile külge pookida, eriti kui teema on „seksikas“. Aga kahjuks väga mitmelgi puhul kumavad siiski normaalse liikluskultuuri tagant välja ülbuse ja nahaalsuse teravatipulised ning ähvardavad kõrvad. Tundub, et meil kehtib reegel – mida kallim ja suurem (sõidu)auto, seda ülbem on selle juht. See korrelatsioon on kusjuures väga lähedal „+1“-le, mis matemaatilise statistika keeles on teatavasti väga tugev samasuunaline seos. Loomulikult on meil ka noori kukkesid (maakeeli rullnokki), kes pigistavad oma olematust sõiduoskusest ja odavast, aga tuunitud massautost välja meile juba tuttava käitumismudeli, mis ei jää sugugi alla kallite autode juhtide omale. Üldiselt tundub aga, et just need „milliste“ autode juhid on (muuseas suure tõenäosusega hämaral teel soetatud sõiduvahendi) juhtimiseks mingil seletamatul kombel kaasa ostnud või saanud indulgentsi kõikide patustamiste ja reegliterikkumise vastu. Et nagu valitseks suhtumine – kui mul on juba selline auto, siis ma võin teha, mida tahan, sest mul on raha niipalju, et ma võin ju neid trahve maksta, aga peaasi, et keegi mulle teele ette ei jää. Hullem, kui selleks ettejääjaks juhtub olema jalakäija või rattur, keda ei kaitse plekkrüü. Nimetatud "indulgents" võimaldab näiteks linnas takistamatult ridu vahetades sõeluda, taolisel kombel liikluspilti pingestades, kihutada lubatud piirkiirusest ikka +30...+40 km/h rohkem või siis kuskil kaupluse parklas auto lihtsalt kahe parkimiskoha peale või kollase pidevjoone äärde võimalikult ukse ette parkida – peaasi, et peaks ennast autost poodi liigutama nii vähe, kui saab. Võiks küsida, kas siis on nii raske oma autot natukenegi korrektsemalt parkida? Aga eks minge proovige sellisele nahaalile midagi öelda – hea, kui pääsete ainult ropu sõimuga. Halvemal juhul lahkute parklast lihtsalt mitu värviastet lillama silmaalusega. Või üritate liiklust rahustada ise enam-vähem lubatud kiirusel sõites? Täiesti kindel, et mõne aja pärast on teie selja taga mõni uus mersu, lexus või X5, kes sõidab teile nii selga, et te lihtsalt peate kõrvalritta tõmbuma ning vaatama, mismoodi miljoniauto suurel kiirusel minema tuiskab (järgmise foori juures jõuate talle muuseas ilusasti järele).
Siinkohal jällegi minu retooriline stampküsimus, mida esitasin juba mõnes oma eelmises blogiteemas – mis inimesed need ikkagi sellised on, kes taoliselt käituvad? Ja miks? Pakun teisele küsimusele vastusena välja oma variandi – on ilmselt päris sümptomaatiline, et kui anda inimesele kätte võim (antud juhul siis suure ja kalli auto näol), siis hakkab ta seda kuritarvitama. Nagu juhtus ühes Saksa vanglaeksperimendis, kus nii valvureid ja vange etlesid sama kooli tudengid. Teate ju küll, mis seal lõpuks juhtus. Sama fenomen valitseb minu arvates meie liikluses. Kui sul ikka on Hummer, siis on võim juba nii käegakatsutav, et lihtsalt peab seda täies ulatuses teiste arvel rakendama. Mis aga juhtub siis, kui Hummeri-omanikul on homseks sõiduvahendiks hoopis Yaris? Olen peaaegu kindel, et endisest ülbusest jääks järgi ainult riismed, sest kuidas sa Yarisega ikka oma võimu näitad (meestel võtab Hummeri asendamine Yarisega „lisaboonusena“ maha ka auto kui riistapikenduse argumendi). Põhjus, miks näiteks Soome liiklus meie omast palju läänelikum on, peitub ilmselt asjaolus, et seal ollakse suutelised oma rahalist või muud üleolekut (mis väljendub liikluses justnimelt ülbuses) teistest palju paremini vaos hoidma kui meie noores kauboikapitalistlikus riigis.
Minu üleskutse inimestele oleks liikluskultuuri teemal kokkuvõtlikult järgmine – käituge kaasliiklejaga nii, nagu tahate, et teie endaga käitutaks. Ma ei usu, et soovite olukorda, kus parkimiskohta otsides näete, et viimased kaks kõrvutiolevat kohta on hõivanud üks diagonaalis parkinud maastur. Seega ärge siis ise niimoodi parkige. See võib küll kõlada pateetiliselt, aga ütlen siiski – rohkem vastastikust austust, ning meie liikluspilt oleks juba tunduvalt parem :).
esmaspäev, 29. oktoober 2007
Anonüümsetest kommentaaridest
Tahaksin seekord kirjutada internetikommentaaridest. Ma ei ole küll eriline internetis olevate ajaleheartiklite kommentaaride lugeja, kuid mõnikord harva juhtun huvi pärast ikka vaatama, mida inimesed mingi teema kohta kirjutavad. Ja mida ma seal näen?! Selle asemel, et neist kommentraaridest konstruktiivset kriitikat või näiteks tunnustamist/kaasakiitmist lugeda, saan ma peaaegu alati korduva kinnituse, kui õel ja küüniline mõni eestlane ikka olla võib. Kusjuures paraku on taolisi inimesi nn. kommentaatorite hulgas suures enamuses. Väga harva, kui olen lugeda saanud tõeliselt artiklile lisaväärtust andvat kommentaari.
Kas see on mingi massipsühhoos, et kuivõrd inimese jaoks tundub, et internet on üks anonüümne paik (mis tegelikult ju ei vasta üldse tõele), siis ta võib seal kirjutada, mis pähe tuleb? Kusjuures vähe sellest, et oma arvamust artikli teema kui sellise kohta üsna bravuurikalt avaldatakse – tihti läheb asi väga isiklikuks (kui jutt käib artiklis mõnest inimesest) ning solvavaid ning halvustavaid kommentaare langeb paremalt ja vasakult.
Miks see kõik küll nii on? Ma olen tihti mõelnud, et kui rentslipoliitikasse kuuluva retoorika poolest esmaklassiliste avalduste laviini alla sattunud inimene nüüd nendesamade „arvamusliidrite“ ette peaks sattuma, kas teda loobitaks siis ka kivide ja muude ettejuhtuvate vahenditega, nagu meie kallid kultuuritoojatest kaasmaalased politseinikega kristall-pronksöö käigus talitasid? Või sülitataks tal näiteks nägu täis, või karjutaks end tema peale hääletuks? Või on olukord hoopis selline, et kui panna see kommenteerija kommenteeritavaga näost-näkku-olukorda, siis ei julge esimene piuksugi öelda ning vaatab vaikides maha nagu tüüpiline eestlane? Ma millegipärast arvan, et just viimane oleks see reaalses elus esinev variant.
Aga endiselt jääb suurele ringile küsimus (ma loodan, et mitte retooriline) – miks internetis võib inimest solvata, samas kui reaalses elus teeks seda ilmselt väga vähesed, kui välja arvata mõned „kõvemad tegijad“? Ja teine küsimus – mis inimesed need üldse on, kes internetis „anonüümsele“ solvangute peldikuseinale oma kritselduse lisavad? Ma saaks aru, kui inimeste majanduslik olukord oleks meil nii raske, et elu tundub väga kibe ja vastik, et siis elatakse end lihtsalt kellegi peal välja. Aga kui käesoleval ajal on Eestis ikkagi suhteliselt hea majanduslik seis ning autode ja majade arvu järgi otsustades on jõukus jõudnud ka väga paljude eestimaalaste õuele (iseasi küll, mis teed pidi, aga sellest ehk mõni teine kord), siis milles on ikkagi inimeste probleem? Mis neil elus veel puudu on, et nii isiklikke sapiseid solvanguid loopida? See ei saa ju olla seotud ka nõukogudeaegse olukorraga, kus pidi vastumeelsust kellelegi või millelegi vaid enda teada hoidma – enamik kommenteerijatest on ju noored või keskealised inimesed, kellel puudub „vanade heade aegadega“ otsene või vähemalt tugev side.
Tundub tihti, et Eesti on täis elus kibestunud inimesi, kellel pole töö juures midagi muud teha kui Delfisse või kuhu iganes oma „komme“ poetada ning siis vaadata, kuidas järgmised sellest tuld võtavad ning puha lollusi kirjutavad. Siit väike vihje firma- ja riigiasutuste juhtidele – vaadake, millega teie Kroonika-lugejatest keskealised ametnikud oma tööajal tegelevad. Ning meediaväljaannete juhtidele tuleb tungivalt soovitada loobuda anonüümsetest kommentaatoritest. Sest tundub, et eesti inimene ei saa asjast enne aru, kui tal see võimalus käest lihtsalt ära võtta. Ausalt öeldes hakkab mul mõnikord kommenteeritavatest lihtsalt kahju, sest tegelikult on anonüümsetest allikatest pärit solvangute määr internetis päris uskumatu. Ning mul on häbi, et elan vabariigis, mille loomise nimel olime valmis küll kartulikoori sööma, kuid kus tegelikult kallatakse mõned meie seast konkreetselt pangest vaata et päevast päeva sitaga üle, kusjuures seda tehakse suurima mõnuga.
Seega kokkuvõtteks – inimesed, mõelge enne sellele, kui sisutut, aga samas solvavat kommentaari kuskile kirjutama hakkate – kas teie tahaksite, et teid hakataks näiteks linnaväljakul kõigi poolt küüniliste ja õelate märkustega isiklikult ründama, kuigi te pole teemaga võib-olla üldse kursiski, rääkimata milleski süüdiolekus? Kui ei taha, siis olete juba ülaltoodud küsimustele üheselt vastanud.
Kas see on mingi massipsühhoos, et kuivõrd inimese jaoks tundub, et internet on üks anonüümne paik (mis tegelikult ju ei vasta üldse tõele), siis ta võib seal kirjutada, mis pähe tuleb? Kusjuures vähe sellest, et oma arvamust artikli teema kui sellise kohta üsna bravuurikalt avaldatakse – tihti läheb asi väga isiklikuks (kui jutt käib artiklis mõnest inimesest) ning solvavaid ning halvustavaid kommentaare langeb paremalt ja vasakult.
Miks see kõik küll nii on? Ma olen tihti mõelnud, et kui rentslipoliitikasse kuuluva retoorika poolest esmaklassiliste avalduste laviini alla sattunud inimene nüüd nendesamade „arvamusliidrite“ ette peaks sattuma, kas teda loobitaks siis ka kivide ja muude ettejuhtuvate vahenditega, nagu meie kallid kultuuritoojatest kaasmaalased politseinikega kristall-pronksöö käigus talitasid? Või sülitataks tal näiteks nägu täis, või karjutaks end tema peale hääletuks? Või on olukord hoopis selline, et kui panna see kommenteerija kommenteeritavaga näost-näkku-olukorda, siis ei julge esimene piuksugi öelda ning vaatab vaikides maha nagu tüüpiline eestlane? Ma millegipärast arvan, et just viimane oleks see reaalses elus esinev variant.
Aga endiselt jääb suurele ringile küsimus (ma loodan, et mitte retooriline) – miks internetis võib inimest solvata, samas kui reaalses elus teeks seda ilmselt väga vähesed, kui välja arvata mõned „kõvemad tegijad“? Ja teine küsimus – mis inimesed need üldse on, kes internetis „anonüümsele“ solvangute peldikuseinale oma kritselduse lisavad? Ma saaks aru, kui inimeste majanduslik olukord oleks meil nii raske, et elu tundub väga kibe ja vastik, et siis elatakse end lihtsalt kellegi peal välja. Aga kui käesoleval ajal on Eestis ikkagi suhteliselt hea majanduslik seis ning autode ja majade arvu järgi otsustades on jõukus jõudnud ka väga paljude eestimaalaste õuele (iseasi küll, mis teed pidi, aga sellest ehk mõni teine kord), siis milles on ikkagi inimeste probleem? Mis neil elus veel puudu on, et nii isiklikke sapiseid solvanguid loopida? See ei saa ju olla seotud ka nõukogudeaegse olukorraga, kus pidi vastumeelsust kellelegi või millelegi vaid enda teada hoidma – enamik kommenteerijatest on ju noored või keskealised inimesed, kellel puudub „vanade heade aegadega“ otsene või vähemalt tugev side.
Tundub tihti, et Eesti on täis elus kibestunud inimesi, kellel pole töö juures midagi muud teha kui Delfisse või kuhu iganes oma „komme“ poetada ning siis vaadata, kuidas järgmised sellest tuld võtavad ning puha lollusi kirjutavad. Siit väike vihje firma- ja riigiasutuste juhtidele – vaadake, millega teie Kroonika-lugejatest keskealised ametnikud oma tööajal tegelevad. Ning meediaväljaannete juhtidele tuleb tungivalt soovitada loobuda anonüümsetest kommentaatoritest. Sest tundub, et eesti inimene ei saa asjast enne aru, kui tal see võimalus käest lihtsalt ära võtta. Ausalt öeldes hakkab mul mõnikord kommenteeritavatest lihtsalt kahju, sest tegelikult on anonüümsetest allikatest pärit solvangute määr internetis päris uskumatu. Ning mul on häbi, et elan vabariigis, mille loomise nimel olime valmis küll kartulikoori sööma, kuid kus tegelikult kallatakse mõned meie seast konkreetselt pangest vaata et päevast päeva sitaga üle, kusjuures seda tehakse suurima mõnuga.
Seega kokkuvõtteks – inimesed, mõelge enne sellele, kui sisutut, aga samas solvavat kommentaari kuskile kirjutama hakkate – kas teie tahaksite, et teid hakataks näiteks linnaväljakul kõigi poolt küüniliste ja õelate märkustega isiklikult ründama, kuigi te pole teemaga võib-olla üldse kursiski, rääkimata milleski süüdiolekus? Kui ei taha, siis olete juba ülaltoodud küsimustele üheselt vastanud.
reede, 12. oktoober 2007
Fotokoolitusest
Raske on kirjutada millestki positiivsest – ikka on blogija jaoks kergem ja teisele huvitavam teema selline, kus kedagi või midagi maha tehakse, kritiseeritakse või pilatakse. Aga ma siiski üritan seekord taolisest teemakäsitlusest hoiduda ning kirjutada hoopis ühest heast isiklikust kogemusest :).
Nimelt olen nüüd juba umbes kuu aega käinud ühel pildistamiskoolitusel ning kuigi alla poole materjalist on veel läbi võtmata, saab juba teha mõningaid kokkuvõtteid ja järeldusi. Mu enda pildistamisstaaž ei ole olnud sugugi pikk – digifotokaga kuskil kolm aastat, neist vaid neli kuud digipeegliga – kuid juba nii mõnigi nipp on selgem ja silm teravam. Loomulikult on veel pikk maa minna, et väga häid pilte teha, aga hetketase on võrreldes paari aasta taguse ajaga minu arvates ikkagi märkimisväärselt paranenud (muidugi tänu ka kasutatava tehnika järkjärgulisele väljavahetamisele...). Et mitte alati ei ole siiski võimalik kõiki nippe raamatust õppida (kus tegelikult väga palju teemasid puudu on) või kelleltki küsida (mida limiteerib ka eestlaslik tagasihoidlikkus...), siis otsustasin osa võtta ühest algajatele mõeldud fotokoolitusest.
Minu eelhäälestus nimetatud koolitusele ei olnud väga positiivne – mõtlesin, et seal õpitakse tõeliselt algajatele mõeldud asju, aga tuleb välja, et pole see nii hull midagi. Olen nimelt teada saanud juba väga palju uusi nippe või lihtsalt teadmisi, mille peale otseselt pole siiani mõelnud. Eks loomulikult tuleb ise veel katsetada ja testida, kas ja kuidas ikkagi need parimad pildid tulevad, kuid vähemalt teoreetiline baas peab ikka hea kui mitte tugev olema. Ja just nimelt seda koolitus pakubki ning olen väga rahul. Olen täiesti kindel, et ma oleks samad probleemid, mida koolitusel käsitletakse, kas pildistamise käigus katsetamise või siis kuskilt raamatust lugemise teel lahendanud, aga samas kui palju häid pilte oleks siis senimaani tegemata jäänud ;) ? Seetõttu soovitan kõigil, kes oma pildistamisoskuses päris kindlad pole, aga riistvara juba korralik on, oma valehäbi maha matta (eriti mehed !) ja mõnel fotokoolitusel siiski käia – uskuge mind, te saate enesekindlamaks ning pildistamisel ette tulevate probleemide lahendamise osas julgemaks.
Üks soovitus siiski siia juurde – enne, kui mingile fotokoolitusele minna, tuleks oma aparaadi manuaal läbi lugeda :) Sealt saab nii mõnedki koolitusel vajalikud eelteadmised.
Nimelt olen nüüd juba umbes kuu aega käinud ühel pildistamiskoolitusel ning kuigi alla poole materjalist on veel läbi võtmata, saab juba teha mõningaid kokkuvõtteid ja järeldusi. Mu enda pildistamisstaaž ei ole olnud sugugi pikk – digifotokaga kuskil kolm aastat, neist vaid neli kuud digipeegliga – kuid juba nii mõnigi nipp on selgem ja silm teravam. Loomulikult on veel pikk maa minna, et väga häid pilte teha, aga hetketase on võrreldes paari aasta taguse ajaga minu arvates ikkagi märkimisväärselt paranenud (muidugi tänu ka kasutatava tehnika järkjärgulisele väljavahetamisele...). Et mitte alati ei ole siiski võimalik kõiki nippe raamatust õppida (kus tegelikult väga palju teemasid puudu on) või kelleltki küsida (mida limiteerib ka eestlaslik tagasihoidlikkus...), siis otsustasin osa võtta ühest algajatele mõeldud fotokoolitusest.
Minu eelhäälestus nimetatud koolitusele ei olnud väga positiivne – mõtlesin, et seal õpitakse tõeliselt algajatele mõeldud asju, aga tuleb välja, et pole see nii hull midagi. Olen nimelt teada saanud juba väga palju uusi nippe või lihtsalt teadmisi, mille peale otseselt pole siiani mõelnud. Eks loomulikult tuleb ise veel katsetada ja testida, kas ja kuidas ikkagi need parimad pildid tulevad, kuid vähemalt teoreetiline baas peab ikka hea kui mitte tugev olema. Ja just nimelt seda koolitus pakubki ning olen väga rahul. Olen täiesti kindel, et ma oleks samad probleemid, mida koolitusel käsitletakse, kas pildistamise käigus katsetamise või siis kuskilt raamatust lugemise teel lahendanud, aga samas kui palju häid pilte oleks siis senimaani tegemata jäänud ;) ? Seetõttu soovitan kõigil, kes oma pildistamisoskuses päris kindlad pole, aga riistvara juba korralik on, oma valehäbi maha matta (eriti mehed !) ja mõnel fotokoolitusel siiski käia – uskuge mind, te saate enesekindlamaks ning pildistamisel ette tulevate probleemide lahendamise osas julgemaks.
Üks soovitus siiski siia juurde – enne, kui mingile fotokoolitusele minna, tuleks oma aparaadi manuaal läbi lugeda :) Sealt saab nii mõnedki koolitusel vajalikud eelteadmised.
teisipäev, 25. september 2007
Korterilaenust ja kultuuriinimestest
Juhtusin eelmise nädala Areenist lugema ühe kultuuritegelase arvamusartiklit vaesusest, kus ta märkis, et vaesus pole enam „äärelinna prussakatest kihavatesse magalatesse pagendatud“ nähtus, vaid et see on midagi, mille „oleme omaks võtnud kolmekümneaastaste orjanduslike lepingutega“. Et see on vermitud sisse uutesse, väliselt „viisakatesse“ kortermajadesse, mis on küprokiga üle löödud. Ja et sellest veel vähe oleks, siis põrutatakse – „mille taustal peaminister saab innukalt eesti majandusimet jutlustada, ikka teistele omasugustele kusagil pankades, kes korra kuus tühjendavad suurima mõnuga sinu pangaarveid.“ Seda mõtet olen kusagilt juba enne kuulnud, ja mitte üks kord... Minu mäletamist mööda on taolist mõtet viljelenud eelkõige just kultuuriga lähedalt seotud inimesed... Kui ma selliseid mõtteavaldusi loen, tekib alati tahtmatult küsimus – kas meie kultuuritegelased on ikka täie mõistuse juures?
Kas lugupeetud kirjanikud, luuletajad ja kunstnikud (kelledest mõnda nimetati vahepeal ka purkisittujateks...) elavad ema juures või kuuse all või kusagil oma tööpostil (näiteks Kunstihoones)? Kust saavad siis nemad raha, et endale elamine osta? Kas küsivad Kultuurkapitalilt igakuist stipendiumi näiteks oma Pelgulinna endises tööstusrajoonis asuva stuudiokorteri laenu maksmiseks? Või on kõik meie kultuuritegelased miljonärid, kellele pole probleem korter sularahas välja osta? Ma ei saa absoluutselt aru, miks teatud hulk inimesi (peamiselt millegipärast just majanduskauged kultuuriinimesed) Eestis arvab, et eluasemelaen on midagi saatanast, millest peab hoiduma nagu pidalitõbisest. Ja kui siis inimene selle laenu on oma elujärje parandamiseks sunnitud võtma (kui ta just ei tahagi oma ema juures järgmised 30 aastat elada), siis mõnitatakse ja targutatakse mõnuga, et „täitsa lollid, annavad end kolmekümneks aastaks pangale laenuorjaks ning vaatavad kord kuus, kuidas nende pangakontot tühjendatakse“. Ma tahaks küsida – mis see alternatiiv siis oleks? Mis te mõtlete, et ma heameelega võtan selle laenu või? Loomulikult ma ei teeks seda, kui saaks teisiti. Aga ei saa ju! Kui mul pole rikkaid vanemaid või oskust/tahtmist narkotsi, metsa, veel parem info või mõne riikliku varaga äritseda ning sellega endale lihtsalt mõned millid tasku pista, siis ma PEAN endale eluaseme soetamiseks selle laenu võtma. Kas sellest on nii raske aru saada? Ja mis selles siis õieti halba on? Muuseas – kui pank on mulle oma raha hoiule andnud (st mulle laenanud), siis on ka normaalne, et ma seda näiteks kord kuus tagasi maksan, mis sest, et mulle see võib-olla ei meeldi. Kas kultuuriinimesed propageerivad pankadele külmade arvete tegemist – laenu saan, aga tagasi ärgu lootkugi pank raha saada?
Kogu kapitalistlik (ka seda sõna vist kult.tegelased vihkavad...) maailm elab laenudel ja just hüpoteegilaenudel on seal tähtis roll. See on nendes riikides täiesti normaalne nähtus – miks siis mitte meie riigis? Või elavad meie lugupeetud kunstnikud ja luuletajad endiselt nõukaajas, kus pidi korteriostuloa saamiseks mitukümmend aastat järjekorras seisma ning niikaua kuskil ühiselamus koos vanemate ja vanavanematega elama? Kuigi ma ei välista, et need kirjutajad oma esivanematega on nõukaajal riigikorteri saanud, mille riik neile lihtsalt andis ning mille saamiseks ei pidanud ju midagi maksma... Kui nii, siis peaksid nad korterilaenust hoidumiseks kõik pöörduma Savisaare jutule, kes kindlasti neile heameelega mõned munitsipaalkorterid jaotab (ja teistpidi neilt nii mõnegi PR teo saab). Ka seal ei pea midagi maksma, isegi üüri mitte. Linn ei suuda ju võlgasi sealt väljagi tõsta, nendelt võlgade kättesaamisest rääkimata.
Nii et palju retoorilisi (aga mitte ainult) küsimusi, millele võiks mõelda kõik need inimesed, kes võtavad nõuks parastada neid, kes on vajalikuks pidanud enda elujärge eluasemelaenu abil parandada. Ma ei ole absoluutselt mingi kultuurikauge inimene, kes selles sfääris tegutsevaid inimesi vihkaks vms, aga ma ei kannata, kui tehakse asjatundmatuid kommentaare ja lahmivaid märkusi, endale asja sisu selgeks tegemata. Kui te ei taha, et teie loomingut arvustataks kui nõmedat purkisittumist, siis ärge parem võtke sõna teemal, mille sisu te täpselt ei tea.
Kas lugupeetud kirjanikud, luuletajad ja kunstnikud (kelledest mõnda nimetati vahepeal ka purkisittujateks...) elavad ema juures või kuuse all või kusagil oma tööpostil (näiteks Kunstihoones)? Kust saavad siis nemad raha, et endale elamine osta? Kas küsivad Kultuurkapitalilt igakuist stipendiumi näiteks oma Pelgulinna endises tööstusrajoonis asuva stuudiokorteri laenu maksmiseks? Või on kõik meie kultuuritegelased miljonärid, kellele pole probleem korter sularahas välja osta? Ma ei saa absoluutselt aru, miks teatud hulk inimesi (peamiselt millegipärast just majanduskauged kultuuriinimesed) Eestis arvab, et eluasemelaen on midagi saatanast, millest peab hoiduma nagu pidalitõbisest. Ja kui siis inimene selle laenu on oma elujärje parandamiseks sunnitud võtma (kui ta just ei tahagi oma ema juures järgmised 30 aastat elada), siis mõnitatakse ja targutatakse mõnuga, et „täitsa lollid, annavad end kolmekümneks aastaks pangale laenuorjaks ning vaatavad kord kuus, kuidas nende pangakontot tühjendatakse“. Ma tahaks küsida – mis see alternatiiv siis oleks? Mis te mõtlete, et ma heameelega võtan selle laenu või? Loomulikult ma ei teeks seda, kui saaks teisiti. Aga ei saa ju! Kui mul pole rikkaid vanemaid või oskust/tahtmist narkotsi, metsa, veel parem info või mõne riikliku varaga äritseda ning sellega endale lihtsalt mõned millid tasku pista, siis ma PEAN endale eluaseme soetamiseks selle laenu võtma. Kas sellest on nii raske aru saada? Ja mis selles siis õieti halba on? Muuseas – kui pank on mulle oma raha hoiule andnud (st mulle laenanud), siis on ka normaalne, et ma seda näiteks kord kuus tagasi maksan, mis sest, et mulle see võib-olla ei meeldi. Kas kultuuriinimesed propageerivad pankadele külmade arvete tegemist – laenu saan, aga tagasi ärgu lootkugi pank raha saada?
Kogu kapitalistlik (ka seda sõna vist kult.tegelased vihkavad...) maailm elab laenudel ja just hüpoteegilaenudel on seal tähtis roll. See on nendes riikides täiesti normaalne nähtus – miks siis mitte meie riigis? Või elavad meie lugupeetud kunstnikud ja luuletajad endiselt nõukaajas, kus pidi korteriostuloa saamiseks mitukümmend aastat järjekorras seisma ning niikaua kuskil ühiselamus koos vanemate ja vanavanematega elama? Kuigi ma ei välista, et need kirjutajad oma esivanematega on nõukaajal riigikorteri saanud, mille riik neile lihtsalt andis ning mille saamiseks ei pidanud ju midagi maksma... Kui nii, siis peaksid nad korterilaenust hoidumiseks kõik pöörduma Savisaare jutule, kes kindlasti neile heameelega mõned munitsipaalkorterid jaotab (ja teistpidi neilt nii mõnegi PR teo saab). Ka seal ei pea midagi maksma, isegi üüri mitte. Linn ei suuda ju võlgasi sealt väljagi tõsta, nendelt võlgade kättesaamisest rääkimata.
Nii et palju retoorilisi (aga mitte ainult) küsimusi, millele võiks mõelda kõik need inimesed, kes võtavad nõuks parastada neid, kes on vajalikuks pidanud enda elujärge eluasemelaenu abil parandada. Ma ei ole absoluutselt mingi kultuurikauge inimene, kes selles sfääris tegutsevaid inimesi vihkaks vms, aga ma ei kannata, kui tehakse asjatundmatuid kommentaare ja lahmivaid märkusi, endale asja sisu selgeks tegemata. Kui te ei taha, et teie loomingut arvustataks kui nõmedat purkisittumist, siis ärge parem võtke sõna teemal, mille sisu te täpselt ei tea.
esmaspäev, 17. september 2007
neljapäev, 13. september 2007
Stressist ja muusika mõjust sellele
Inimesed kasutavad stressi maandamiseks ja ka lihtsalt lõõgastuseks tõenäoliselt lugematul hulgal erinevaid viise ja nippe. Mõningad neist on päris ekstreemsed (nt käivad paintball’i mängimas – ma ei kujuta küll ette, kuidas nii stressi maandatakse, aga ilmselt mõnel see siis õnnestub...), teised jälle rahulikud (loevad raamatut, käivad jalutamas vms), kolmandad kasutavad lõõgastumiseks abivahendeid (sh. alhokol, narkootikumid...), neljandad aga näiteks kuulavad muusikat. Just viimast varianti kasutan ise, kui on vaja ümbritsevast maailmast korraks „ära minna“ või siis lihtsalt ilusaid helisid nautida.
Ma arvan, et ei valeta, kui ütlen, et muusika üldisemalt ja minu puhul konkreetsemalt klassikaline muusika on just see „narkootikum“, mida tuleb tarvitada iga päev. See puudutab tundeid, meeli ja eelkõige hinge, mida muul ajal üldjuhul ei kiputa "katsuma" või segama. Paraku, nagu ikka juhtub asjadega, millega ei tegelda, on tagajärjeks ainult probleemid – hingevalu, enesega mitterahulolu, enesehaletsusse langemine, stress jms. Igal inimesel on vaja, et tema hingega tegeldaks, ja eelkõige, et inimene ise oma hingega tegeleks. Kui selleks leiab inimene väljundi usu kaudu, siis miks mitte, kuigi mulle tundub see olevat pigem enesepetmine. Mis see usk muud on, kui katse ennast taasleida läbi uskumise kellessegi kõrgemasse. Ehk Tema aitab? Tegelikult on asi minu arvates nii, et, nagu öeldakse – inimene peab ikka ennast ise aitama (st ise taasleidma tee endasse läbi eneseusu taastamise), siis aitab teda ka Jumal. Ja seda mõtet ma juba võiksin uskuda.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu kirjutada. Vaid hoopis muusika mõjust hingele, ja seda klassikalise muusika poole pealt. Ilmselt on pea igal inimesel mingi oma lemmikansambel või –laulja või ka –orkester. Ja tõenäoliselt saab iga inimene seega öelda, et kui tema meel ja tunne on selline ja selline, siis aitab bändi vastav muusika nimetatud tunnetest kas üle ja võitu saada (kui on näiteks kurb tunne) või siis tundele hoopis kaasa aidata (näiteks kui meel on rõõmus). Ehk muusika aitab inimestel nende meeli ja tundeid juhtida. Näiteks Metallical on kindlasti lugusid nii depressiooniga võitlemiseks kui ka armastuse väljendamiseks. Mina kasutan oma tunnete ja meelte juhtimiseks just klassikalise muusika abi (kuigi see muusikatüüp ei ole võib-olla nii seksikas kui popmuusika). Miks? Sest süvamuusikas on valikuvariandid väga mitmekesised, ning veelgi enam, see muusika on (üldjuhul) ka sügava sisuga, mis puudutavad inimest hingepõhjani, mida paraku popmuusika kohta öelda ei saa. See suhteliselt pealiskaudne muusikatüüp tuleb ja läheb, aga klassikaline jääb. Mõned näited (vabandan, kui mõne jaoks tunduvad trafaretsed) – kui tahate rõõmsamat meelt, kuulake näiteks Mozarti „Väikest öömuusikat“ või Straussi valsse; kui meel on kurb, aga soovite siiski natuke ka lohutust, kuulake Sibeliuse 2. sümfoonia finaali või Verdi Reekviem’i; kui aga tunne on ülev ja saite millegi suurega hakkama, võiksite kuulata näiteks Holsti „Planeetide“ süidist osa Jupiter. Jne. Valik on siin tohutult lai, kvaliteetne ning hing saab alati parandatud ja stress maandatud. Mina pole igastahes veel kordagi hätta jäänud :).
Ma arvan, et ei valeta, kui ütlen, et muusika üldisemalt ja minu puhul konkreetsemalt klassikaline muusika on just see „narkootikum“, mida tuleb tarvitada iga päev. See puudutab tundeid, meeli ja eelkõige hinge, mida muul ajal üldjuhul ei kiputa "katsuma" või segama. Paraku, nagu ikka juhtub asjadega, millega ei tegelda, on tagajärjeks ainult probleemid – hingevalu, enesega mitterahulolu, enesehaletsusse langemine, stress jms. Igal inimesel on vaja, et tema hingega tegeldaks, ja eelkõige, et inimene ise oma hingega tegeleks. Kui selleks leiab inimene väljundi usu kaudu, siis miks mitte, kuigi mulle tundub see olevat pigem enesepetmine. Mis see usk muud on, kui katse ennast taasleida läbi uskumise kellessegi kõrgemasse. Ehk Tema aitab? Tegelikult on asi minu arvates nii, et, nagu öeldakse – inimene peab ikka ennast ise aitama (st ise taasleidma tee endasse läbi eneseusu taastamise), siis aitab teda ka Jumal. Ja seda mõtet ma juba võiksin uskuda.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu kirjutada. Vaid hoopis muusika mõjust hingele, ja seda klassikalise muusika poole pealt. Ilmselt on pea igal inimesel mingi oma lemmikansambel või –laulja või ka –orkester. Ja tõenäoliselt saab iga inimene seega öelda, et kui tema meel ja tunne on selline ja selline, siis aitab bändi vastav muusika nimetatud tunnetest kas üle ja võitu saada (kui on näiteks kurb tunne) või siis tundele hoopis kaasa aidata (näiteks kui meel on rõõmus). Ehk muusika aitab inimestel nende meeli ja tundeid juhtida. Näiteks Metallical on kindlasti lugusid nii depressiooniga võitlemiseks kui ka armastuse väljendamiseks. Mina kasutan oma tunnete ja meelte juhtimiseks just klassikalise muusika abi (kuigi see muusikatüüp ei ole võib-olla nii seksikas kui popmuusika). Miks? Sest süvamuusikas on valikuvariandid väga mitmekesised, ning veelgi enam, see muusika on (üldjuhul) ka sügava sisuga, mis puudutavad inimest hingepõhjani, mida paraku popmuusika kohta öelda ei saa. See suhteliselt pealiskaudne muusikatüüp tuleb ja läheb, aga klassikaline jääb. Mõned näited (vabandan, kui mõne jaoks tunduvad trafaretsed) – kui tahate rõõmsamat meelt, kuulake näiteks Mozarti „Väikest öömuusikat“ või Straussi valsse; kui meel on kurb, aga soovite siiski natuke ka lohutust, kuulake Sibeliuse 2. sümfoonia finaali või Verdi Reekviem’i; kui aga tunne on ülev ja saite millegi suurega hakkama, võiksite kuulata näiteks Holsti „Planeetide“ süidist osa Jupiter. Jne. Valik on siin tohutult lai, kvaliteetne ning hing saab alati parandatud ja stress maandatud. Mina pole igastahes veel kordagi hätta jäänud :).
pühapäev, 2. september 2007
Hitlerist ja iga sündmuse tähtsusest
Augusti lõpupooleks õnnestus mul läbi lugeda paks (ja nagu lugemise ajal selgus – päris huvitav) ajalooteemaline raamat – Ian Kershaw „Hitler“-i I köide. See raamat oli umbes 760 lk paks, millest 550 lk oli teksti ja ülejäänud 210 lk (sic!) viiteid erinevatele allikatele, mida autor sellises mahukas uurimistöös oli kasutanud. Raamat oli just huvitav sellepoolest, et andis täieliku ning minu jaoks piisava ülevaate Hitleri nooruspõlveajast, elust I maailmasõja ajal ja järel ning hiljem juba tõusust võimule ning selle kindlustamisest. Raamatut hakkasin lugema, kuna mul on Hitleri-teema suhtes, ma ütleksin päris professionaalne huvi. Mind on alati huvitanud, miks juhtus nii, et ühes nii suures ja pika kultuurilooga riigis läksid asjad nii valesti. Ja minu õnneks andis eelnimetatud raamat sellele küsimusele vastuse. Lisaks sain teada palju muud huvitavat, mis sundis mind Hitlerisse suhtuma ning tema tegusid mõistma teisiti kui siiani. Seega soovitan asjast huvitatuile kindlasti nimetatud teost lugeda.
Üks olulisimaid momente, mida tahaksin loetust välja tuua ning mis raamatut lugedes peatükist peatükki läbi kumas, on „juhuslik õnn“ või laiemalt võttes „juhuslikkus“ või „üksikute asjaolude kokkulangemine“. Mitu korda selgus, et see või teine juhtum Hitleri tõusus võimule poleks aset leidnud, kui mingi kolmas või neljas sündmus oleks toimunud teisiti või üldse olemata olnud. Kui näiteks Müncheni putši ajal mööda tänavat politseiahelike poole liikunud Hitleri suunas tulistanud politseinik oleks tabanud 30 cm võrra paremale (tabades küll Hitleri kõrval olnud kaasputšisti), oleks ajalugu läinud teisiti. Või kui kantsler Hindenburg poleks järgi andnud kõrgetel kohtadel olevate Hitleri liitlaste survele nimetada just Hitler riigikantsleriks, oleks 30. jaanuar 1933.a. võinud olemata olla. Jne, jne. Keda huvitab põhjalikumalt, mis „oleks võinud (mitte) juhtuda“, võib lugeda teosest lehekülgi 404 – 407 ning ta saab enamiku vajalikest vastustest.
Blogisse ajendas mind loetust kirjutama aga mitte konkreetselt Hitleri-temaatika, vaid just seesama filosofeeriv mõte, et mis oleks siis saanud, kui Hitler poleks kunagi Saksamaa riigikantsleriks (hiljem „Führer und Reichskanzler“) saanudki? Polnud Hitleri võimulesaamine ju mingi tema enda „tahte triumf“ või vähemalt eesmärgistatud plaanipärane tegevus, nagu natsid seda hiljem serveerisid. Kui olekski juhtunud nii, et mingi sündmus tolleaegses jadas oleks toimunud teisiti, kui see juhuse tahtel reaalselt sündis? Ma arvan päris veendunult, et ilma Hitlerita oleks maailm hoopis midagi muud olnud. Me kõik oleksime sündimata olnud või sündinud hoopis kellegi teisena, toimumata oleks olnud II maailmasõda ning ilmselt loomata jäänud tuumapomm, tehnilises arengus oleksime ilmselt mitukümmend aastat reaalsest seisust maas, sest ilma maailmasõjata ja sellele järgnema pidanud külma sõjata poleks militaartööstusele rõhku pandud ning seetõttu oleks areng olnud aeglasem ka tsiviiltehnika arengus, olemata oleks olnud pronksöö jne, jne. Loetelu tuleks ilmselt väga pikk. Siit aga järeldub üks väga oluline nüanss – üks esmapilgul kõige tähelepandamatum sündmus maailma ajaloos võib kogu maailma edasist kulgu pöörata täiesti uues suunas. Nii nagu liblika tiivalöök Californias võib põhjustada tsunami Jaapani rannikul, võib mõne inimese (eriti poliitiku) otsus või tegevus (isegi kui esmapilgul tundub see tühine) muuta maailma edasist ajalugu. Mõelge sellele, kui langetate enda jaoks olulisi otsuseid. Teatud tingimustel, ajas ja ruumis võib just teie otsus või tegevus saavutada ülemaailmse mõju. Ja seda sõna otseses mõttes.
Üks olulisimaid momente, mida tahaksin loetust välja tuua ning mis raamatut lugedes peatükist peatükki läbi kumas, on „juhuslik õnn“ või laiemalt võttes „juhuslikkus“ või „üksikute asjaolude kokkulangemine“. Mitu korda selgus, et see või teine juhtum Hitleri tõusus võimule poleks aset leidnud, kui mingi kolmas või neljas sündmus oleks toimunud teisiti või üldse olemata olnud. Kui näiteks Müncheni putši ajal mööda tänavat politseiahelike poole liikunud Hitleri suunas tulistanud politseinik oleks tabanud 30 cm võrra paremale (tabades küll Hitleri kõrval olnud kaasputšisti), oleks ajalugu läinud teisiti. Või kui kantsler Hindenburg poleks järgi andnud kõrgetel kohtadel olevate Hitleri liitlaste survele nimetada just Hitler riigikantsleriks, oleks 30. jaanuar 1933.a. võinud olemata olla. Jne, jne. Keda huvitab põhjalikumalt, mis „oleks võinud (mitte) juhtuda“, võib lugeda teosest lehekülgi 404 – 407 ning ta saab enamiku vajalikest vastustest.
Blogisse ajendas mind loetust kirjutama aga mitte konkreetselt Hitleri-temaatika, vaid just seesama filosofeeriv mõte, et mis oleks siis saanud, kui Hitler poleks kunagi Saksamaa riigikantsleriks (hiljem „Führer und Reichskanzler“) saanudki? Polnud Hitleri võimulesaamine ju mingi tema enda „tahte triumf“ või vähemalt eesmärgistatud plaanipärane tegevus, nagu natsid seda hiljem serveerisid. Kui olekski juhtunud nii, et mingi sündmus tolleaegses jadas oleks toimunud teisiti, kui see juhuse tahtel reaalselt sündis? Ma arvan päris veendunult, et ilma Hitlerita oleks maailm hoopis midagi muud olnud. Me kõik oleksime sündimata olnud või sündinud hoopis kellegi teisena, toimumata oleks olnud II maailmasõda ning ilmselt loomata jäänud tuumapomm, tehnilises arengus oleksime ilmselt mitukümmend aastat reaalsest seisust maas, sest ilma maailmasõjata ja sellele järgnema pidanud külma sõjata poleks militaartööstusele rõhku pandud ning seetõttu oleks areng olnud aeglasem ka tsiviiltehnika arengus, olemata oleks olnud pronksöö jne, jne. Loetelu tuleks ilmselt väga pikk. Siit aga järeldub üks väga oluline nüanss – üks esmapilgul kõige tähelepandamatum sündmus maailma ajaloos võib kogu maailma edasist kulgu pöörata täiesti uues suunas. Nii nagu liblika tiivalöök Californias võib põhjustada tsunami Jaapani rannikul, võib mõne inimese (eriti poliitiku) otsus või tegevus (isegi kui esmapilgul tundub see tühine) muuta maailma edasist ajalugu. Mõelge sellele, kui langetate enda jaoks olulisi otsuseid. Teatud tingimustel, ajas ja ruumis võib just teie otsus või tegevus saavutada ülemaailmse mõju. Ja seda sõna otseses mõttes.
teisipäev, 21. august 2007
Pulmadest ja abielust üldiselt
Käisin eelmisel reedel üle paari aasta ühes väikses pulmas (mis tegelikult oli puhtalt registreerimine) ning olin seal üks kahest „tunnistajast“, lisaks fotograafi ametile. Päev oli ilus ning registreerimise koht Paide minu jaoks uudne, kuivõrd ma polnud seal linnas enne käinudki. Pulm oli oma minimalistlikule iseloomule vaatamata ikkagi südamlik – tähtis ja emotsionaalne hetk nii abiellujatele kui ka meile, tunnistajatele. Miks ma aga sellest nüüd räägin?
Olen olnud aastaid arvamusel, et pulmadel ja üldiselt abielul on mehe ja naise jaoks oma tähendus. Minu arusaamist mööda näeb naine abiellumise peamise eesmärgina enda jaoks eelkõige kindlustunde tohutut kasvu. Kindlustunne seisneb antud juhul selles, et mees on abiellumisega tõestanud, et ta naist ikkagi armastab ning et ta niisama naise juurest minema ei jookse, kui ta heaks arvab või kui ajad vähegi halvemaks lähevad, ning pragmaatilises mõttes selles, et ühiselt soetatud vara ka jagatakse vajadusel (st lahutusel) loodetavasti solidaarselt. Ma ei hakka siin rääkima naistest, kes abielluvad ainult selleks, et mehe varale kuidagi käpp peale panna. Loomulikult ei saa mööda minna pulmade endi üliemotsionaalsest laengust naisele, kellele on kindlasti elu üks ilusamaid hetki kanda kohevat ja printsessilikku pulmakleiti ning tunda end (vähemalt see üks kord elus) maailma keskpunktis olevana.
Mees aga näeb abiellumisega kaasnevas võib-olla pigem pragmaatilisi külgi, olgu selleks siis mõned soodustused maksustamisel, laste kasvatamisel vms. Ja ometigi oli mul, vaatamata eelnimetatud eelistele, siiani tegelikult raske leida seda põhjust, miks peaks mees ikkagi oma elu ametlikult siduma ühe naisega. On näiteks seisukoht, et „ega armastus naise vastu ju ei vähene, kui ma ei abiellu“. Laste saamine abieluväliselt, aga samal ajal elukaaslastena koos elades ei ole tänapäeval enam mingiks probleemiks või häbiasjaks. Lisaks sellele on väga oluline põhjus ametlikku abielu vältida minu arvates mehe jaoks ikkagi see, et ta kaotab finantsilise iseseisvuse (kui tal see muidugi enne üldse olemas oli) ning ta peab tähtsamate otsuste langetamisel abikaasa luba küsima. Just nimelt LUBA, mitte enam ainult nõu. Ilmselgelt ei ole loa saamisega probleem, kui abikaasade elus on head ajad. Aga mis siis, kui saabuvad halvemad? Kui just vajaliku allkirja andmise päeval tigetseb naine nii, et kiusu pärast ei anna allkirja ning nurjab ehk nii mõnegi suure ostu-müügitehingu? Selline võimalus on ausalt öeldes minu jaoks olnud siiani tugevaks argumendiks, miks olen olnud ametliku abielu selge vastane. Kuid millegipärast just peale esimeses lõigus kirjeldatud pulmi olen hakanud mõtlema ka konkureerivatele seisukohtadele. Ja see on põhjus, miks selle teksti just nüüd „Nädala mõttena“ kirjutan.
Missugune peaks siis olema mehe seisukoht abiellumise suhtes, lähtudes eeltoodud positiivsetest ja negatiivsetest argumentidest? Ilmselt peaks see eelkõige põhinema ikkagi armastusel, mitte mingitel pragmaatilis-materiaalsetel eelistel või hüvedel. Olen jõudnud arusaamisele, et kui kaks inimest teineteist armastavad ning nendevaheline kooselu on juba piisavalt kaua kestnud, et seda kuulsat tunnet kinnistada, siis ei mängi muuhulgas ka hirm võimaliku „naiseliku kiusu“ pärast enam mingit (või vähemalt mitte olulist) rolli. Lõppude lõpuks võidab ju armastus kõik takistused. Mees peab tundma, et „jah, see inimene on see, keda armastan ja kellega tahan oma edaspidise elu siduda ning ma ei karda seda muule maailmale öelda“. Ainult selline tunne saab tekitada abielusoovi. Ja teistpidi – abielusoov peab põhinema ainult eeltoodud seisukohal. Kas aga mees sellist tunnet oma elukaaslasega koos elades üldse tunnebki, see on juba omaette küsimus.
Olen olnud aastaid arvamusel, et pulmadel ja üldiselt abielul on mehe ja naise jaoks oma tähendus. Minu arusaamist mööda näeb naine abiellumise peamise eesmärgina enda jaoks eelkõige kindlustunde tohutut kasvu. Kindlustunne seisneb antud juhul selles, et mees on abiellumisega tõestanud, et ta naist ikkagi armastab ning et ta niisama naise juurest minema ei jookse, kui ta heaks arvab või kui ajad vähegi halvemaks lähevad, ning pragmaatilises mõttes selles, et ühiselt soetatud vara ka jagatakse vajadusel (st lahutusel) loodetavasti solidaarselt. Ma ei hakka siin rääkima naistest, kes abielluvad ainult selleks, et mehe varale kuidagi käpp peale panna. Loomulikult ei saa mööda minna pulmade endi üliemotsionaalsest laengust naisele, kellele on kindlasti elu üks ilusamaid hetki kanda kohevat ja printsessilikku pulmakleiti ning tunda end (vähemalt see üks kord elus) maailma keskpunktis olevana.
Mees aga näeb abiellumisega kaasnevas võib-olla pigem pragmaatilisi külgi, olgu selleks siis mõned soodustused maksustamisel, laste kasvatamisel vms. Ja ometigi oli mul, vaatamata eelnimetatud eelistele, siiani tegelikult raske leida seda põhjust, miks peaks mees ikkagi oma elu ametlikult siduma ühe naisega. On näiteks seisukoht, et „ega armastus naise vastu ju ei vähene, kui ma ei abiellu“. Laste saamine abieluväliselt, aga samal ajal elukaaslastena koos elades ei ole tänapäeval enam mingiks probleemiks või häbiasjaks. Lisaks sellele on väga oluline põhjus ametlikku abielu vältida minu arvates mehe jaoks ikkagi see, et ta kaotab finantsilise iseseisvuse (kui tal see muidugi enne üldse olemas oli) ning ta peab tähtsamate otsuste langetamisel abikaasa luba küsima. Just nimelt LUBA, mitte enam ainult nõu. Ilmselgelt ei ole loa saamisega probleem, kui abikaasade elus on head ajad. Aga mis siis, kui saabuvad halvemad? Kui just vajaliku allkirja andmise päeval tigetseb naine nii, et kiusu pärast ei anna allkirja ning nurjab ehk nii mõnegi suure ostu-müügitehingu? Selline võimalus on ausalt öeldes minu jaoks olnud siiani tugevaks argumendiks, miks olen olnud ametliku abielu selge vastane. Kuid millegipärast just peale esimeses lõigus kirjeldatud pulmi olen hakanud mõtlema ka konkureerivatele seisukohtadele. Ja see on põhjus, miks selle teksti just nüüd „Nädala mõttena“ kirjutan.
Missugune peaks siis olema mehe seisukoht abiellumise suhtes, lähtudes eeltoodud positiivsetest ja negatiivsetest argumentidest? Ilmselt peaks see eelkõige põhinema ikkagi armastusel, mitte mingitel pragmaatilis-materiaalsetel eelistel või hüvedel. Olen jõudnud arusaamisele, et kui kaks inimest teineteist armastavad ning nendevaheline kooselu on juba piisavalt kaua kestnud, et seda kuulsat tunnet kinnistada, siis ei mängi muuhulgas ka hirm võimaliku „naiseliku kiusu“ pärast enam mingit (või vähemalt mitte olulist) rolli. Lõppude lõpuks võidab ju armastus kõik takistused. Mees peab tundma, et „jah, see inimene on see, keda armastan ja kellega tahan oma edaspidise elu siduda ning ma ei karda seda muule maailmale öelda“. Ainult selline tunne saab tekitada abielusoovi. Ja teistpidi – abielusoov peab põhinema ainult eeltoodud seisukohal. Kas aga mees sellist tunnet oma elukaaslasega koos elades üldse tunnebki, see on juba omaette küsimus.
reede, 10. august 2007
Meie kooliharidusest ja elektrist...
Augusti alguses toimunud firma suvepäevadel pidas kohalolijatele (mina nende hulgas) väga hea loengu Aivar Haller, kes muuhulgas puudutas sellist teemat, mis mind ennast alati vihale ajab. Nimelt seda, et me saame koolist kaasa küll hulgakaupa teadmisi, mida me pidime omal ajal vägisi pähe tuupima, aga et me nende teadmistega hiljem elus midagi peale oskaksime hakata, sellest on asi väga kaugel.
See võib tunduda väga trafaretselt öelduna, aga ei saa samas mainimata jätta – tahame seda või ei, kool annab meile (enamasti) faktiteadmisi. Ühelt poolt igati loogiline – kas ei peaks siis teadma voolutugevuse definitsiooni ja aldehüüdi molekulvalemit, madisepäeva lahingu kuupäeva ja vene keele käänete nimetusi. Aga teiselt poolt – miks ei anna needsamad õpetajad meile oskust neid teadmisi hiljem reaalelus ära kasutada ning selleläbi maailma paremini mõista, millest meie ühiskonnas ju nii puudus on? Öeldakse ju, et tolerantsus tuleb läbi maailma ning enda ümbritseva mõistmise, mille eelduseks omakorda on kaasav ning mõtlemasundiv (mitte tuupimasundiv!) kooliharidus.
Meid ümbritseva ignorantsuse ja sallimatuse paneksin teatud osas süüks just meie kooliharidusele, mis annab meile küll nii olümpiaadide võitjad, kuid samal ajal ka elus paljuski saamatud inimesed, kes, selle asemel, et mõelda, mida nad teevad ja miks, lähevad pigem kaasa tühiste agitaatorite kihutuskõnedega ning lasevad ennast neist lihtsalt uinutada, sest see ei nõua ju mingit oskust või asjadest arusaamist. Aprillilõpu sündmuste valguses pole näiteid vaja kaugelt otsida.
Tulles konkreetse näite varal tagasi selle juurde, mis mind ülalkirjeldatud teema juures ennast isiklikult kõige rohkem vihale on ajanud, on see, et ma pidin oma korteris maksimaalse võimsuse, mida saab ühe kaitsme taha lülitada, teadasaamiseks küsima seda elektriku käest! Valem on ju lihtne – kaitset läbiv voolutugevus (igal kaitsmel võib see olla erinev, aga igal juhul on see kaasaegsetel kaitsmetel kirjas) võrdub vatid jagatud voltidega (mis on tavajuhul 220V). Ehk kui kaitse on näiteks 16A, siis selle taha lülitatud kodumasinate maksimaalvõimsus ei või ületada 16 x 220V = 3 520 W ehk 3,5 kW, vastasel korral lööb kaitse ülepinge tõttu välja. Miks, jumala pärast, ei võinud sellist asja õpetada mulle minu füüsikaõpetaja? Kas sellist lihtsat elutõde oli nii raske elektritemaatika õpetamisel näitlikustamiseks kirjeldada? Ma ütlen raudkindlalt, et siis ma oleks muidu täiesti arusaamatust elektrist kui nähtusest palju parema pildi ette saanud. Selle asemel aga õppisime pähe kümnete kaupa füüsikadefinitsioone, mille jaoks oli lausa oma väike vihik olemas. Seesama vihik seisab mul praegu unustatuna kuskil kultuurikihis.
Ülaltoodud näiteid võiks tuua oma kogemusest veel ja veel, aga paraku see asja sisu ei muuda. Ma loodan väga, et ükskord jõutakse meie koolihariduses ka olukorrani, kus õpetaja lihtsalt mitte ei kalla kulbiga lastele-alamatele teadmisi kolba sisse, vaid arutleb õpilastega kui isiksustega, mida need teadmised õigupoolest tähendavad, miks ühte või teist asja vaja teada on ja kuidas õpitud teadmisi siduda reaalse eluga. Kuni sinnani peame pisut utreeritult ütlema, et hakkamasaamiseks igapäevaelus tuleb õppida pigem läbi kogemuste, mis pahatihti on õige kibedad.
See võib tunduda väga trafaretselt öelduna, aga ei saa samas mainimata jätta – tahame seda või ei, kool annab meile (enamasti) faktiteadmisi. Ühelt poolt igati loogiline – kas ei peaks siis teadma voolutugevuse definitsiooni ja aldehüüdi molekulvalemit, madisepäeva lahingu kuupäeva ja vene keele käänete nimetusi. Aga teiselt poolt – miks ei anna needsamad õpetajad meile oskust neid teadmisi hiljem reaalelus ära kasutada ning selleläbi maailma paremini mõista, millest meie ühiskonnas ju nii puudus on? Öeldakse ju, et tolerantsus tuleb läbi maailma ning enda ümbritseva mõistmise, mille eelduseks omakorda on kaasav ning mõtlemasundiv (mitte tuupimasundiv!) kooliharidus.
Meid ümbritseva ignorantsuse ja sallimatuse paneksin teatud osas süüks just meie kooliharidusele, mis annab meile küll nii olümpiaadide võitjad, kuid samal ajal ka elus paljuski saamatud inimesed, kes, selle asemel, et mõelda, mida nad teevad ja miks, lähevad pigem kaasa tühiste agitaatorite kihutuskõnedega ning lasevad ennast neist lihtsalt uinutada, sest see ei nõua ju mingit oskust või asjadest arusaamist. Aprillilõpu sündmuste valguses pole näiteid vaja kaugelt otsida.
Tulles konkreetse näite varal tagasi selle juurde, mis mind ülalkirjeldatud teema juures ennast isiklikult kõige rohkem vihale on ajanud, on see, et ma pidin oma korteris maksimaalse võimsuse, mida saab ühe kaitsme taha lülitada, teadasaamiseks küsima seda elektriku käest! Valem on ju lihtne – kaitset läbiv voolutugevus (igal kaitsmel võib see olla erinev, aga igal juhul on see kaasaegsetel kaitsmetel kirjas) võrdub vatid jagatud voltidega (mis on tavajuhul 220V). Ehk kui kaitse on näiteks 16A, siis selle taha lülitatud kodumasinate maksimaalvõimsus ei või ületada 16 x 220V = 3 520 W ehk 3,5 kW, vastasel korral lööb kaitse ülepinge tõttu välja. Miks, jumala pärast, ei võinud sellist asja õpetada mulle minu füüsikaõpetaja? Kas sellist lihtsat elutõde oli nii raske elektritemaatika õpetamisel näitlikustamiseks kirjeldada? Ma ütlen raudkindlalt, et siis ma oleks muidu täiesti arusaamatust elektrist kui nähtusest palju parema pildi ette saanud. Selle asemel aga õppisime pähe kümnete kaupa füüsikadefinitsioone, mille jaoks oli lausa oma väike vihik olemas. Seesama vihik seisab mul praegu unustatuna kuskil kultuurikihis.
Ülaltoodud näiteid võiks tuua oma kogemusest veel ja veel, aga paraku see asja sisu ei muuda. Ma loodan väga, et ükskord jõutakse meie koolihariduses ka olukorrani, kus õpetaja lihtsalt mitte ei kalla kulbiga lastele-alamatele teadmisi kolba sisse, vaid arutleb õpilastega kui isiksustega, mida need teadmised õigupoolest tähendavad, miks ühte või teist asja vaja teada on ja kuidas õpitud teadmisi siduda reaalse eluga. Kuni sinnani peame pisut utreeritult ütlema, et hakkamasaamiseks igapäevaelus tuleb õppida pigem läbi kogemuste, mis pahatihti on õige kibedad.
esmaspäev, 30. juuli 2007
Kusagil on alguste algus...
Oeh, algus on ikka raske...
Tegelikult olen juba kaua mõelnud ideele, et peaks oma mõtteid kuskil avaldama hakkama. Siiani on kogu aeg olnud see asi, et kiire-kiire ja ei viitsi jne. Eks muidugi - elutempo sunnib ühelt poolt alati takka ning alati ei lase süveneda maailma, mis meid iga päev ümbritseb. Veel raskem on iseendasse süvenemine... Teiselt poolt arvan aga, et mul on praeguseks mõtteid juba kogunenud niipalju, et nende avaldamata jätmine oleks kuritegu, küll mitte inimkonna, aga kindlasti minu enda vastu... Mistõttu tekkis ketserlik soov mõtted veebis kirja panna ning need avaldada.
Millest siis kirjutama hakkan? Loodetavasti jõuan hoida oma lubadust kord nädalas (kindlasti vähemalt kord paari nädala jooksul) panna mingil teemal kirja mõtteid, mis on meeles mõlkunud. Olgu selleks siis elamus loetud raamatust, külastatud kontserdist, aga ka näiteks probleemid töö juures, eesti keele õigest kasutamisest jne jne. Käsitletavate teemade ring tuleb seega lai ning loodan, et kes iganes seda päevikut loeb, leiab ehk mingi sarnasuse omaenda kogemustega ja saab enda kohta öelda - "ma ei olegi seda elamust/mõtet mitte üksinda mõelnud, vaid et on veel inimesi, kes on minuga samal ajal ja samas kohas tundnud sama elamust/mõtet..." Kas poleks see tore :) ?
Seega kõigile - tere tulemast minu veebipäevikusse :) ! Ning ärge unustage siis kord nädalas kontrollimast, kas on ehk minu poolt juba uusi postitusi lisatud...;) Samuti ootan meeleldi teiepoolseid konstruktiivseid kommentaare :)
Tegelikult olen juba kaua mõelnud ideele, et peaks oma mõtteid kuskil avaldama hakkama. Siiani on kogu aeg olnud see asi, et kiire-kiire ja ei viitsi jne. Eks muidugi - elutempo sunnib ühelt poolt alati takka ning alati ei lase süveneda maailma, mis meid iga päev ümbritseb. Veel raskem on iseendasse süvenemine... Teiselt poolt arvan aga, et mul on praeguseks mõtteid juba kogunenud niipalju, et nende avaldamata jätmine oleks kuritegu, küll mitte inimkonna, aga kindlasti minu enda vastu... Mistõttu tekkis ketserlik soov mõtted veebis kirja panna ning need avaldada.
Millest siis kirjutama hakkan? Loodetavasti jõuan hoida oma lubadust kord nädalas (kindlasti vähemalt kord paari nädala jooksul) panna mingil teemal kirja mõtteid, mis on meeles mõlkunud. Olgu selleks siis elamus loetud raamatust, külastatud kontserdist, aga ka näiteks probleemid töö juures, eesti keele õigest kasutamisest jne jne. Käsitletavate teemade ring tuleb seega lai ning loodan, et kes iganes seda päevikut loeb, leiab ehk mingi sarnasuse omaenda kogemustega ja saab enda kohta öelda - "ma ei olegi seda elamust/mõtet mitte üksinda mõelnud, vaid et on veel inimesi, kes on minuga samal ajal ja samas kohas tundnud sama elamust/mõtet..." Kas poleks see tore :) ?
Seega kõigile - tere tulemast minu veebipäevikusse :) ! Ning ärge unustage siis kord nädalas kontrollimast, kas on ehk minu poolt juba uusi postitusi lisatud...;) Samuti ootan meeleldi teiepoolseid konstruktiivseid kommentaare :)
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)